Читать книгу Minu Sydney. Sada linna ühes - Triin Pehk - Страница 8

Oma 16aastases peas olen ma veendunud, et Sydney on New Yorgi sarnane pilvelõhkujatest pungil metropol. Kui ma pika reisi lõpus aga lennukiaknast välja vaatan, ehmun. Kus on see Sydney Manhattan?

Hallide pilvelõhkujate asemel näen aknast hoopis üht ilmatuma suurt igasse ilmakaarde laiuvat aedlinna. Punased katused vahelduvad roheliste puude ja parkidega ning mõnes kohas võib näha otse majade ääres päikese käes sillerdavaid lahesoppe. Segadus mu peas on korralik ja ma ei tea, mida oma uuest kodulinnast mõelda. Ometigi pidi Sydney ju oma peaaegu nelja miljoni elanikuga suurlinn olema? Kas tõesti peetakse siinpool maakera metropoliks ühte väga laiaks veninud pereelamute rajooni? Hiljem selgub, et kuigi Sydneys leidub pilvelõhkujaid, on kesklinn, kus need peamiselt asuvad, üsna väike. Enamiku moodustavad eramajad on tihedalt üksteise kõrvale pikitud. Eesti mõistes on need tillukeste aedadega kodud.

Kakskümmend aastat hiljem olen aru saanud, et Sydneyt iseloomustab tõesti tugev laialivalgumine. Kohalikud kutsuvad seda sprawl’iks ehk linnastumiseks. Kogu linn ja selle lähedale jäävad äärealad ja linnakesed, mida samuti Sydney metropoliks loetakse, on kokku üle 12 000 ruutkilomeetri lai. Selle hulka kuulub kesklinna ümbritsev Inner Cityks ehk Sise-Sydneyks kutsutav maa-ala, kus asuvad ka Austraalia kõige tihedama asustusega linnaosad. Inner City on kokku 25 ruutkilomeetrit suur. Näiteks Manhattaniga võrreldes on Sydney kesklinn ehk äripiirkond, inglise keeles Central Business District ehk CBD imeväike, kõigest kolm ruutkilomeetrit lai, samal ajal kui New Yorgi kuulus rajoon on peaaegu kakskümmend korda suurem.

Kui tagasi majade juurde tulla, siis selgub kiiresti, et austraallastel on oma majaga väga kirglik suhe. Nimelt on Austraalias olnud viimase saja aasta jooksul palju rohkem majaomanikke kui näiteks Inglismaal või Ameerikas ning kõige levinum kinnisvara ongi need lennukiaknast nähtud eramajad. Kui Eestis elab üle poole inimestest korteris, siis Austraalias ja ka Sydneys elab enamik inimesi eramajades ning kortermajade ehitamine on päevakorda tõusnud alles viimasel ajal seoses rahvastiku kiire kasvu ja suure immigratsioonilainega. Kuulu järgi pidavat austraallase maja tagaaed olema vähemalt nii suur, et peremees maja tagaukselt urineerides aiaplanku ei tabaks. Selliste imetillukeste aedadega puutun ma isegi hiljem kokku. Kui sõbrad lähevad kord selle peale põlema, et meie uuel võimalikul üürikodul on ka aed, vastan neile sarkastiliselt: „Ja veel milline aed! Täpselt kaheinimesevoodi-suurune!“

Austraalia linnade suurim aedlinnastumine toimus 1950. aastatel. Klassikaline pereelamu tarbeks eraldatud maatükk on linnades veerand aakrit ehk veidi üle tuhande ruutmeetri suur. Külma sõja ajal otsustas tollane peaminister Robert Menzies, et kommunismi vastu saab võidelda eraomandi soodustamisega. Nii võetigi vastu rida seadusi, mis innustasid oma maja soetama. Usuti, et majalaenu makstes ja eraomandile keskendudes pole austraallastel kommunistideks aega ega tahtmist hakata. Eramajade arv kasvas jõudsalt ning kuuekümnendate aastate keskpaigaks omas 75% elanikest oma kodu.

Tänapäeva Sydney ei koosne kindlasti enam ainult lõputusse kaugusse laienevast aedlinnakust. Tegemist on ju maailma suurima loodusliku sadamaga. Veest ei saa Sydney puhul ei üle ega ümber. Nii turismifotodelt kui ka rohketes linnaosades ise jalutades vaatab vastu türkiissinine sillerdav merevesi ja kõrge sinetav taevalaotus. Siin elatud aastate jooksul olen palju mõelnud sellest, milles seisneb Sydney võlu. Selle maastiku vaatamisest ei väsi ka kohalikud, vaid õhkavad ikka ja jälle, kui ilusas kohas me kõik elame.

Ühel päeval taas hingematvaid veevaateid imetledes turgatab mulle pähe kord sisekujunduse kursusel õpitud põhimõte. Meile õpetati, et eluruumid, kus pilk saab rännata siksakiliselt aina mööda seinaääri üles ja alla – kus seinal on näiteks maal ja selle kõrval madal kohvilaud lillepotiga ja siis järgmisel seinal kõrgemal peegel ja nõnda edasi –, meeldivad meile rohkem kui sellised kodud, kus kogu mööbel on samal kõrgusel. Niimoodi üles ja alla pidavat inimese pilk loomulikult liikuma. Ja sellist siksakilist veepiirilt üles rannikule ehitatud majade vaatamist, siis jälle lahel hulpivate laevukeste jälgimist ja rannaäärsetel kaljudel kasvava roheluse imetlemist jätkub Sydneys kõigi pilkudele kuhjaga!

Ookeanimerre suubub ka mitu sisemaalt alguse saavat jõge, mis Sydney alale jäävad. Sinise merevee olemasolust saab siin elades tihti aimu. Mere lähedust on tunda ka kuumade suvepäevade õhtutel, mil tuul tõuseb veelt ja toob kuumusele leevendust. Samas, mida kaugemale sisemaal asuvatesse linnaosadesse minna, seda kõrgemaks lähevad ka suvetemperatuurid, ja merehoovusest võib seal ainult unistada.

Veevaadetega on Sydneyl samuti fanaatiline suhe. Nimelt on kohalike kinnisvarahindade juures üks oluline faktor see, kas sealt avaneb veevaade või mitte. Kõige kallimad vaated avanevad loomulikult Sydney Opera House’ile, kuulsale ooperimajale, ja sadamasillale. Üks Austraalias sündinud väliseestlasest arhitekt märkis kord, et Sydney elanike puhul on tunda, et need inimesed, kes omavad või üürivad kuulsa lahevaatega kinnisvara, peavad endid paremaks neist inimestest, kes sellise rikkuse omanikud ei ole.

Linna Vaikse ookeani ääres asuv rannik on uskumatult sopiline ja kaldaäär on liivakivikaljudega palistatud. Veest eemale sisemaale liikudes tõuseb ka maapind ning siinsed künkad ehk Eesti mõistes mäed on üle kahesaja meetri kõrgused. Sydney maastik on vahelduv ja mitmekülgne. Nii võib see sisemaal lääne pool küll lame olla, kuid idas ja põhjas on künklik, pidevalt muutuv ja eestlasele parajalt mägine.

Peale sini-sinise vee iseloomustab seda Austraalia suurimat linna ka rohelus. Sellest, kui palju parke, looduskaitsealasid ja rahvusparke siin on, saab aru alles siis, kui mõnda teise maailma suurlinna nagu näiteks Pariisi või Tōkyōsse reisida. Nendes linnades olen alati taga igatsenud puid ning unistanud sadadest Sydney parkidest. Sydneys on kokku üle neljasaja pargi ja avaliku rohelise ala, mis katab ainuüksi Inner City piirkonnas üle 188 hektari. Kesklinna kuulsaim park on Londoni nimekaimu järgi kutsutav, kuid sellest kordades väiksem Hyde Park, millest ida suunda jääb mitme veekoguga suur Centennial Park. Roheluse poolest on Sydney maailma suurlinnade absoluutses tipus!

Otse linnasüdames sopilise lahe ääres ja ooperimaja läheduses asub Royal Botanic Garden ehk kuninglik botaanikaaed. Tegemist on populaarse kogunemis- ja piknikukohaga, kus palju ka näiteks pulmi peetakse. See imeilus vahelduva taimestikuga laiuv rohelus on Sydney kesklinna puhul aga suhteliselt haruldane. Seda lausa niivõrd, et mu tütargi kord laia muruväljakut nähes kommenteerib: „Emme, mis tühi muruplats siin on? Siia saaks ju mingi maja ehitada!“

„Kas sa tahaksid, et siia, keset ilusat parki tehtaks sellised suured pilvelõhkujad nagu me selja taga?“

„Noooo, ei. Tegelikult ei. Las see muru ikka jääb,“ kostab tütar peale pikka mõttepausi. Eestlaslikud jooned löövad välja – võtab aega mõtlemiseks!