Читать книгу Minu Sydney. Sada linna ühes - Triin Pehk - Страница 9

Kuna olen Eestist mõned päevad peale kooliaasta algust kohale jõudnud, ei ole mul eriti aega ümbruskonna, Malle kodu ega üldse Sydney ja Austraaliaga tutvuda. Päike tõuseb suvel kell kuus ja loojub kell kaheksa õhtul. Hommikul vara algab kool ning sinna on vaja õigeks ajaks kohale saada.

Malle on mulle eelmisel päeval näidanud, kuidas tema juurest kooli minna. Selleks tuleb kõndida kitsal poolsaarel asuva kodutänava lõppu ja minna seal asuvast praamipeatusest praamile. Ühissõidukitest kasutataksegi Sydneys peamiselt busse, ronge ja praame, aga ka trammi. Mida kesklinnale lähemal liigelda, seda parem ja tihedam on ühendus eri kohtadega. Mida kaugemale uusrajoonide poole liikuda, seda kehvemaks ja hõredamaks läheb ka ühistranspordi teenus. Kuna vahemaad on pikad ning kesklinnas, kus asuvad paljude kohalike töökohad, on parkimishinnad üüratud, siis on ühistranspordil oluline roll. Linna rahvaarvu kasvuga kasvab aga ka nõudlus ühissõidukite järele ning on tunda, et see ei suuda inimeste vajadustega piisavalt kiiresti kaasas käia.

Praam sõidab umbes 15 minutiga Circular Quaysse ehk praamide lõppsadamasse. Seal tuleb laeva vahetada ning sõita järgmisega Cremorne’i, mis võtab taas nii 15 minutit. Cremorne’ist tuleb astuda bussi peale, mis viib mu kümne minutiga lahe äärest üles mäe otsa, kus asub suur kuuerealine liiklustihe tänav nimega Military Road. Otse selle mürarohke tänava ääres minu uus kool asubki.

Astun oma esimese koolipäeva varahommikul uksest välja.

„Oota siin, ma unustasin kaamera,“ jookseb Malle majja ning väljub sealt oma fotokaga.

„Võtame siis esimese koolipäeva puhul uue koolivormiga ka ühe foto. Toredat päeva sulle! Loodan, et teed seal endale mõne uue sõbra!“ hõikab Malle mulle lehvitades järele. Sellist inglise keelest otse tõlgitud väliseestlaste eesti keelt saan ma Sydneys veel palju kuulda. Alguses kõlab see mu kõrvadele naljakana ja imelikuna või ajab lausa segadusse, kuna mõnda sõna pole ma kunagi varem kuulnud. Näiteks ei saa ma tükk aega aru, mida mõtlevad Malle sõbrad, kui nad mulle raalist ja selle kasutamisest räägivad. Aastate möödudes aga olen ise samas olukorras. Märkan, et kui pean end korralikus eesti keeles väljendama, on ka minu enda eesti keel inglise keelest täiesti läbi imbunud ning korralikust väljendite ja ilukirjanduslike kujundite rohkest emakeelest on asi kaugel. Samuti märkavad nooremad Sydney väliseestlased, et minu emakeelel on juures mingi nende jaoks imelik aktsent. Nii teevadki nad mu üle korduvalt nalja, matkides mu rääkimisviisi: „Lähmä vä? Maitia, kas lähmä veel, aga no lähmä siis lõpuks ometi vä?“