Читать книгу 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult - Uku Masing - Страница 3

Оглавление

Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 978-9949-473-61-8

1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult

Оглавление

Страница 1Страница 2Страница 3Страница 4Страница 5 Saateks Tuues avalikkuse ette uue teose Uku Masingu lõpmatuna näivast käsikirjalisest pärandist, peab selle raamatu toimetaja oma kohuseks tutvustada lugejaile neid asjaolusid ja põhimõtteid, millest käsikirjade editeerimisel juhenduti. Uku Masingu “Jüriöö” käsikirjade trükivalmis seadmine oli mitmekordselt keeruline ja aeganõudev töö. Nagu kõigi postuumsete väljaannete puhul tavaline, pole vahetu ja elav dialoog autoriga enam võimalik. Eriti keeruliseks teeb selle editsiooni asjaolu, et Uku Masingu järelejäänud paberite hulgas leidub ühe ja sama teema kaks erinevat käsikirja, milles paraku esineb sisulisi kattumisi. Esimene neist kannab autori omakäelist pealkirja “1343. Kirjutatud 1956” ja see sisaldab 49 lehte masinkirjas teksti. Teisel käsikirjal (80 lehte masinkirjas) tiitelleht küll puudub, kuid esimesel tekstilehel kordub taas käsitsi kirjutatud pealkiri “1343” ja pühendus “Pääpiiskop Jaan Kiivitile 50. sünnipäevaks”. Et Masingu ametivend ja EELK peapiiskop Jaan Kiivit sen. oli sündinud 27. veebr. 1906, siis pidi viimatinimetatud käsikiri valmima hiljemalt 1956. aasta jaanuaris-veebruaris. Toimetaja arvamuse kohaselt on pikem käsikiri sisuliselt küpsem kui esimesena nimetatu, ehkki seda mõtet ei toeta Masingu enda notiits, et “1343” on kirjutatud 1956. Nii või teisiti, aga Jüriöö teema kaks versiooni loovad mulje, et Uku Masing ise ei käsitanud oma kirjutisi kui lõpetatuid ega taotlenud teadaolevalt ka nende trükis avaldamist. Sellest tunnistavad ka arvukad ja ilmselt eri aegadel käsitsi kirjutatud servamärkused, läbikriipsutused ja lisandid. Kuna Masing oli 1963. aastani EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud, siis kasutas ta oma käsikirju loengumaterjalina, millele viitavad mõned “Jüriöö” käsikirjade marginaalid. Tõsiasi aga on, et mõlemad käsikirjad läksid jüngrite kaudu liikvele ja nii on neid aastakümnete vältel teadmata arv kordi kirjutusmasinal või muul moel kopeeritud. Autori tahtest sõltumatult on Eestis käibel olnud (ja on kindlasti veel tänagi) arvukalt vigaseid koopiaid. Enim tuntud on vist pikem käsikiri, mis on Masingu alapealkirjast saanud iseseisva, ent õnnestunud tiitli “Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Seda traditsiooni on järgitud ka käesolevale raamatule pealkirja leidmisel. Raamatu koostamisel aluseks olnud käsikirjade toimetamisel on üritatud arvesse võtta autori neid käsikirjalisi täiendusi, mis viitavad otseselt teksti parandamisele ja mis hõlbustavad käsitluse paremat mõistmist. Autori käsikirjades esinevad sagedased allikaviited on ühtlustatud ja täiendatud ainult lühendite osas. Tekstist paremaks arusaamiseks on lisatud tarvilikud allikaviited, kui need algkäsikirjas puuduvad. Lisatud allikaviited ja autori eksitusi seletavad märkused on tähistatud lühendiga Toim. ning nende eest kannab vastutust toimetaja. Masingu ladinakeelsete allikaväljavõtete tõlked on esitatud joonealustes viidetes ja märgistatud lühendiga Tlk. Pieteeditundest autori mõttekäikude ja arusaamade vastu on reeglina välditud Masingu ideede täiendamist ja parandamist hilisema (või ka varasema) ajalookirjanduse abil. Toimetaja arvamust Uku Masingu vaadetest Jüriööle võib lugeda raamatu järelsõnas. Uku Masingu keelekasutus on tihtipeale raske-ja omapärane. Kuigi Masing kirjutas ‘ü’ asemel eranditult ‘y’, on sellest siinsete käsikirjade trükkitoimetamisel siiski loobutud. Niisamuti on muudetud selgelt arhailised sõnakujud nagu ‘arkiiv, härtsog, pääpiiskop’ jmt. Masingu teksti keelelisel redigeerimisel on püütud võimalikult säilitada autori stiili eripära, lauseehitust on harvadel juhtudel muudetud vaid käsitluse selguse huvides. Sellele vaatamata pole Uku Masingu Jüriöö käsitluse lugemine hõlpus ajaviide, kuid eks sellest kuma läbi autori eriomane mõttelaad ja maailmanägemine. Et käsikirjade toimetamine lõpule jõudis, peab toimetaja oma meeldivaks kohuseks tänada Hando Runnelit asjalike nõuannete ja kannatliku meele eest, Merike Ristikivi, kes lahkelt tõlkis Masingu ladinakeelsed tsitaadid maakeelde ja Helle Rajamäge, kes aitas toimetajat tekstide arvutisse viimisel. 1343 Kuidas roimarid valmistavad ajalugu Inimest, kellele valetamine on loomuomaduseks, ei tavatseta iial igati uskuda, sest selline inimene valetab tahtmatult ja enam veel siis, kui tal on vaja end näidata paremaks sellest, mis ta on tegelikult. Igast reeglist on küll rohkesti teda kinnitavaid erandeid ning vahel olude sunnil tuleb arvestada habituaalse valetajagi juttu. Eriti siis, kui pole muid, kellelt oleks säilinud teateid. Kuid on vähe säärast kergemeelsust ajaloo kirjeldamisel nagu see, mis täidab meie standardteoseid Liivimaa ordu andmete kasutamisel 1343. aasta sündmuste arutlemisel. Ollakse päris kindel, et Bartholomäus HOENEKE kuulus Järva foogti õukonda ¹ ja ometi peetakse ta kirjeldust enamvähem tõekaks. Seda hoolimata tõigast, et igale ajaloolasele on ilmne, et ordu pidi võltsima. HOENEKE kirjeldus jätab ju mulje, et Jumal on õssitanud harjakad mässule õigete isandate vastu ainult selleks, et rahuldada ordu soovi ja kinkida talle Harju ja Viru, mida ta nii kaua, nii südamlikult on himustanud. Paraku, ei ole säilinud ühtki HOENEKEst sõltumatut üksikasjalisemat kirjeldust² ja seepärast võib paista, et ütelda HOENEKE valetajaks, on omakorda tingitud eestlasele loomuomasest antipaatiast ordu vastu. Võib väita, et HOENEKE ometi jutustas tõiku ja neid ainult tõlgendas võõriti, seega ajaloolase kohuseks on leida, “mis juhtus tõeliselt”.³ Kuid HOENEKEs ei ole tegemist ainult tõikadega, mis säärastena lahutatavad interpretatsioonist, sest ta oma interpretatsiooni – kui see üldse väärib seda nimetust – esitab samuti tõigana ja selle pähe seda võtavad ajaloolasedki. Ja seepärast mina teavitan, et Harju “mässu” kirjeldus tuleb teha ilma HOENEKEta. Marburgi Wigand ja Hermannus de Wartberge jutustavad ainult seda, mida teatati võõrsile – ja seegi ei sobi HOENEKEga. Võiks ju väita, et „der Abt von Dünamünde“ ei ole Padise abt ning mainitud küla paigutada Lätimaalegi. Kuid siis poleks olnud lepitajaks Tartu piiskop ja pealegi sellest külast on andmeid mujal. Taani vasall Iohannes Undelempe poeg on „alodium unum, … in villa …, quae dicitur Pugete“ müünud 4. juunil 1277 Padise kloostrile ⁴⁷ ja see küla, milles ju Undelempe järglased võisid elada edasi, kuulus seega täisõiguslikult Padisele. Ordumeestel ei olnud seal igatahes mingit normaalset õigust võimutseda. See eeldus muudab totaalselt kogu 1343. aasta sündmustiku lahtiharutamise, kuid teeb mõistetavaks väga paljud siiani raskusteks jäänud olmad. Nõnda on nüüd täiesti arusaadav, miks ordu vajab nii suurt hulka tõendeid oma “väga hea ülalpidamise kohta”. Ta vajab neid, sest tungides Harjumaale ta tegi midagi, milleks tal polnud pisimatki õigust ega reaalset põhjendust, tegi midagi, mis sarnanes rüüsteretkega leedulaste või venelaste maale. Et ordu nii väga rõhutab, kuidas eestlased on tapnud sakslasist isandaid, siis on juba iseendast kaunis kindel, et liikumine ei olnud suunatud “isandate” vastu. Et ordu rõhutab taganemist ristiusust, siis on samuti päris kindel, et liikumine ei olnud suunatud kiriku vastu. Mu edasisest arutelust peab ilmnema, et isandate tapmist rõhutas ordu oma sissetungi õigustamiseks samuti nagu usust taganemist, kuid mitte ainult selleks. Eestlaste kohutavaist tegudest isandate ja vaimulike kallal räägiti ka selleks, et tappa neidsamu isandaid, kes eestlaste poolt ordu aktide järgi juba olid tapetud, ja ükskord ometi jahutada oma rängus hingelisis kannatusis vaevlevat südant munkade mõrvamisega. Sest habituaalse roimari tundlikule hingele ei ole rängemat piina kui nende inimeste eksisteerimine, keda ta ei tohi tappa. Paistab koguni, et see ei olegi ainus juhus, mil ordu on rakendanud edukalt seda meetodit, mis mu meelest ületab koguni Caspar Wandofeni omad “pahade” inimeste kõrvaldamiseks.⁴⁸ Kui kõrgmeister Winrich von Kniprode⁴⁹ on 1379. aastal viimaks saanud Tartu piiskopkonnast välja vastupiiskopi Albert Hecht’i, siis ta seletab paavstile, et Hecht’i kompliitse, “qui ut plurimum sunt neophiti et pertinaces“, on ta kutsunud tagasi usu ühtsusele sel määral nagu suutnud (ad fidei unitatem, quantum potuit, revocando).⁵⁰ Lihtsaim tee sihi saavutamiseks oli osa neist tappa. Ja ühest teisest kirjast paavstile, milles mainitakse „complices vasalli et ei adhaerentes“⁵¹, järgneb peaaegu paratamatult, et ordumeistri „neophiti“⁵² on eestlasist vasallid. Ordumeister on siis kasutanud suurepärast võimalust, et kahandada selle ordule vähesõbraliku elemendi osatähtsust Tartu piiskopkonnas. Kui nüüd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli motiiviks? Mu meelest jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine pole ülestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks. Harjakate tegevus oleks siis esimene ja reaalseim kolmest taolisest katsest. Teiseks oli Tartu piiskop Dietrich Damerow 14. sajandi lõpul organiseerinud veerandi Euroopat ja ometi laastati selle eest Tartumaa 1396. aasta sügiseks vist sama põhjalikult nagu Harjumaa. Kolmandat kavatses 1418. aasta paiku Taani kuningas Erik Pommerist, kuid see ei jõudnud üldse plaanist ja kuulujuttudest kaugemale. Nimistu koostaja enamasti ei ole lugenud läbi ürikut terveni ja seepärast on mõeldav, et leides ühest ürikust Narva, vasallid ja lause, nagu „cum in propriis viribus deficimus“⁵⁵, paistis talle sobivat see kokkuvõte. Umbes siis analoogselt sellele, kuidas mõned ajaloolased sessamas ürikus esinevast „prout timemus“⁵⁶ loevad välja, et Harju-Viru vasalkond tõesti on 1344/45 kartnud ülestõusu puhkemist Narva ümbruskonnas ja seda ürikut nimetaksid vastavalt. Ühe ränga vastuväite saab mulle ette lükata. Mis põhjust siis Harju-Viru vasalkonnal tollal üldse oli karta ordut ja püüda teda hävitada, lootes selles abi rootslastelt ja venelastelt? Selle küsimuse vastab järgnev ülevaade sündmustest enne 1343. aastat, mis mitte sobides tavaliselt esitatutega, näitab minu meelest päris selgesti, et Harju-Viru vasalkond pidas võitlust paratamatuks, kuid oli hädas soodsa hetke leidmisega. Taani kuninganna Margaretha läänistab 29. septembril 1274. aastal „Iohanni, filio Undelempi, alodium unum in villa, quae dicitur Pugaete, ac curiam unam in castro Revaliensi, quae pater suus bonae memoriae, Undelempe nominis, prius a regno Daciae in feodum tenuit“.⁶⁷ See tähendab, et Undelempe⁶⁸ on olnud täisõiguslik vasall ja kuigi ta pojal pole nimi eestipärane, eestlane ta ju ometi on. Juba eelpool mainisin, et see Pugaetae⁶⁹ on müüdud 1277. aastal Padise kloostrile ja siis emb-kumb, kas Johannesel on mujalgi maad, millest elatub, või ta jääb paigale Padise sõltlasena. Selle tehingu juures on tunnistajaks ka üks Yaldis de Toys.⁷⁰ Kuid ürikuteraamatu hilisemas köites kinnitatakse,⁷¹ et tulevat lugeda Loys(en) selles ja ka 1275. aasta ürikus⁷² ning seega on ta paratamatult ka eestlane. Sest üks Yalde esineb 27. augustil 1255. aastal saarlaste vanemana⁷³ ja veel 1425. aastal on Jaldes nimeks ühel Viljandi komtuuri mehel.⁷⁴ Kui lugeda de Toys, siis muidugi järgneb, et see pere – kellel on tähtsust 1343. aastal – on eestlased. Nõnda lugemist õigustaks seegi, et ühes ürikus on Hermannus de Toys’il olnud maid „super littore maris, quod dictur Strand, et in parochia Ledenrode sita, quae prius ad marchiam Cardis pertinebant“.⁷⁵ Kuid on võimalik ometi ka, et Loys ja Lays/Laydes on identsed. Üks Bertoldus de Laydes esineb 11. juunil 1325. a. virukana.⁷⁶ Kogu „marchia Laydis“ ei kuulu Toys’ile. Sest Heyno Wredenbecke müüb 2. aprillil 1345. a. rootslastele „curiam nostram, dictam to der Layden“⁷⁷ ja 24. juunil 1373. a. müüb Henno Houwenpe rootslastele „locum curiae in villa Laydes, ubi prius residebat Segeboldus Wredenbäcke“.⁷⁸ Vredenbeke rootsluski on üsna kahtlane. Sest kahe üriku – 12. maist 1341⁷⁹ ja 6. veebruarist 1342⁸⁰ – paratamatu sõltuvus on võimalik ainult siis, kui on identsed Odwardus de Kummus⁸¹ ja Odwardus de Vredenbeke⁸². Viimane on igatahes surnud enne 24. maid 1346, aga Odwardus de Kummus – “honestus famulus, armiger”⁸³ – elab veel 28. detsembril 1344. Et sama inimene on 12. mail 1341. a. Odwardus de Kummus ja 6. veebruaril 1342 Odewardus de Fredenbeke – see pole tollal päris võimatu. Et Houwenpe-Hawenpe-Haukimpe on eestlane, see pole vist üldse kaheldav, kuigi selle pere liikmeid on olemas veel 1390. a. paiku. Nagu ütlesin, on päris kindel, et vasallid isegi taipasid oma vabaduste suurust ning teadsid, et paremat korda üldse ei saa ollagi. Sellest “heast Taani ajast” ja oma õigustest kuulutab Harju-Viru vasalkond ju hiljemgi igal võimalikul ja võimatulgi puhul.⁸⁴ Kuigi tavaliselt on kaotatu alati kallim olemasolevast, siiski on päris selge, et ilmaaegu ei tingitud Taani kuningas Christoffer’ilt 21. septembri 1329. a. ürikut, milles kuningas lubab, et ta oma armastatud Eestimaad „cum castris, civitatibus, munitionibus, inibi existentibus, per nos aut per nostros successores venditione, impignoratione, contractatione seu quocunque alio modio nunquam in perpetuum a corona vel regno nostro Daciae debeat alienari“.⁸⁵ Sest kuigi vasallid võivad olla kaunis julged, et Taani ei võta neilt nüüdseid vabadusi, nad ei saa olla julged, et mõni kuninga soosik või ahistaja neid ei kupelda maha käepärasema tulu eest. {buyButton}

Подняться наверх