Читать книгу 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult - Uku Masing - Страница 8

Võiks ju väita, et „der Abt von Dünamünde“ ei ole Padise abt ning mainitud küla paigutada Lätimaalegi. Kuid siis poleks olnud lepitajaks Tartu piiskop ja pealegi sellest külast on andmeid mujal. Taani vasall Iohannes Undelempe poeg on „alodium unum, … in villa …, quae dicitur Pugete“ müünud 4. juunil 1277 Padise kloostrile⁴⁷ ja see küla, milles ju Undelempe järglased võisid elada edasi, kuulus seega täisõiguslikult Padisele. Ordumeestel ei olnud seal igatahes mingit normaalset õigust võimutseda. See eeldus muudab totaalselt kogu 1343. aasta sündmustiku lahtiharutamise, kuid teeb mõistetavaks väga paljud siiani raskusteks jäänud olmad. Nõnda on nüüd täiesti arusaadav, miks ordu vajab nii suurt hulka tõendeid oma “väga hea ülalpidamise kohta”. Ta vajab neid, sest tungides Harjumaale ta tegi midagi, milleks tal polnud pisimatki õigust ega reaalset põhjendust, tegi midagi, mis sarnanes rüüsteretkega leedulaste või venelaste maale. Et ordu nii väga rõhutab, kuidas eestlased on tapnud sakslasist isandaid, siis on juba iseendast kaunis kindel, et liikumine ei olnud suunatud “isandate” vastu. Et ordu rõhutab taganemist ristiusust, siis on samuti päris kindel, et liikumine ei olnud suunatud kiriku vastu. Mu edasisest arutelust peab ilmnema, et isandate tapmist rõhutas ordu oma sissetungi õigustamiseks samuti nagu usust taganemist, kuid mitte ainult selleks. Eestlaste kohutavaist tegudest isandate ja vaimulike kallal räägiti ka selleks, et tappa neidsamu isandaid, kes eestlaste poolt ordu aktide järgi juba olid tapetud, ja ükskord ometi jahutada oma rängus hingelisis kannatusis vaevlevat südant munkade mõrvamisega. Sest habituaalse roimari tundlikule hingele ei ole rängemat piina kui nende inimeste eksisteerimine, keda ta ei tohi tappa. Paistab koguni, et see ei olegi ainus juhus, mil ordu on rakendanud edukalt seda meetodit, mis mu meelest ületab koguni Caspar Wandofeni omad “pahade” inimeste kõrvaldamiseks.⁴⁸ Kui kõrgmeister Winrich von Kniprode⁴⁹ on 1379. aastal viimaks saanud Tartu piiskopkonnast välja vastupiiskopi Albert Hecht’i, siis ta seletab paavstile, et Hecht’i kompliitse, “qui ut plurimum sunt neophiti et pertinaces“, on ta kutsunud tagasi usu ühtsusele sel määral nagu suutnud (ad fidei unitatem, quantum potuit, revocando).⁵⁰ Lihtsaim tee sihi saavutamiseks oli osa neist tappa. Ja ühest teisest kirjast paavstile, milles mainitakse „complices vasalli et ei adhaerentes“⁵¹, järgneb peaaegu paratamatult, et ordumeistri „neophiti“⁵² on eestlasist vasallid. Ordumeister on siis kasutanud suurepärast võimalust, et kahandada selle ordule vähesõbraliku elemendi osatähtsust Tartu piiskopkonnas. Kui nüüd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli motiiviks? Mu meelest jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine pole ülestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks. Harjakate tegevus oleks siis esimene ja reaalseim kolmest taolisest katsest. Teiseks oli Tartu piiskop Dietrich Damerow 14. sajandi lõpul organiseerinud veerandi Euroopat ja ometi laastati selle eest Tartumaa 1396. aasta sügiseks vist sama põhjalikult nagu Harjumaa. Kolmandat kavatses 1418. aasta paiku Taani kuningas Erik Pommerist, kuid see ei jõudnud üldse plaanist ja kuulujuttudest kaugemale.