Читать книгу 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult - Uku Masing - Страница 7

Kuidas ordu pidevalt valetab ja loomult valetab, selle kohta esitan mõned vähetuttavad olmad. Kui Goswin von Ascheberg on uputanud Riia peapiiskopkonna saadikud teel Rooma,⁴ siis kirjutab Saksa ordu kõrgmeister Liivimaa ordumeistrile, avaldades soovi, et ta orduprokuraatorile „als von euch selbens in eyme besundirn vorsweigen schrebet in den hoff dem herren unsirs ordens procuratori, wi der voith von Dorbyn in Lyfflant hette etliche lute offgehalden und getotet durch sache, die her villeichte wedir etliche derselben hatte“.⁵ Ordu säärases diplomaatias on eriti see mittemiskiks kohustav „villeichte“ ülitavaline. Ordumeister kirjutab ning lisab, et „Werde der Vorwurf erhoben, dass die Gesandten der Prälaten verhindert würden das Land zu verlassen, so seien etwa vorgekommene Belästigungen damit zu erklären, dass keine Pferde ohne die Erlaubniss und Bescheinigung des Ordens ausgeführt werden dürften.“⁶ Esialgu on ka Goswin von Ascheberg tunnistanud küll, et ta saadikud mõrvas ilma ülemuste käsuta ja KORNERi järgi on ta koguni kirjalikult teatanud prelaatidele, et juhtunus süüdistatagu ainult teda.⁷ Ent saanud Utrechtile alluvas Dierenis komtuuriks, hakkab see „abetronnyger und ungehorsamer“, kellele ordu on hankinud absolutsiooni, ometi teavitama, et ta on mõrvanud „mit unsirm und unsir gebietiger rathe, wissen und volbort“ – nagu kurdab kõrgmeister.⁸ Kui nüüd selle mõrva kohta säilinuks ainult ordule sobiv andmestik, ainult HOENEKE taolisilt meestelt pärinevad teated, – mida peaks tegema ajaloolane? Teades ordu huvisid ning ta vaenu vaimulikega, ta peaks ütlema, et ordu teated on falsifikatsioon.⁹

Baltisaksa ajaloolased on tavatsenud süü käänata just Goswin von Aschebergi peale ja seepärast see näide sobib ka ühe kaasprobleemi ilmestamiseks. Ordu kirjeldus ei eita olma, ei eita foogti süüdki, kuigi prokuraator Caspar Wandofen leiab, et õigem olnuks juhtunut üldse salata.¹⁰ On päris tõenäone, et Goswin von Ascheberg kirjutas prelaatidele sellise kirja, millest need ei saanud targaks. Kuid on täiesti kindel ka, et ta selle kirja kirjutas ordu võimusnike käsul.¹¹

Kuid mitte üksnes sääraseid, vaid ordu nõutab pabereid isegi labaste valede olmastamiseks, kui nende varal konstrueeritud sündmus kuidagi paistab tõhuvat. Prokuraator Wandofen ja orduvend dr. Johann Menchen on paavstile luisanud, et siis, kui ta Saare-Lääne piiskopi Kubanti¹² läkitab tagasi ta piiskopkonda, juhtub midagi kole-kohutavat. Hansa mereröövel Bartholomaeus Voet teatanud ordumeistrile, et ta selle katastroofi toimumisel ei kahjusta ainult Kubanti alasid, vaid ka ordumeistri omi, kelle süüks loeb Kubanti pääsemise Liivimaale. Paraku, sellist kirja ei eksisteeri, kuid, et mitte kaotada oma nägu paavsti ees, leiab Menchen, et „darumme is des noyt, das men esulge breve haben moge van Bartholomeus“.¹³ Jalgade hankimises valele unustatakse kõik sellest johtuvad ebameeldivused. Ei tule kummalgi ette, et siit järgneb ordumeistri sõbrutsemine vääritu mehega ning ta kujuteldamatu argus ja ühe mereröövli tunnistamine nii võimsaks, et temaga isegi paavst peaks arvestama. Kumbki ei mäleta enam, et aasta tagasi oldi paavsti ees õigustatud Kubanti kantside ülevõtmist ordu poolt selle kartusega, et neid puudulikult ehitatud kantse mereröövlid “villeychte ynnemen wolden und hetten sy vorterbit“.¹⁴ Unustatakse seletamata seegi, miks Voet siis peaks nii väga vihkama Kubanti ega tulda mõttele, et röövli vimm piiskopi vastu võiks rääkida piiskopi kasuks. Ollakse nähtavasti veendunud, et kõrilõikajad on õigeimad inimesed maailmas, sest ise kuulutakse sessesamasse kategooriasse. Sellised veakesed on falsifikaatoreile paratamatud ja – mida naiivsem vale, seda rohkem ta toodab sääraseid eksimusi.

Kuid vähe sellest, et ordu hangib pabereid oma väljamõeldiste reaalistamiseks – lugu Voet’iga pole ainus –, vähe sellest, et ta nõutab pabereid oma tegude paigutamiseks soovitavasse valgusesse, vahetevahel ta organiseerib “avaliku arvamuse” kujundamist päris robustse otsekohesusega. Kui Riia kapiitel on lükanud endalt orduikke, siis rakendatakse kohemaid mitmed Lääne-Euroopa avalikkuse tegelased paavstile haletsema, milline hirmus saatus nüüd kirikut ning kristlust ootab Liivimaal – muidugi mainimata, et seda õudset saatust valmistab just pöörases vihas raevutsev ordu –, ja kui vajalik, õigupoolest täiesti möödapääsmatu hädavajalikkus on Riia peapiiskopkond ühendada orduga. Nõnda kirjutavad: keiser Sigismund,¹⁵ Kölni peapiiskop Dietrich,¹⁶ Rheini pfaltskrahv ja Baieri hertsog Ludwig,¹⁷ Trieri peapiiskop Otto,¹⁸ Rheini pfaltskrahvid ja Baieri hertsogid Ernst ja Wilhelm¹⁹ ning nende autoriteet ja hulk peab avaldama Roomas soovitavat mõju. Kui Roomas saab teatavaks, et Kubant kavatseb ordut süüdistada Preisi kirikute survamises, siis Caspar Wandofen soovitab otsemaid kõrgmeistrile, et selle süüdistuse vastu “müssten Adressen von einigen Bischöfen und Capiteln, womöglich auch aus Livland, an Papst und Cardinäle beschafft werden, in denen dem widersprochen würde.“²⁰ Sellised tellimise peale saadud tõendid, et ordu on “eeskujulikku ja väga hea käitumisega” poiss, on paratamatult oma sõnastuselt naiivsed ja püüd rahuldada tellija käskivat soovi hakkab kaugelseisjale otsemaid kõrvu. Näiteks võib tuua kas või selle tõendi hea ülalpidamise kohta, mille ordu 13. mail 1373 on võtnud Tallinna raelt.²¹ Selles koguni üteldakse, et mõned üleannetud on katsunud paikest ordut laimata paavsti ees ja levitanud talle vähesõbralikke kuuldusi, nende hulgas nähtavasti ka midagi tema käitumise kohta 1343. aastal.

Need on ainult mõned näited ordu sellest käitumisest, mis mu meelest on väga selgelt avaldunud Harju ja Viru anneksioonis 1343. aastal ning sellest kirjutamisel. Nad annavad mu arvates piisava aluse väita, et HOENEKE ei räägi tõtt ning, et Harju ja Viru omandamine oli ordule elulise tähtsusega, siis koguni õigusega ütelda, et HOENEKE teadlikult valetab. Taolisil puhkudel, kui on mängus mingisugused isiklikud huvid, ei ole tollal seda teinud ju ainult ordu, vaid vaimulikudki. Oma primaadi ja mõnede muude õiguste tõestamiseks on Kuramaa piiskop lasknud koostada „Libellus gestorum’i”,²² mille sisu tunnistavad rahvapärimusele vastavaks vähemalt kuus tunnistajat, mille järgi on maalitud Pilteni lossi kolm esimest Kuramaa piiskoppi – Ernemordus, Hermannus, Engelbertus – kes peavad olema valitsenud aastail 1161/2–1197/8 ja seega tagama piiskopkonnale vanemuse ja auväärsemuse Riia omast. Selge on samuti, et vaimulikke survati ja sageli sunniti neid tõendama seda, mida nad hiljem eitasid. Nii näiteks ei saa iial selgeks, milline osa oli Riia peapiiskopil ühenduses kõrgmeister Heinrich von Plaueni tagandamisega. 17. septembril 1413 annab ta koos mõnede võhikutega tõendi, et kõrgmeister ei ole ise algatanud sõda Poolamaaga.²³ Kuid hiljem on kaks kaastõendajat hakanud rääkima, et just tema on süüdi kõrgmeistri tagandamises ning uus kõrgmeister peab andma Riia peapiiskopile tõendi, et ta pole kuidagi seda langust soodustanud.²⁴

Väidan siis HOENEKE kirjutanud ainult näitamaks, millisest kohutavast katastroofist ainuüksi ordu abiga on pääsenud Liivimaa ja kristlus. Teisisõnu, tema on andnud tõendi eeskujuliku käitumise kohta iseendale. Seepärast ta võltsib ja vassib siis nii, et mul on lugeda piinlik ja häbi juba poisipõlvest saati. Häbi osalt seepärast, et üks inimene on julgenud pakkuda selliseid naiivsusi tõestijuhtunuiks; osalt aga seepärast, et ajaloolased on mestanud neist muinasjuttudest pragmaatilisi järeldusi, sõnastades teisiti HOENEKE takerdumisi või ordu häbematusi.

“Siis tulid lossist Taani kuninga pealikud Tallinnas, tänasid meistrit päästmise eest ning et nad eestlastest lahti saanud ja kaebasid sel puhul, et nad naised, lapsed ja kõik omased on kaotanud, sellepärast ei suuda nad end rootslaste vastu kaitsta; ei suuda ka auga vastutada, et Taani kuningale see maa-osa alale jääks (sest Harju, seal ka Tallinn ja Viru, kus asub Rakvere, kuulusid Taani kroonile); palusid sellepärast meistrit, et see neile annaks oma kaitseväe ja isandaks härra Goswin von Herike, kes ka Rakvere asevalitsejaks oleks. Meister ei tahtnud end heameelega hädaohtu panna ja end võõrasse maasse segada, kuid oleva häda tõttu oli ta sellega kummatagi nõus, ütles aga: et neil kindlustel väikesed varad olid, tahtis ta teada, kuidas nendega pidi talitama, et sellest mingit kahju ei saaks. Nad ütlesid jällegi, et mis seaduslikkudest maksudest ära tarvitatakse, seda tahavad nad heameelega tasuda ja temale selle kohta pitsatiga kirja anda. Nii otsustati Goswin von Herike nende kindlustuse pealikuks kuningale ette panna; selle järele surmati eestlaste pealikud.”²⁵

Olen loendanud mulle silmahakanud veakesed – neid on muidugi rohkem –, milledest vist ükski pole juhuslik eksitus, vaid on tehtud teadlikult mingi tagamõttega. Ordule kahjuks on säilinud see üleandmise ürik 16. maist 1343²⁶ ja selle võrdlemisel siinsega selgub järgmist. Esiteks: Taani kuningal polnud lossis “pealikud”, vaid äärmisel juhul pealik (capitaneus) ja selle asetäitja (vicecapitaneus), kelledest aga kumbki ei esine üleandmisürikus. Selles esinevad ainult nõunikud (consiliarii) kohalikust aadlist ja vasallidekogu (communitas vasallorum). Pealikud on loomulikult vajalikud üleandmise legaliseerimisel, kuid nende puudumist tegelikkuses ei muuda vastupidiseks Hoeneket ennast häbistav valegi. Teiseks: oletades, et HOENEKE siiski mõtles nõunikke kirjutades pealikuist, võib ju küll ütelda, et needki armastasid liialdamist. Kuid, kuidas on neil võimalik väita, et naiste-laste ja omaste kaotamine teeb nad võimetuks kaitsema end rootslaste eest? Kolmandaks: kust need mehed üldse teavad, et rootslased on kutsutud appi ja, kust nad teavad, et rootslased tulevad appi? Kui nad aga teadsid, miks siis neid polnud kutsumas päästjaks ordumeistrit? Neljandaks: kellele on määratud seletus sulgudes? Kui juba kord mainitakse Tallinna linnana, kuidas on võimalik, et Tallinn ei võta osa tänamisest, kaebamisest ja palumisest? Viiendaks: millisesse hädaohtu kartis ordumeister end panna ja, miks ta järsku end teps ei taha segada võõrasse maasse, mida ta ometi siiani on vahetpidamata teinud? Kuuendaks: millist häda eksisteeris veel, kui juba oldi saanud lahti eestlastest? Seitsmendaks: appikutsumisel on endastmõistetav, et abitarvitaja kõigepealt räägib hüvitusest, kuidas on siis võimalik, et alles ordumeistri teadatahtmise peale hakatakse sellest rääkima? Liiatigi on üriku järgi lugu nii, et nõunikud ja vasalkond kohustub enne losside tagasisaamist ordu kaitse alt „pro expensis, damnis et interesse, quae vel quae … circa conservationem eorum (castrorum) rationabiliter se habuisse ostenderint, satisfacere plenarie“.²⁷ Võimalik, et siin on HOENEKE ütelnud täpsemalt ja RENNER pole enam taibanud, kuid ikkagi kipub jääma mulje, nagu tähendaks HOENEKE-RENNERi lause, et vasallid hakkavad maksma makse ordule. Kaheksandaks: üriku järgi on ordumeister ise valinud „in nostrum et terrae nostrae tutorem, capitaneum et defensorem specialem“²⁸ ega ole juttugi Viljandi komtuurist, arvatavasti läti soost pärinevast Goswin von Herikest.²⁹ Seda meest ei ole ka iialgi esitatud capitaneus’ eks kinnitamiseks Taani kuningale ega ole ta selleks ka saanud. Ta on 24. jaanuaril 1345 „existens in minoris castro Revaliae“,³⁰ ta on jäänud sinna ka siis, kui Tallinnas viibib juba (vähemalt 28. detsembrist 1344 alates) Taani kuninga uus capitaneus Stigot Anderson. Ainult 11. septembril 1345 on ta ühes – vist küll ordusõbralikus – dokumendis „loco capitanei Revaliensis existens“.³¹ Üheksandaks: Harju-Viru vasalkonnale ja Taani kroonile kuulus otseselt või kaudselt ka Narva oma kantsiga, kas siis see ei olnud ohustatud, kas siis tema sattumist Taanile mittesõbraliku elemendi kätte ei kardetud, et Narva jääb üle andmata? Miks ei tulnud keegi Narvast samuti paluma kaitseväge ordumeistrilt? Kuidas üldse on mahutatav HOENEKE kirjeldusse, et alles 24. jaanuaril 1345 on ordu suutnud nõunike ja vasallidekogu käest pressida välja Narva³² ning sedagi ilma maal viibiva capitaneus’e nõusolekuta või teadmata? Kui vasallide ohutus ning nende jõutus 1343. aastal olid nii suured, kuidas nad siis ometi kaks aastat olid suutelised hoidma Narvat Taani kroonile? Kümnendaks: miks hukatakse eestlaste pealikud pärast kantside üleandmist? Kui need olid vangistatud Sõjamäelt, siis olnuks HOENEKE enda jutu järgi oodata nende kohest mahalöömist. Kuidas tingib üleandmine nende saatuse ja kust nad on püütud?

Nõnda võib võtta läbi kogu HOENEKE-RENNERi ning kõikjalt ilmneb sama: ta ei ole allikana usaldatav. Kasutada võib ainult tema mainitud tõiku ilma kirjelduseta – kuigi needki on vahel kahtlased – ning valetamisel juhtunud vääratusi.

Kui aga HOENEKE-RENNER ei ole usaldatav, kust siis üldse saada midagi teada, sest sündmustiku enda kohta pole säilinud ühtki kirjeldust. Kui oleksid säilinud need Liivimaa ürikuteraamatu lisas loendatud ja kunagi Liivimaa ordu arhiivis (edaspidi LOA) leidunud ürikud,³³ milledest Stockholmis 17. sajandil on tehtud lühike nimistu, siis ometi needki ei muuda olukorda. Sest need minu meelest kõik kuuluvad “ülalpidamise korralikkuse kohta” võetud tõendite hulka, milledest äsja esitasin näiteid. Üks selliseid on säilinud ja temast piisab muude iseloomu tundmiseks. See on ürik 27. oktoobrist 1343, mis on olnud ka LOA-s.³⁴ Juba selle tõendi andjate koosseis on oma kokkuvõtlikkuses üllatav. Siin on esmalt vaimulikud – Tallinna piiskop oma kapiitliga, Ruma (Kolga)³⁵ kloostri abt, Padise kloostri abt,³⁶ Tallinna dominikaanide priori asetäitja, siis kõik 16. mai üleandmisaktis esinenud 15 nõunikku, kuid mitte sealsed viis vasalli ja viimati Tallinna bürgermeistrid ja raehärrad. Ürik ise on kirjutatud küll ainult vaimulike seisukohalt, teised isikud on nähtavasti lisatud täiemuse pärast, et see tõend väga hea käitumise kohta oleks kõikjal esitatav. Ordu on selliseid hankinud mitmekordselt ja kõikjalt. Olevat ju koguni Riia linn, kel veel vähem ordumeistrist oli asja end segada võõrasse maasse, saatnud kirja Taani kuningale, jutustades juhtunust ning muidugi samuti pestes puhtaks orduvendi. Kuidas küll Riia oli end määrinud selles loos või mida talle lubati selle vastutuleku eest? Nagu need, on ordu poolt dikteeritud muidugi üleandmisakt (16. maist 1343) ise ja 24. jaanuari 1345 aktid Narva andmisest ordu hoida, hoopis rääkimata mässu 40. aastapäeval Tallinnalt võetud tõendist esitamiseks paavstile.³⁷ Kõik need tellitud ja dikteeritud aktid – needki, mida enam pole – on kasulikud nägemaks, mida ordu on püüdnud õigustada ning kuidas ta seda toimetab, sest just neis rõhutatud punktidel tegelikkuses juhtunu kindlasti erines sellest, mida ordu on lasknud kirjeldada.

Kuid siiski on alles mõned asjad – ürikud ja ordu eksimused –, mis võimaldavad HOENEKE-RENNERi asemele oletada midagi muud. Esmalt, Tallinna linnale antud ürik 11. maist 1343, mille koostajaiks on “vices capitanei gerens et iudex castrorum Revaliae et totius terrae Hargiae“ Bertramus de Parenbeke koos 10 nõunikuga.³⁸ Selles ürikus on tähtis peaaegu iga asi, mitte ainult sisu, vaid ka andjate nimed ja eriti see olm, et viis päeva enne Tallinna üleandmist ordule on Toompeal Taani kuninga capitaneus’e „vices gerens“³⁹ kohalikust aadlist, kellel sellele lisaks on veel üks kummaline ja ainulaadne tiitel. Samuti aga see tõik, et Bertramus de Parenbeke ja enamik tema nõunikke ei esine 16. mail 1343 üleandjaina. Ürik ise õigustab küsima, kus oli tollal siis Taani capitaneus, miks ta polnud Tallinnas, ja kes ta oli? Sellele küsimusele annab vastuse üks ordu liigsest ettevaatlikkusest tingitud ürik LOA-s, mis juba ainuüksi teeb võimatuks HOENEKE-RENNERi jutu. Nimistu koostaja on küll vahel vassinud, kuid Liivimaa ürikuteraamatu 6. köite lisas kirjeldatud üriku nr. 974c sisu sobib ordu taoliste väljapressimistega mujal ja seepärast on usutav, et LOA-s leidus ürik aastast 1344: „Des Ritters Conrad Preen, seiner Söhne und mehrerer Beamten des Königs von Dänemark Versicherung, dass sie keine Rache dafür nehmen wollen, dass sie wegen 212 Mark von dem Orden in Estland gefänglich festgehalten werden.”⁴⁰ Et Conrad Preen on capitaneus 30. juulil 1340,⁴¹ siis pole põhjust arvata, et ta seda ei olnuks aastal 1343 või mõtelda kedagi teist tema asemele. Pealegi on ta kaasvangideks taani ametnikud. Kuid, et need mehed üldse kunagi oleksid laenanud ordult või mingil põhjusel pidanuks tasuma sellise veidra summa või poleks seda suutnud, seda võib uskuda usklik lapsuke lugedes “sakste vana”. Kui aga ordu on vangistanud kõrgemad ametnikud, siis mu meelest on ainsaks arvestatavaks põhjuseks, et need keeldusid andma ordumeistrile seda pitsatiga kirja, mida ta HOENEKE järgi nii väga ja nii südamlikult himustas. Kui oletada, et Conrad Preen viibis Narvas, siis oleks mõistetav, miks üleandmisürikus Narva puudub, oleks ehk taibatav koguni järgnevas puudutatud ürik LOA-st.⁴² Kuid see olm, et capitaneus ei tule harjakate “mässamisel” Tallinna, paneb HOENEKE teated teiseltki küljelt neile väga sobimatusse valgusse. Edasi on tõenäone, et Conrad Preen oma kaaslastega oli vangis veel 24. juunil 1344, mil Taani kuningas teatab ordumeistrile uue capitaneus’e saatmisest⁴³ ja ta saadab uue pealiku nähtavasti just seepärast, et on asjata oodanud Conrad Preeni vabastamist. Pärast teate saamist Taani kuningalt polnud ordul enam mõtet Conrad Preeni vangis pidada, see oli koguni natukene ohtlik ta reputatsioonile. Juhtunule ei saanud tagantjärgi anda enam õiget nägu muidu, kui sellise üriku hankimisega ja vangide vabastamisega. Võib koguni kujutella, et ordu andis neile kviitungi selle 212 marga tasumise kohta, mida nad enne seda ei tahtnud või ei saanud maksta.

Teiseks ordu veaks või rumaluseks on LOA-st pärit ürik, milles „Bischof Johannes von Dorpat stiftet einen Vergleich zwischen dem Abt von Dünamünde und den Ordensbrüdern in Betreff einiger Gewaltthätigkeiten, besonders beim Dorfe Pugat verübt“, mille BUNGE paigutab 1350 ümber.⁴⁴ Andmete järgi raamatuis on Johann von Vifhusen aastast 1346 Tartu piiskopiks, kuid ma ei saa lahti tundest, et ta kuskil sellena on tagatud juba 1341.⁴⁵ Kuid see ei ole nii tähtis, sest igatahes peab lööming olema olnud ammu enne leppimist ning 7. juunil 1347 kinnitatakse Padise privileegid ordu poolt.⁴⁶ Teisisõnu, tüli ja leppimine peavad olema juhtunud enne seda. Kuid on väga imelik, kuidas ordu ja Padise mungad üldse võisid kakelda, kui ordu need vaesekesed oli päästnud eestlaste meelevallast ja pälvinuks ainult südamlisemat tänu? Kas aga need eestlaste tapetud mungad ei saanud otsa alles selle küla juures? Kuid millise õiguse või ettekäändega ordu üldse tungis Padise maale? Ma esitan edasises oma meelest küllaltki sellist, millest tohiks järeldada, et just Padise klooster oli üks “mässu” koldeid ning et ordu omastas kõik “mässajaile” kuulunud kinnisvarad. Ükskõik, kas selles külas valitses keegi eestlastest Padise vasallina või tuli ordu üle võtma otse munkade valduses olevat maad, tõenäoliselt just selles kokkupõrkes tapeti need juba ammu eestlaste poolt tapetud 28 munka. Neid ju nagunii polnud ordul enam elusate kirjas ning puhastustulest tulnud tontide hukkamine polnud kuritegu!