Читать книгу 1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult - Uku Masing - Страница 9

Kõigest olemasolevast ja normaalse inimese poliitilisest kaalutlemisvõimest paistab järgnevat, et kuningas Erik VII Menved, hoolimata sellest, et ta vasalkond Eestimaal vahel käitus väga omavoliliselt, ometi taipas, et ta suudab Eestimaad hoida oma käes ainult kahel tingimusel. Esiteks siis, kui olnuks võimalik kogu maa läänistada taanlasile või vähemalt rahvale, kes erinenuks naaberalade vasallidest, kel polnuks sugulasi ja sõpru ordu ja piiskoppide maa-alade sakslaste hulgas. Et see ei olnud võimalik, siis jäi üle teine loomulikum tee – kuulutada Taani kuninga läänimeheks kas või iga eestlasest vabatahtliku, kes selleks avaldas soovi ning oli suuteline maksma teatava summa kannupoisiks või rüütliks saamisel. Ühtlasi oli kasulik neile vasallidele anda võimalikult suured vabadused, sest tundes end paremas olukorras võrreldes üleaedsetega, nad loobusid himustamast kellegi teise protektoraati. Kõigist ürikuist ilmneb, et Harju-Viru vasalkond on täiesti teadlik oma harukordseist õigustest, teadlikud on sellest muidugi taanlasedki, kelledele Harju-Viru pidamine oma käes – hoolimata sellest, mida räägiksid baltisaksa ajaloolased – oli ometi üsna tulus.

Seega siis status quo kangeimad toed Eestis olid eestlastest vasallid. Baltisaksa ajaloolased on eitanud nende olemasolu täiesti, vähemalt teinud nende osatähtsuse ajaloo käigus mittearvestatavaks.⁵⁷ Näiteks on BUNGE arvates kahes säilinud läänistatute nimistus⁵⁸ tegemist ainult sakslastega, kuigi nendes esineb väga palju peresid ebatavaliste pärusmõisate nimetustega. Säärased on BUNGE arvates pärit suuremate aadliperede kõrvalharudest, kes, kasutades suurpere vappi, on end ometi nimetanud pärismõisa ja mitte sugukonna nimega. Kuigi see keerukas seletus on võimalik, on ta ühel põhjusel ometi lausa vigane. Läänistatute hulgas esineb ka “Uldelempe von Guldene”, kes ometi eluilmaski ei saa olla sakslane või taanlane.⁵⁹ Teame, et järvakast Melexi’st saab Tallinnas Vrölike,⁶⁰ kuid ühtki vastupidist juhtu ei esine. Siis on täiesti võimalik, et 11. juuni 1325. aasta ürikus⁶¹ mainitud on enamikus eestlased, nagu vist ka osa 1318. aasta ürikus esinevaid.⁶² Osalt on nad allvasallid ja kasutavad seepärast oma läänihärra vappi, näiteks Röle de Herkyla – kes taani nimest hoolimata vaevalt on taanlane. Omad on ka Tilo de Kirkutta ja Efrardus de Engila.⁶³ Tohib mu meelest ehk sedagi rõhutada, et peaaegu pooled selles ürikus⁶⁴ esinevaist on Hennekinus’ed ja 1325. aasta paiku see ristinimi ei ole moenimeks sakslaste juures. Viimati, nende eestlust tõestab kaudselt küll vist seegi asjaolu, et 11. juunil 1325. aastal esinenud perekonnanimedest – 1318. aasta ürikus⁶⁵ toodud nimed on paraku olemas kahes erinevas redaktsioonis – esinevad pärast 1343. aastat veel ainult mõned üksikud ning et see eriti kehtib Harjumaa meeste kohta. Täiesti kadunud on edaspidi Hoppanurma, Sylkula, Rokula, Nattamule, Esenbek, Engila, Rawen, Hannseleke, Orghile, Waras, Lemede. Moondunult esinevad edaspidi ja siiski väga harva Nappale, Herkyla, Kirkutta, Haukimpe ning ainult Riisbit ja Alwen püsivad. Virumaal on lugu vastupidi, ainult Laydes, Kundes, Hirwen nagu ei esineks pärastpoole enam. Juba see erinevus Harju ja Viru vahel tähendab midagi. Väita seletuseks võib mu meelest ainult kaht asja. Emb-kumb, kas need pered nimetasid end ümber – siis nad ei olnud sakslased, või nad said otsa 1343. aastal. Mitte võideldes eestlastega, vaid ordu korraldatud hävitamisaktsioonil.

Et ajaloolased on möödunud eestlastest vasallidest,⁶⁶ siis käsitlen siin veel üht asja, mis ühelt poolt ilmutab nende aeglast saksastumist ja teiselt on kaudselt tähtis ka 1343. aasta sündmuste mõistmisel.