Читать книгу Mälestusi taimedest - Uku Masing - Страница 4

Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt ja neist kõige tähtsam nägemine. Seda võib lugeda, võib kuulda, võib uneski näha, ometi on kahtlane, kui palju see väide vastab tõele. Kui ühe võime olemasolu märgatakse alles tema puudumisel, siis ikka selle olemasolugagi ei ole asi päris korras. Muidugi, meil on võimeid, mis toimivad meie teadmisetagi täiesti edukalt ja vähemalt rahuldavalt. Hingame, seedime ega vaja nende tegeluste teadlikkust. Küllap näemegi ebateadlikult – ma ei kavatse pooltki sellest eitada – unenäod muidu oleksid äärmiselt haruldased. Aga sageli sedagi mitte. Enamasti on nägemine nagu mõni vastne ja ostmisekire rahuldamiseks hangitud aparaat, mida me ei vaja üldse või äärmiselt harva. Ja siis, kui teda kasutame, ei oskagi me temaga suuremat hakata pääle. Ja rahul oleme vaid siis, kui uus aparaat annab sama, mis endine. Kääname aparaadi nupu kuskile ja enamasti ta ei satu täppi. Kuuleme mingit lärmi, näeme mingit sompu ja – see on kõik. Viis meelt, öeldakse, inimesel on viis meelt. Aga tõepoolest on tal ainult võimalus nende olemasolemiseks.

Jah, üteldakse mulle, paraku asi näib nõnda ja teatavas mõttes on. Paraku inimene ei ole suuteline, tal pole aegagi rakendada kõiki oma võimeid, ta peab end piirama. Pole selles midagi halba ja on hädatarviline, et inimene spetsialiseeruks. Üks meist näeb ainult inimesi, teine näeb mööbleid, mõni paneb tähele koguni ainult silmade või juuste värvust. See on täieline paratamatus! – Mina mõtlen, et see on laiskus.

Kõik taolised spetsialistid on ometi täiesti veendunud, et nemad näevad kõike või siis kõike, mis on oluline! Seda nad eriti armastavad väita ja sellest just järgneb, et nad on laisad. Muidugi, palju halvemat veel, aga pahast on parem vaikida. Milleks koormata silmi, need vaesed instrumendid eriti vajavad puhkamist. Ja puhkamist miskil, mis rahuldab inimest. Teisisõnu aga, inimene vajab vaatlemiseks, ütleme, pigimusti juukseid, siis ta silmad puhkavad sellel, nad võivad loobuda nägemast! Nõnda siis see „normaalse inimese” tervemõistuslik jutt ei ole ometi muud kui kiidulaul laiskusele, kärbumisele ja surmale.

Mingil hoopis veidral, enamasti väga juhuslikul põhjusel on lapsukene hakanud vaatlema teatavaid asju. Ta paraku on sunnitud õppima nägema, kuigi mammad arvavad, et sünnihetkel juba ta nägemine on täiuslik. Ja kui ta on avastanud teatava asja maailmas, siis ta jonnimisega või mistahes muul kombel teeb omale alati võimalikuks selle objekti suhtes nägemissoovi rahuldamise. Olgu need autod või daamikingad. Muid asju ta teoreetiliselt näeb, tegelikult mitte, kuigi ta viiest meelest on nägemine kõige tähtsam. Ta ei taha neid näha, ta ei taha nende eksistentsigi. Ja väga sageli ta ei reageeri nende olemasolule meelepahaga, sügava moraalse nördimusega või mõttetu pilkega, ta lihtsalt hävitab asjad, mis häirivad ta nägemisemeelt, ja säilitab ainult need, mis on leidnud armu tema silma ees. Need, millede pääl tema silmad puhkavad. Ja nad puhkavad alles siis, kui inimene on saanud mahti sedastada, et sellel asjal kõik on nii, nagu peab olema. Autot vaatlev – veel ilmsemalt autot joonistav – laps nendib omaette: rattad, lambid, juhiruum, kast, aknad – veoauto ja omnibus suurematena on hästi nähtavad. Seda teinud, on ta näinud ka kõik, mis näha oli! Vana inimene ei piirdu vast nii vähesega, ta vaene on pidanud nägema väga erinevaid rattaid ja aknaid. Aga temagi lõpetab sellesamaga: kui ta on jõudnud nentida, et vajalised tunnused on olemas, siis temagi silmad puhkavad. Nad on pärani lahti või paokil, sõltuvalt laugude ehitusest ja mitmesuguseist veidraist põhjusist, aga nad ei näe enam midagi. Nad on rahuldatud ja puhkavad, täpselt samuti nagu kõht ei vaja enam midagi, kui ta on täis. Ja hoolimata kõigist muinasjutest, inimese silmad saavad täis väga vähesest. Kuigi tavaliselt ainult lemmikroast.

Kui laps on spetsialiseerunud nägema nõeltega säetud lokke, siis – kui ta kogemata midagi ei õpi juurde – ta vananagi näeb ikka vaid sedasama. Ja kui ta pole eraldi õppinud joonistamist, siis ta joonistab needsamad nõellokid just niisamuti nagu viieaastaselt, hoolimata sellest, et ta teab olevat mitmesuguseid nõelu ja lokke. Tal on rahu ainult siis, kui kõik on nõnda ja jääb nii, nagu ta kunagi „õnnelikus lapsepõlves” on selgitanud omale. Silmad saavad puhata ainult siis, kui inimene suudab ignoreerida sedagi, mida ta hoopis kõrvalisil põhjusil on õppinud tunnistama ka olemasolevaks. Ta ei vaja selle olemasolu ja kõik nii lisanenu on vaid häirivad kõrvalnähted.

Tegelikult näeb laps väga vähe, kuigi tal kulub tavaliselt kaua aega mistahes eseme vaatlemiseks, kui see teda huvitab. Tal vaid kulub kauem aega asja vajaliste tunnuste olemasolu kindlakstegemiseks, vana inimene vaatab põgusamalt vaid seepärast, et ta eeldab nende olemasolu. Kõiki „üksikasju”, mis „torkavad” silma, ta meelsasti ignoreeriks, seepärast on ohtlik vaadata rohkem, kui „ohutus” nähtud. Tuhandeid kordi ta ju on kogenud, et ahjus põleb tuli, tal pole tarvis vaadata või käega katsuda. Sest inimesel on viis meelt küll, aga kahtlane, kas neist nägemine ikka on kõige tähtsam.

Kui väga vana inimene vihkab kõike, mis „torkab” ta silma! Kui väga, seda ei jõua ükski liialdajagi liialdada. Kui talle antaks võimalus käituda sellega nii, nagu soovib tema, ta selle hävitaks. Enamasti ta vaene peab kannatama, kannatama vaikse hullumiseni või moraalijutlustamiseni, mis on ju põhiliselt vaid lärmakas hullus. Mis talle kõik ei ole valus! Milliseid sõimunimesid ta ei anna oma silmi häirivale! Milliseid pahu omadusi ta kõik ei oleta asjale või olendile, mil on olnud õnnetus torgata tema õigesse silma! Tavaliselt ta reageerib nagu laps, ainult kasutades teiste abi, valetamis-/~süüdistamis-/oskust jmt., et seda asja maailmast hävitada. Kõik vahendid on lubatavad selleks, et ta silmad saaksid puhata ja maailmas jääksid eksisteerima ainult need asjad ja säärased nähted, mis on leidnud armu tema silma ees. Millede puhul ta viis meelt võivad sedastada eneste olemasolu ja suurepärast ning soodsat võimalust magamajäämiseks.

Kuigi on väga palju nähteid ja asju, mis vajavad üldtuttavaid ja ülikuulsaid „lahtimõtestamisi” ja „väljaselgitamisi”, nende toimingute suhtes inimene ärgu tehku omale illusioone. Sihiks neilegi on vaid sedastus: seda asja ma tunnistan juba oma lapsepõlvest saati, selle suhtes mul pole midagi ütlemist, selle kõrval ma võin olla laisk ja magada, tema ohutus on tehtud kindlaks. Kui aga on „selgitatud välja”, et mu naaber ülemisel korral mulle laest läbi puhub öösel kõrvu katkubatsille, siis tuleb ta kõrvaldada! Viga pole eluilmas minus, sest ainult see tohib eksisteerida, mis mind ei ohusta ja minu „väljaselgitused” seepärast paratamatult vastavad reaalsusele. Kui ma arvan, et mind midagi ohustab, siis see mind ohustab, sest juba säärane arvlemine ise häirib mu rahu! Tõeliselt pole inimesel midagi vaja „selgitada välja”, ta teab juba enne, seda sõna ta kasutab hoopis teises mõttes: muile selgekstegemise nimetamiseks. Ta on „selgitanud välja” siis, kui teised tulevad appi selle eemaldamiseks, mis teda on „torganud silma”.

Emapiimaga olevat inimene omandanud oma harjumused ja tõekspidamised. Seda koledust ei väida materialistid, vaid idealistid, kelledele „piim” ja „veri” on väga erilised vedelikud. Sellisena on minu meelest see lause tobedus, mõtlen aga, et laps saab need kallid asjad – isegi aulised ja nii ränga vaevaga omandatud-järeldatud põhimõtted – sellest, mida ta ema teeb teda imetades. Või ei tee, tundes naudingut sellest sündmusest nagu koer või kass. Kui ta ema soeb juukseid, siis laps paratamatult spetsialiseerub miskile juustega neotavale – sest – see kuulub söömisnaudingu juurde. (Kui ema juhtumisi loeb midagi, siis raamat paratamatult hakkab kuuluma vajaliste esemete hulka.) Kui ta ema ei tee midagi, vahib vaid uimase näoga, siis lapski spetsialiseerub „mugavale äraolemisele”, mis seisneb täielises tuimuses ja ükskõiksuses välismaailma vastu, „puhtas olemises” ja selle hindamises. Et säärane ema lisaks puhtale nautimisele ja selle varjamiseks lapse „toitmist” tavatseb ja suvatseb pidada pühaks toiminguks, siis tema lapski väidab, et „puhas olemine” on püha ning iga tegutsemine põhiliselt patune, mõttetu ja tulutu. Ükski toiming ei anna inimesele midagi, kõik madaldavad teda – pääle söömise ja magamise, mis ainuüksi säilitavad inimesele tema püha loodusekrooni asendi. Nagu ta ema laiska nautlemist aistitavalt kohtleb pühaks, nii see laps maailmas ei leia muud rahuldavat kui emakutse (kui ta on emane) või võimalikult vähese endaliigutamise (kui ta on isane) psüühilises ja füüsilises mõttes. Aga neid asju, mis last segavad söömise nautimises, ta tingimata hakkab hävitama, mitte „silmatorkavaina”, vaid vaikset seedimist takistavaina. „Silm” tuleb hiljem vabanduseks, sest õigustada oma sügavat kõlbelist nördimust väitega, et see takistab edukat seedimist, vihastaks vaid teisi inimesi, kes iial ei lepiks ühega, kes oma kõhtu peab teiste omadest tähtsamaks. „Silm” on aga segasem termin juba, polegi nii indiviidi oma nagu ta kõht. Seepärast temast juba võib rääkida nagu miskist üldkehtivast, üleindividuaalsest. Eks ole Tšernõševskigi väitnud, et teise inimese silm näeb sama, mida minu silm, on aga absoluutselt võimatu, et teise inimese kõht seediks sedasama toitu, mis kõhus minul. Võimatu ka siis, kui see pumbataks mul kõhust välja ning söödetaks teisele sondisupina sisse.

Küllap minu ema tollal tegeles lilledegagi, kuigi ma ei aima, kuidas. Aga oma huvi taimede vastu ma ei oska ega tohigi seletada teisiti. Ja mõni vanatüdruku ja -poisi silmavesi, valge kask^[1.], pipar või pilekoon meil kindlasti oli. Ema korjas ju kokku kõike, mis saadaval, ja palju rahulikku aega tal nendega mängimiseks minu lapsepõlves polnud. Võimalik küll, et on veel muidki põhjusi. Lilled olid ainsad rohelised esemed selleks pikaks ajaks, mil õigete jalanõude puudumisel ei lastud välja. Neil vaestel oli halvem elu kui laste väntsutataval kassil, kuigi neid kaitsti palju karmimalt. Pipar ei saanud vist iial valmis kauna punaseks kasvatamisega, aukuuba lehed olid lõbusad närida, fuksia õied ripnesid väga venitatavalt, balsamiin pudenes mõnusalt ja lohakalt. Vast nad just keelatud viljana läksid põnevaks, kuigi pipra punastumise jälgimine iseendastki on väga südantrahustav ja uudishimu vaigistav toiming. Ta teeb ju seda nii aegamisi ja päevad on kohutavalt pikad. Siiski olen päris kindel, et mõni kaun ikkagi pääses pitsitamisest, millest miskipärast uskusin, et see punastumist kiirendab. Et keelatus oli põhjuseks, seda ma ometi väga ei usu. Sest – ise ma ei mäleta küll – ma olevat kolmeaastasena kitkunud ema esimest korda õitsema minevalt esimeselt pujengilt kõik õienupud ja toonud need huvitavate leidudena näha talle. Küllap sellele midagi halba järgnes, et ma ei mäleta. Kuid vaevalt selles vanuses ma juba olin kogenud potilillede vaevamise naudingut. Ja vaevalt ma hirmunult hävitasin ebatavalist. Sest siis ma ei oleks neid nuppe eluilmas toonud näha. Muidugi, ma võisin lihtsalt demonstreerida oma vägevust, üteldes: „Näe, mis mul on!” Aga inimene ei taipa seda, mis muiste on olnud temas või, kuidas ta mõtlemine on liikunud, veelgi vähem siis, kui ta end ei mäletagi teinud seda, millest järgneks midagi selgemat. Seepärast ikkagi kahtlustan valget kaske, mille nuppe vast ema isegi püüdis panna rutem õitsema, imetades mind.

Taolise olukorra ebatavalisuse pärast vist ongi vähe taimedest huvi tundvaid inimesi. Botaanikud enamasti ei hooli taimest, vaid temaga nidusast teadusest. Kummaline olm, et just mehed tavatsevad nendega tegeleda – naisaednik on sama haruldane nagu naiskomponist või kullassepp – vast polegi väga kummaline. Naised ju suvatsevad pigemini võtta valmit kui ise midagi teha, lilli on neile omasem osta kui kasvatada. Ja metsas või põlluveerel neile nagunii ei kasva peaaegu muud kui umbrohi. Säältki eksisteerivad harilikult ainult need taimed, mida võib kaubelda odavamaks lillenaistelt turul. Teatavasti see naiste karakteristik ei hõlma üksnes taimi. Kõige dekoratiivsega ja luksusesemetegi suhtes on asi samuti. Seepärast ei loe midagi siin see võimalus, mida H. H. Ewersi koolidekatsujat väänates saaks pakkuda oma mõistmishimule uinutiks. Põhjus pole selles, et naised ärksama moraalse meele tõttu hoiduvad eemale nii silmatorkavalt ebamoraalseist olestest. Taimed ju seda tõesti on, sest nende söömist ja magamist keegi ei taju.

Kirjutan peaaegu ainult oma mälestusi tutvusest taimedega, kuigi mu tahtmata muidugi ikkagi lipsab vahele midagi loetut või kuuldut. Kirjutan keskpärasest taimedega sõbrutsejast keskpärasel kombel ja vist ainult kahel põhjusel. Esmalt selleks, et juhtumisi samahuviline lugeja ka hooliks säärase keskmise taseme püsimisest tulevaile põlvile. Sest kõikjal inimkonna kvantiteedi kasvuga kipub kahanema ta kvaliteet. Absoluutselt huvidetute noorte protsent näib kasvavat, hoolimata sellest, et sõjajärgselt perioodilt oleks oodata elevust maailma vastu. Ent veel enam viletsaks tänuks nähtud ja unustatud taimedele. Neile täiuslikemaile elusolestele – kuigi mõned rumalad nende seas on mõelnud teisiti – kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kauneimate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vajades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. Eriti just selle eest, et nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime. Selle eest, et nad on eelkäijad inimese tuleviku teel ja vast ainult nende varal lapsepõlves vaevlev inimkond suudab enne lõplikku kadumist astuda vähemalt nii palju edasi, et oskab kujutlema hakata inimkonna noorpõlve, milleni ta aga iial ei jõua.

Paljud taimed vajavad seeni, paljud õgivad teiste tööd. Aga vast need sümbiootilised ei olegi süüdi selles? Mulle tundub, et seened kippusid kallale neile nagu bakterid inimestele ja mõned taimed viimaks oskasid saada neist jagu ega tule nüüd enam nendeta toime. Liiatigi, kõik need taimed mõistavad ehitada valgusega ometi. Nugitaimedega on lugu küll kurb, midagi nii mandunut pole vist loomparasiitide seaski kui klorofüllita taimed. Paraku, neile peab andestama selle kättemaksmisegi. Miks ei tohiks taim, kellelt teised võtavad ära valguse, omakorda hakata painama neid üleannetuid? Aga käopäkk pole enam üheltki küljelt täiuslik ja võib mõtelda, et tal leidunuks ometi mõni mõistlikum tee, kui alanduda mingiks õitsevaks seeneks. Võimalik, et inimesed sellest ei saa iial aru ning jäävad veendunuks parasiiditseva heroilisuse eesrindlikkuses. Tulgu neist siis säärased mannetused! Küllap ei saa iial aru. On ju neidki, kes väidavad, et ahvile inimestumisprotsessis osutas tõhusat abi lihatoidule ülemineku läbiviimine. Võipätakas, huulhein ja vesiherneski on viinud läbi vastavad vestlused ja juurutanud praksisesse uut hävitamisprotsessi. Millelt nad küll peaksid olema arenenumad, võrreldes muude taimedega, kui jätta kõrvale see huvitav olm, et nad on hakanud sääselõksudeks ja kärbsepabereiks?

Oh Jumal, küll see Karla ja ta poisid on ikka olnud lühikese mõtlemisega! Ja kas nad tõesti ei osanud kujutella, et needki tõud, kelledelt nemad võtavad ära valguse, võivad loodusliku valiku teel kujuneda parasiitideks eesrindlike kõrilõikajate järglasile? Kes omakorda loodusliku valiku teel on arenenud rasva või valkude astjaiks mustade ja kollaste jaoks, kelledele nad jätsid vaid süsivesikud. Muidugi, nad ei osanud kujutella, sest nad olid eneste meelest valguseviskajad, seega vähemad valgused. Kogu inimkond oli üksainus paks ja pilkane pimedus, võrreldes nende tattninalampidega, millede tahma nad soetasid mingiks ja puudriks, et võõbata iidses hämaruses kõik näod samakarvasteks ja kõik jumed sama võidunuks, nagu neile enestele oli andnud Mother Nature, holy, meek and mild^[2.].

1 „valge kask” e. toakask, hiina kask jt. nimed C rooshibisk Hibiscus rosa-sinensis [ ↵ ]

2 emake Loodus, pühitsetud, vaga ja mõõdukas [ ↵ ]