Читать книгу Mälestusi taimedest - Uku Masing - Страница 7

Lastele ikka toodi heinamaalt midagi kaasa. Selle käsu mittetäitmine võrdus hoolimatusega saiahimu vastu, oli kuritegu. Kevadel heinamaa koristamisel suurvee jäetud kõrkjaist, okstest ja puilt langenud risust oli oodata kullerkuppe. Vahel küll mitte, ent siis leinasime vanadega koos, et tuleb vilets aasta, külm on võtnud ära kullerkupudki! Et heinamaa oli kauge ja saladuslik, siis kullerkupudki. Ma pole unustanud, et nende lõhn on teisest maailmast ega seda, et hoolimata inglitiibade sulesusest, ma neid kujutlesin nii kergeina ja läbipaistvaina nagu kullerkupu õislehti. Pole kevadet, kui ma pole käinud kullerkupul ega nuusutanud neid. Lõhn paraku on aga nii kerge, et teist korda hingates teda ei taju, minu sõõrmeile teda polegi toas, vaid ainult õie sees. Nende pudenemine on kurvemaid asju maailmas ja ma mitu aastat olen pühkinud kokku õislehed, hoidnud seni, kui neil pole enam õiget värvi ja mul veel ainult teadmine, et nad olid. Siin non fui, fui, non sum, non curo ei lohuta mind kübetki. Sest ma ei tea, kas järgmisel aastal mind ongi otsimas hästi suuri ja väga lõhnavaid. Non curem, kui see „mina”, kes nii hoopleb, ometi vahel võiks vaadelda kullerkuppe ja nuusutada. Millisel kujul ise, see pole enam nii tähtis.

Tiksojal, Vasula järve ääres, Kärknast tulles raudtee kõrval – need on me kullerkupupaigad. Aga tänavu juhtus esimest korda, et vastutulevad tüdrukud pärisid, kust me neid saime. Arvasin, et selle tähtsa sündmuse kuupäev on alati kirjutatud kalendrisse. Kuid on vaid viis puhku 24. mai ja 2. juuni vahel ja kohta pole märgitud. Siis igaga olnuks seotud oma lugu mäluski. Kuidas ma muud puhud olen jätnud kõrvale? Võibolla ei juhtunud midagi meeldehakkavat, kuigi kõndimine ise ja ringivaatamine olid lõbusad.

Seepärast ma ei tea, kunas, kas 1945. või 1946. a. kevadel me jäime Tiksojal esmalt vihma ja siis sellise rahe kätte, mihukest ma ei mäleta lapsepõlvestki, mil kõik tundus ju palju võimsam. Rabastuva heinamaa kõrval on vastu maanteed kitsas kuusik, milles ka juba puud on kidurad ja mustikad vajumas samblasse. Ühe armetu kuuse all vaatasime tõelist jäätükkide kukkumist. Polnud tuult ja rahe ei peksnud, õhk meie ümber oli tõesti südatalvine. Ühtki tera ei langenud, vaid nagu tüdinud jäätisemüüja kallanuks oma tünnid tühjaks puudelatvade kohal. Ja need killud olid väga teravad, mitte põrmugi sulanud. Maa jäi täiesti valgeks puude vahel, kui pagesime metsavahi õue oodatava vihma eest. Sääl juba paistis rahet olnud vähem, kuid suur kerajas toomingas oli ometi õitest nii äkki peksetud tühjaks, et maa säälgi kumas nagu esimeses lumes. Nagu kord ja kohus, meid vahiti hämmastunult ja pooltigedalt, sest keegi ei usu ju, et inimesed tuleksid metsa lillede pärast. (Seda tundes me kipume minema tigedaks. Tol korral päris kibedalt põhjasime inimesi, kes nii lohakalt elavad, et maja ümbrus meenutab risuvälja. Küllap vist mitte väga vaikselt, sest märjad rõivad teevad inimese nagunii pahuraks.) Ei jäänud seepärast aegagi imetella seda sadanud toomingat. Ta polnud aga nii hale kui pudenenud kirsid, vast seepärast, et kõik õislehed tundusid alles elusad – või teeb nende pisemus midagi teiseks? Kirjumaks natukene ja lõbusamaks. Ei mäleta, kas siis otsustasime, et ühelt kraaviservalt tuleb aeda tuua sinist võhumõõka, või mõni aasta hiljem. Selle hulk pole sääl ühelgi aastal võrreldav eelmisega. Vahel on teda lausa nagu rohtu, vahel üksikuid salku väheste lehtedega. Kummast see küll sõltub: talve loomust või heina niitmise ajast. Ei saa ma aru sellestki, kuidas sääl seeme leiab mulda idanemiseks ja meil aias mitte, kuigi iiris ise kasvab palju lopsakamalt ja iseteadlikumalt. Vast ta seeme vajab idanemiseks teatavat liiki kulu just.

Maanteelt on raudtee ja Tartu vahel kohati väga hõlbus vaadata kaugele. Mu kõõrdisilmad rõõmutsevad, kogedes avarust. Kuigi tean, et Emajõe luht on päris kole (ja ürgoru nõlvast allapoole aina tartumaised pisikesed allikasood, meelsamini ütleksin püdela tahmapudru kastid, mida vaene põhjamaalane ei oska peljata, ainult üksikud kõvemad kingud on istutavad ja istutatavad), maanteelt vaadates on kõik kena. Ja ühe talu õuel väga suur pärn, millele koguni ta rahvas on uhke.

Pilved avaras taevas mõjuvad südantkergendavalt, on äkki ruumi ennast liigutada, tundub hetketi, et midagi ei takista kõndimist taevasse, koguni jalad on valmis ja suutelised. See on väga mõnus tunne, vähemalt mulle, sest kuigi olen loomult ehk introvertne – kuigi seda katsun eitada – igapäev oma kitsusega, minu enda jatkuv ja lakkamatu ahendamine väsitab väga. Õigemini küll tüütab. On äärmiselt vastik olla kinni normaalses, selles, mida pidevalt teen, ja taibata, et on raske astuda sellest välja ning teha mistahes uut. Mind ei vaeva see, et ma pean uut tegema, vaid see, et mul pole aega teha midagi uut, midagi tavalisest hoopis erinevat. Astudes seda teed, kõiki teid, kus on küllalt lagedat, taevast, siis tundub, nagu teeksin midagi lausa ebaharilikku, kõike seda korraga, milleks pole jatkunud aega. Võiksin päris rahulikult ja kartmata liialdamist ütelda: minu kodu on taevas või kõik teed. Sest tuju langeb otsemaid, jõudes linnani. Igal teel küll ise kaugusel on punkt, kust ma enam ei tahaks minna edasi linna poole, kust kodu läheb reaalseks. Kaugemal ta ei ole mulle üksnes kohutav. Näen ainult kõikide asjade räpasemat külge ja tuppa astudes on tunne, nagu keegi vastik olend vajutanuks mu tikukarpi.

Kirjutan sellest seepärast nii täpselt, et mulle paistab eksisteerivat täiesti vastupidiseid inimesi, kelledele iga avarus on piinav. Ja ometi mulle meeldib näivalt hoopiski erinev. Vihmaeelse halli taevaga toibe suveõhtu, vaikne ja väga leebe. Aga ma ei tunne sellises tüünes olemises kitsust, vaid tõeliselt õhtuks nimetatavat. Selge või toredate pilvedega õhtu pahandab, sest peagi pilved hämarduvad nähtamatuks, pimedus on siis vaenlane, kes paneb lõõga mu silmad ja kustutab avarust. Aga säärane õhtu aheneb aegamisi (selgeil õhtuil Maa minu meelest nõksatades ja ragisedes käänab end, täpselt nagu kellal sekundiosuti; sellisel sumedal õhtul pöördub ta aegamisi, hüplemata ja hääletult, nii, et ma ei saa olla ta vastu ega „avaldada ning lasta protokollida oma eriarvamust”), tõrkumata ja piinlemata nagu võnked, mis vaibuvad aina pikemaks ja madalamaks. Selles õhtus pole vägivalda, pole sihtide lõikamist silma eest. Kõik teised õhtud on suremised, see on uinumine kuulates Mozartit.

Muide, seegi on vast kasulik, kuigi mind usub ainult minusugune. Kogu maailm muutub sellest hetkest pääle täiesti, mil inimene loobub teadmast maa pöördumist ja hakkab seda tajuma või tundma. Mulle paistab, et inimesed veel ei vajagi seda tunnet, neile näib piisavat ennemuistsest. Esimesel korral on küll natukene jube, peaaegu täpselt nagu palavikuhaigel, kes hirmuga hoiab voodiservi, et selle kummulikäändumisel ta ei kukuks välja. Või nagu oleks tiireldud köie otsas ümber posti ja nüüd äkki köis on rebenenud. Pärast on juba täiesti võimatu kujutella paigalseisvat maad. Võib olla, teised tunnevad seda selgemini. Pean omale häbiks ütlema, et päikese tõusu- ja loojumispunkti liikumist suve ja talve pööripäeva vahel ma ei mõista kujutella maa süüks või vooruseks, kuigi ma seda tean. Aga see punkt eksisteerib harva, vahel nädalate kaupa mitte. Mu tundmisele see nihkumine on sobimatu umbes nii nagu koerale ratta veeremine. Hauguksin ta pääle väga, kui kogemishetkede vahed oleksid lühemad.

Tol korral oli seda teed üpris tore tulla võidu lõunast tükkiva kõuepilvega. Ta pagan lausa kiusas. Kui astusime aeglasemalt, siis ta hakkas paisuma, kui kähku, siis ta jälle vajus, nihkus teise suunda, ja valgeid pilvi ujus üles ta tagant. Paar tänavanurka enne kodu ta meid siiski sadas märjaks. Aga vihm oli nii ebatavaliselt soe, et me temaga ei tõrelenud.

Hale on vaadata külma kärbitud kullerkupuõisi. Pruunid, nagu keegi sodise suuga näksinuks neid, pisikesed ja küllap hoopis rutemini pudenevad. Armetud on nad säälgi, kus soo tungib pääle ning aastaastalt mättad aina kõrguvad ja laienevad. Ei tea, kas raba viimaks kasvab ka üle Tähtvere metsa liivikute? Et ta Tiksoja suunas kasvab üsna ruttu, seda ma tean. Iga aastaga jääb lagedal kullerkuppe vähemaks. Põõsaste ümber neid on veel ja metsa serval. Aga põõsad ei kasva suuremaks ja metsaäär mu meelest läheb aina vesisemaks. Et soo sööb ära kullerkupud, on üks ta suuri patte. Ainult väga soojal ning kuival kevadel on neid Tiksojal rohkem, nähtavasti pole juurikad veel surnud täiesti. Siis võib hulkuda ja valida suuremaid ning kaotada teine hoopis silmast. Pole ju midagi parata, kumbki taotab eriti ilusaid. Aga kodu pole ometi see enam tähtis, vaid, kas nad lõhnavad ikka? Sest siis ei oska ütelda, milline neist on suur, kui kõik on suured. Küllap mõnedel on lõhna rohkem, sõltub see nüüd pinnast, päikesehulgast või vanusest, mina ei tea. Tundub, et nad väljas üldse lõhnavad enam kui soojas toas. Ka siis, kui see on nii tublisti tuulutatud, et õuest tulnud nina ei taju temas midagi kõrvalist. Aga seda ma enam ei tea, kummad lõhnavad rohkem, kas päikeses või metsaservas kasvanud? Vast seepärast, et kullerkupu lõhn üldse on jahe nagu vesi tulehaavale. Ka siis, kui niidetud kullerkupud septembri algusel õitsevad uuesti, pole midagi muutunud nende lõhnas. Inimene ainult suhtub teisiti, mina tõrgun: ärgu narritagu mind lubadustega, ma pole ju lapsuke!