Читать книгу Mälestusi taimedest - Uku Masing - Страница 6

Pedagoogidele ja lastekirjanikele mugavaks vaidlemisobjektiks on küsimus: kas loetul on mingit kasvatavat mõju lapsele? Küllap vaieldav ainult seepärast, et sõltuvalt lapse asendist maailma piljardilaual, sama esemega tõugates võib saada hoopis võrreldamatuid tulemusi. Muidugi, laps on üldiselt palju dualistlikum vanast, kui ta vaevub otsustama pooldavalt või eitavalt, siis kategooriliselt, ja seepärast valmistab endale jäädavaks kasvava tee, mis pidevalt kasvab valitsevamaks ta üle.

”Kristliku Lastesõbra” päälis oli väga vastik. Vanemad, küllap ainult emad, lastega kätel Jeesuse juures. Mammasid polnud Jeesus kutsunud, vaid lapsi, keda vanemad takistasid tulemast. Ta sisu tavatses olla samasugune, nii või teisiti vastumeelt mulle juba tollal. Aga kunagi selles oli pildiga paarisarvulisel leheküljel jutt lapsest, kes purki (või siiski klaasi, millede arv meil oli minimaalne) pani pajuurbi. Lugu ma ei mäleta, kuigi oleks huvitav teada, millised tegurid ta on kustutanud meelest. Aga ta tulemuseks oli, et hakkasime – kas õde või mina, kes oskab ütelda, kas mõlemad tollal oskasid lugeda – pidama seda eeskujuks ning soetama purkidesse pajukudusid ja taolisi oksi. See polnud väga kiidetav toiming, sest purgid laste või lasteksjäänute käes on alati ohustatud. Paar vaasi meil küll oli, saksa Hausgreuel’ite^[1.] tõugu, helesinised, mingist läbipaistmatust klaasist, milledel nende puhastatamatuse tõttu tavatses rohkem olla mustust kui värvi. Sest tõstetud käsi pitskäisega, vist sõrmuski sõrmes, hoidmas imiteeritud krepptorbikut üliregulaarse äärega, saanuks puhtaks vast ainult soojas vees paarinädalase ligunemisega. Neis oli vist paberlilli, õlglilli või pilliroopööriseid, küllap sisu vahel muutus. Millised sündmused toimusid nendega viimatisel killunemisel, ei mäleta. Lõhkuda suutsime, aga ma ei suuda taolisi näha – küllap neid leidub nüüdki veel komisjonikauplusis kallisvarana – ebamugava tundeta. Siis nad polnud kohutavad, ilusad ka mitte. Vast see pole hooplemine, et nad mulle juba tollal tundusid sobimatud. Mul on nagu meeles, et seegi „klaas”, millesse „Kristliku Lastesõbra” olend pani pajukudud, tundus sobimatu. Kas ta oli liiaks suur, et kellegi käsi teda ei saanuks hoida nii, nagu tahtis joonistaja?

Küllap see oli esimene ja vast ainus tegur, mis tänaseni mulle õigustab lillede tuppatooma. Kas kõik muud taolised toimingud on arenenud sellest, kesse teab? Lepaurbade tolmu kogumisest ainuüksi ta värvi pärast polnud selles sõnagi. Ja see peab olema tulnud üsna varakult, muidu praegu „tolmuterade analüüs” mulle ei tunduks selliselt huvitav ja kaunis. Konstruida metsi maale, mis vast on olnud mitu korda vaheldumisi põlluks ja rabaks, paistab mulle muinasjutust, kus tegelevad inimesed, kes ise enam ei tea oma vanust ega hooli aastate lugemisest. Pajukudude tohtjas pehmus, sakslaste ja nende järelpalvetajate meelest küll väga omane kassidele, pole vist millegagi võrreldav. Vast ainult hõbedased õhumullid veetaimedel ja putukail on kaugelt sarnased lillavarreliste pajude hõbeurbadega. Ma pole vist üheski luuletuses midagi ülistanud nende varal, kuigi paljuski väga liialdanud ja samastanud. Et olen näinud unes, küllap me siis ikka kududelt võtsime tuppigi vahel väga ennatult tõmmates nad hoopis ära.

Kampmanni lugemisraamatus säilib üks teine taoline tegur, mis kaheksa- või üheksa-aastasele poisile tähendas niipalju, et tast on meeles pisut rohkem. Folkloristile on järgnev kaunis õpetlik lugeda, sest mu mälu keskpärasusest hoolimata, selle loo tähtsus mulle peaks võimaldama üsna täpse ümberjutustuse. Tegelikult eksisteerib ainult tundeile tähtis kujutelm ja teatavad andmed, millest katsun ehitada loogilise loo, aga iga katse tuleb erinev.

Mees purjutab ja lohakas naine aina pahandab. Aga lapsed mängides õuel leiavad õitseva käokinga ja tulevad emale teatama. See suvatseb vaadata aknast, kuid selle pesematus teeb nägemise võimatuks. Ta häbeneb ja peseb akna puhtaks. Siis valgustab see ta toa korratust suurendades veel häbi. Naine hakkab koristama. Mees tuleb, imestab naise agarust, ütleb mõne lahke sõna ja naine ei torise vastu. Ja ometi väljub, naise meelest jälle kõrtsi poole. Pisut hiljem kuuleb naine kolinat. Vaatab aknast, mees puhastab õue risust.

Selle rekonstruktsiooni veaks mulle praegu tundub: kust teavad lapsed, et õues õitsev lill on käoking? Teiseks veel see, et mu ümberjutustuses puudub lõppkokkuvõte moraaliga. Aga jutt vist seepärastki meeldis, et ta moraal ei pistnud mulle pähe. Ausalt võin tunnistada, et ma moraaliga lugusid juba lapsena ei sallinud ega tea pääst ühtki valmi, milledes ju sageli antakse moraal sellisele pisisündmusele ning vahel koguni selline pisimoraal, et nad on väga pahandavad paberiraiskamised. Hoolimata sellest, et alati kipun õpetama. Vast olen lapsed teinud tõelisest tähtsamaks, aga teisiti ei tule loogiline. Tollal mulle käoking tundus päätegelane loos. Mu sümpaatia puhtuse ja korra vastu pole vast tingitud ainult sellest jutust, kuigi ta väga palju loeb kaasa. Kogesin ju siis, et meiegi aknad on pesemata. Millised olid tulemused? Kui ma ükskord sain tundma käokinga, see lill küll oli pettumuseks. Olin kujutlenud midagi metsikumat, ühtaegu ilusamat. Sellelgi lool oli pilt, paaritul küljel, aga käoking oli nii pisikene, et temast ei saanud targaks. Kaua aega arvasin käokingaks hoopis käokannust – või oli loos tõesti juttu kollasest lillest – ja praegugi veel kõik „käo”-taimed mul lähevad segi kõnelemisel nendest, kuigi vaatlemisel ei tea ennast olevat vahetanud neid. Ja Linaria on vist ikka käokannus? Siiski on kindlam ütelda Listera – kas ta oli „käopõll”, kes teab?

Need kaks lugu on tõepoolest väga kurvad. Kui vanemad aimaksid lapse suunda, oleks laps kasvatatav palju inimesemaks. Kui laps oskaks sõnastada oma tunded ja kujutelmad, saaksid vanemad neid tal aidata kujundada ja selgitada. Kumbki pole võimalik. Võinuksin ütelda, et lugu on ilus, aga isa või ema ometi poleks teadnud, mis põhjusel. Sest meie ligikonnas tollal polnud ühtki joodikut ja neile just see kohemaid varjutanuks kõik muu, et joodik parandab meelt ja sellisel võimatul põhjusel. Tõeliselt jälle, lugu on mu meelest lausa reaalne, arvan mitut meest joovat ainult taolisel põhjusel. Segadusega leppivaid mehi leidub, mustusega leppivad mehed on väga haruldased. – Ja esimese loo kurbus seisab selles, et ta – kas tõeliselt või ainult mu mälestustes – õpetas selgeks vahe peenema ja jämedama rahva vahel umbes selles stiilis nagu Körber oma „Vaimulikus kalendris” aastast 1851, kus tütarlaps Madlile kirikumõisas pakutakse lusikaotsagaga rõõsast koorest suhkruga segatud maasikaid ja Madli on pandud oma väiksesse raamatusse kirjutama: „Ei minno melest woi se mitte hästi mekkida: se aiaks mind vist oksele, et ta wägga magge on.” Hoolimata sellest, et saksad Jumala marjad ära rikuvad, neile muud lisades, on nad ometi saksad. Lugu pajukududest armsa venna G. Allo sulest jättis madalamuse tunde ja midagi protestivat. Paraku, ma ei saa vist iial järele vaadata, kas teen talle nüüd ülekohut.

Raamatuid taimedest eraldi polnud minu lapsepõlves, viisakat botaanikaõpikutki ma ei mäleta kooliajast. Või ei huvitanud mind põrmugi see, millest 1920-nda paiku õpiti. Mitte midagi taolist lapsele ei trükitud, sest „Looduse imed” sisaldas ikkagi vaid imesid. Et muilgi aladel lugu polnud parem, siis on praegu mulle päris imelik, kuidas me üldse midagi õppisime, imelik, et minu põlve üldharidus pole palju suuremate lünkadega. Meie ju kõikjalt korjasime vaid raasukesi ja õpetajailtki päämiselt „suulist traditsiooni”. Mida nõnda saime, see jäi küll siis ka. Kui hakkasin taipama vene keelt, leidus enam, aga lugemisahnele siiski pisut. Vast oli õnneks, et oma keelegi passiivne sõnavara polnud suur, raamatut pidi lugema mitmed korrad. Ja seetõttu nad iseendast kippusid jääma pähe. Koguni venekeelsed. Ja „Sredi vod i bolot” on praegugi tuttav igalt leheküljelt, kuigi ma loetust ja „arusaadust” vaevalt mõistsin kümnendiku. Laps kujutleb küll, et ta kõike mõistab, aga sedasama illusiooni pole hüljanud vanadki. Inimene mõistab väga vähe, kuigi paljust saab aru.

1 Hausgreuel (sks.) – selle liitsõna osapooled on das Haus – maja, kodu, majapidamine; ning der Greuel – jälestus-ese [ ↵ ]