Читать книгу Mälestusi taimedest - Uku Masing - Страница 5

Väga vähe on inimesi, kes teavad, millised järsud vahed on Tartu ja Tallinnamaa taimestiku vahel. Ja osa neid, kes seda esmaselt kuuleb minu käest – mida minusugune ikka sellest asjast teab – teeb sõltuvalt inimese loomust viisaka ja uskmatu näo. Teine, olgu minult kuulnud või mujalt, otsemaid hakkab seletama: Tartumaa on lõuna pool, seega soojem. Erinemise põhjuseks maailma taimestikus teatavasti on soojus, sest meie maal ei kasva seedrid ega palmid. Ja mõni eriti ülbe ning väga hoolimatu deklareerib: tema pole märganud mingit vahet, kuigi ta on viibinud aastaid Tallinnas ja sama palju Võrus – ju siis inimesed räägivad tühja juttu nagu alati. Tema ju on elanud sääl, ainult kinnisilmi – ei ole vaadanud sääl.

Kõik taolised arutelud on väga õpetlikud, sest kõik nad piisava selgusega näitavad: kui me ei taha millegi üle mõtelda, siis on meil alati valmis seletus, mis õigustab meie hooletust. Ja teatavasti, kindlam on loobuda edasimõtlemisest, mis nagunii ei anna rahuldavat selgust ega kindlat vastust. Aga mina olen juba väsinud rääkimast sellest normaalse inimese normaalsest mõtlemiseväsimusest, mis avaldub kas vabaduses mõtlemisest või teatava nähte mõttest lahti mõtestamises.

Mind esmalt üllatas see, et Raikkülas kurekell tavatses kasvada kõikjal ja kohati on ta vähemalt 120–150 cm kõrge (kuigi Floora ütleb 50–70), tartlased aga ei suvatsenud uskuda, et nende aialill üldse võib elutseda metsas. Mulle pole ta siiani Tartumaal hakanud silma, kuigi teda kindlasti kuskil leidub. Siis ma hakkasin hoidma silmi vallalimal ja erinevuste arv aina kasvas. Pole ma siin näinud nutuneitsit (Anemone sylvestris), kuigi see liivast maad põrmugi ei põlga ja suvatseb umbrohustuda (1955. a. õied olid kõik juba 8,5–9 cm laiad), puudub Epipactis rubiginosa, puudub täiesti Medicago falcata, mida tartlane tingimata peaks ristikuks, mille pärast ma kord eraldi olen käinud Pangodi järve äärest Kirijärve ühele nõlvale, sest hakkasin kahtlema, kas see, mida ma pidasin eemalt seaherneks, lähedalt pole sirplutsern. Puudub nõmmedes tavaline tuhkpuu ja põldmarjagi ma ei mäleta näinud korralikul kujul. Muulukat võib enamasti asjatult otsida, kuigi paaril teeäärel teda siiski viimati olen maitsenud – Pangodi Kivijärve nukal ja Päidla Kõverjärve nõlval. Madarat on väga vähe Emajõest lõuna pool, nagu ta oleks häbelik sissetungija koos kadakaga, ja värv -varjulille pole koguni.

Vastupidist on vähevõitu. Kuid selliseid esialgu väga huvitavaid ussitatra võsikuid nagu Tartu lähimas naabruses vaevalt üldse on Põhjas. Esialgu väga huvitav, aga natukesel hulkumisel nende seas jääb tunne, et oled keset hapuoblikaid ja ei pääse enam nende happe haisustki, et selle maa keegi on valanud täis äädikat või midagi veel mõrudamat. Säärast Iris sibirica uputust nagu Haaslava kandis Emajõe vasakul kaldal ei usu olevaks ükski põhjaeestlane. Samuti keegi vaevalt usub, et mägisibul võib kasvada nõnda vabalt, ilma et teda keegi kataks. Arvaksid ennem, et võrukad pisemad korjavad sügisel kotti ja kevadel puistavad oma järsakuile laiali. Sininukk on Põhjas vähemalt nii haruldane, et mina ei osanud teda pidada sibulaks ega tahtnud arvata äiatariks. Olla võib! Parem pole lugu lambapähkliga (Saxifraga granulata), mille uskusin kuuluvat nelkide sekka ja praegugi eemalt kuulutan kõigeks muuks kui temaks. Kurekellalehist ängelheina pole Põhjas vist üldse, vähemalt Raikkülas kuskil mitte.

See on pisuke loend. Kui arvestada hulka, siis asi läheb muidugi veel teravamaks ja ometi segasemaks. Mulle tundub, et Põhjas on tavalisim Orchis’test maculata, Lõunas valitseb incarnata päris häbematul võilille ja hunditubaka kombel. Ainult Tilleorus Liismitini on vist incarnata päris haruldane ja maculata ülisage. Aga vahel võib minusugune jääda päris hätta. Ma ei tea, kas see nii tavaline taim Ahtamalt, mida meil korjati vahel heinastki ja pandi segamini õlglilledega talveks vaasi, ikka oli Sanguisorba officinalis, sest meeles on ta mul pigemini sarnlevana jõetakjate ja lugadega, kuigi neist ühtki pole nimetatud kirsspunaseks. (Sanguisorba’l koosneb nutt kiledest, sellel minu meelest igal seemnel oli kida otsas ja nutt üsna hõlpsalt poetatav. Lehedki nagu polnud Sanguisorba kombel roosõielise omad.) Seda taime ma olen kohe otsinud taga Tartumaal ega ole leidnud. Otsin ju seda, mida ma tõepoolest enam ei mäleta. Täpselt samuti nagu üht liiki õuna, mis sarnleb kuldrenetiga, kuid on suurem ja lapergusem. Pääle oma kodu aia ma pole teda näinud kuskil ning ometi ta võib olla sääraseks kasvanud mu mälus. Samuti see punase nutiga taim Ahtamalt. Vast pole ta pilti ometi üheski mulle tuttavas raamatus. Ja võimalik, et ma kord veel pean eraldi minema Ahtamale ja otsima üles taime, mis on ehk Kasari vesikonnas üldtavaline. Või mitte! Lohutan end, seletades, et ta oli mõni Juncus või Sanguisorba, aga see endale sisendamine mind siiski ei lohuta.

Kõik need laused tulevad populaarteaduslikult kuivad, täpsust taotlevad ja ometi täpsusest väga kauged. Ma enam ei oska kirjutada õieti, kujukalt ja pilte manavalt, kui ma seda üldse kunagi olen suutnud. Iga üksiku näitega on neos mitu lugu ja, kuigi pärast mõnd nendest püüan jutustada, ega neistki tule vist paremat. Inimene peab unistama, et kirjutada õieti. Mina aga vaevlen nagu kalts, mida kutsikad sikutavad. Valan igasse mõttesse mitut eliksiiri, maitsen neid ega oska otsustada. Arvan vajaliseks suurema sõõmu, säälsamas jälle, et tuleks kasta vaid keeleotsa. Ja seepärast, mida võib loota jutust, mille kirjutaja kogu aeg mõtleb, et ta peaks kirjutama teisiti või hoopis muud, rahatootvamat? See vaev istub igas mu ulale minemise katses, mis kõik jäävad pooleli, sest ma peagi pöördun tagasi igapäevsesse kütkesse ja unistan ainult võimalusest „minna paha pääle” ega oska enam unistada sellest pahast, mida keegi ei soodusta. Otseselt või kaudselt ainult takistavad, et päevad läheksid kõik meelest oma ülinormaalsuse tõttu. Nagu nüüd see erinevusegi olm mulle on nii tavaline, et ma temaga ei arvesta.

Põhjusi on palju vist ja päämine läks mulle selgeks, kui mõtlesin muid erinevusi ja neid hakkasin naerma. Meil ei olnud liiv säärane maapõuevara nagu Tartumaal kruus. Et kruusaaugu ümber kakeldakse Kudina meeste moodi! Ja Tartu kõnniteede armetus! Põhi on nii kaugel, et säält tõsiselt on raskendatud pae vedamine! Küllap tartlased ülbeltki suhtuks säärasesse uuendusse, sest paas nende arvates ei ole kivi. Ainus kivitõug on maakivi, milleks ei hüüta kive maas, vaid rändrahne. Kõik see on koomiline paega harjunud inimesele, keda väga häirivad tartlaste liivaväljakud ja lodumetsad. Need imeasjad (tuua Riia kaudu Soomest raiutud graniiti, pae asemel Vägevalt või Kiltsist, on ikka ränk imeasi!) tegid mulle mõistetavaks taimestiku erinevusegi. Kurekell kasvas meelsalt kõlbmatuks loobitud lubjahunnikuil, just sääl ta vars oli eriti mahlakas ja magus. Tumepunane neiuvaip poeb paeklibusse, kasvab säälgi veel, kus ei tule toime ükski taim pääle samblikkude ja seente. Kuidas ta võiks kasvada maal, kus paas on haruldasim kividest koguni jõekruusas? Isegi ookrit leidub rohkem. Ja seegi natukene paaneklibu on enamasti ränistunud kivindite kõige kõvemad jääned. Seepärast Epipactis rubiginosa ei tule enne Tartumaale, kui tartlased on parandanud meelt pae suhtes. Ma küll olen kuulnud, et isegi siin lähikonnas hädaga on põletatud lupja põllult korjatud kividest, aga sellestki kohast ma õigupoolest ei oska pidada midagi. Mõtlen ainult vaeva.