Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 16

0:4.1 (6.6) Reaalsus tegelikustub universumi eri tasanditel erinevalt; reaalsus saab alguse Kõikse Isa lõpmatus tahtes ja selle tahte kaudu ning seda on võimalik käsitada universumi tegelikustumise paljudel eri tasanditel kolmes põhifaasis:

0:4.2 (6.7) 1. jumalustamata reaalsus küünib mitteisikulistest energiasfääridest kõikse eksistentsi isikustamatute väärtuste reaalsuse valdkondadeni, isegi Määratlematu Absoluudi kohalolekuni;

0:4.3 (7.1) 2. jumalustatud reaalsus hõlmab kõiki lõpmatu Jumaluse potentsiaale, ulatudes madalaimast piiritletust kõrgeima lõpmatuni läbi kõigi isiksuse valdkondade, seega sisaldub temas kõik isikustatav ja rohkemgi veel — see ulatub isegi Jumalus-Absoluudi kohalolekuni;

0:4.4 (7.2) 3. vastastikseoses olev reaalsus. Eeldatavasti on universumi reaalsus kas jumalustatud või jumalustamata, ent jumalustatud olenditest madalamatele eksisteerib avar vastastikseoses olev reaalsus, mis on potentsiaalne ja tegelikustuv ning mida on raske millegagi samastada. Suur osa sellest kooskõlastatud reaalsusest sisaldub Kõikse Absoluudi valdkondades.

0:4.5 (7.3) Esmase reaalsuse põhikäsitus on järgmine: Isa kutsub esile Reaalsuse ja toetab seda. On olemas kaks erinevat põhireaalsust: jumalustatud ja jumalustamata — Jumalus-Absoluut ja Määratlematu Absoluut. Põhiline suhe on nendevaheline pinge. Too Isa loodud jumalik pinge laheneb täielikult Kõikses Absoluudis ja igavikustub selles.

0:4.6 (7.4) Aja ja ruumi seisukohalt saab reaalsust täiendavalt jagada:

0:4.7 (7.5) 1. reaalne ja potentsiaalne. Oma väljenduslikus täiuses eksisteerivad reaalsused vastandina neile, milles sisaldub varjatud kasvuvõime. Igavene Poeg on absoluutne vaimne tegelikkus, surelik inimene on väga suures osas realiseerumata vaimne potentsiaalsus;

0:4.8 (7.6) 2. absoluutne ja alamabsoluutne. Absoluutsete reaalsuste eksistents on igavene. Alamabsoluutsed reaalsused projitseeruvad kahel tasandil: absoniitsed reaalsused, mis on relatiivsed nii aja kui ka igaviku suhtes, ja piiritletud reaalsused, mis projitseeruvad ruumis ning tegelikustuvad ajas;

0:4.9 (7.7) 3. eksistentsiaalne ja kogemuslik. Paradiisi Jumalus on eksistentsiaalne, aga ilmsiks tulevad Ülim ja Viimane on kogemuslikud;

0:4.10 (7.8) 4. isikuline ja ebaisikuline. Jumaluse avardumine, isiksuse väljendumine ja universumi evolutsioon on igavesti tingitud Isa vaba tahte aktist, kes igaveseks ajaks eraldas Igaveses Pojas koonduvad meel-vaimsed-isikulised tegelikkuse ja potentsiaalsuse tähendused ning väärtused kõigest sellest, mis koondub igavesele Paradiisisaarele ning on sellest lahutamatu.

0:4.11 (7.9) Mõiste PARADIIS hõlmab universumi reaalsuse kõikide faaside isikulisi ja mitteisikulisi keskpunkte omavaid Absoluute. Vastavalt määratletud Paradiis võib tähendada ka reaalsuse, Jumaluse, jumalikkuse, isiksuse ja energia ükskõik millist vormi või kõiki vorme — vaimseid, mõistuslikke või materiaalseid. Mis puutub väärtustesse, tähendustesse ja tegelikku eksistentsi, siis on Paradiis nende kõikide lähtekoht, tegevuspaik ja saatus.

0:4.12 (7.10) Paradiisisaar—kui Paradiis ei ole määratletud mõnel teisel moel — on Esimese Allika ja Keskme ainelis-gravitatsioonilise juhtimise Absoluut. Paradiis on liikumatu, universumite universumis püsib ta ainsana paigal. Paradiisisaarel on oma asukoht universumis, ent tal pole ruumilist asendit. See igavene Saar on mineviku, oleviku ja tuleviku füüsiliste universumite tegelik allikas. Keskne Valgusesaar tuleneb Jumalusest, kuid on vaevalt ise Jumalus; ka pole materiaalne loodu osa Jumalusest, vaid tagajärg.

0:4.13 (7.11) Paradiis ei ole looja, ta on universumi paljude ilmingute ainulaadne juhtija, palju enam juhtija kui korraldaja. Kõikides materiaalsetes universumites mõjutab Paradiis nende olendite reaktsioone ja käitumist, kel on tegu jõu, energia ja võimuga, Paradiis ise on aga ainukordne, erandlik ja universumitest eraldatud. Paradiis ei esinda mitte midagi ja mitte miski ei esinda Paradiisi. See ei ole jõud ega kohalolek, see on lihtsalt Paradiis.