Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 23

0:11.1 (13.6) Kui Tegude Jumalas toimiv Kõikse Isa ja Igavese Poja ühendatud mõte pani aluse jumaliku ja keskse universumi loomisele, järgis Isa oma mõtte kujunemist Poja sõnaks ning nende Ühise Teostaja teoks, lahutades oma Havona-kohaloleku lõpmatuspotentsiaalidest. Need avamata lõpmatuspotentsiaalid jäävad ruumiliselt varjatuiks Määratlematus Absoluudis ning jumalikult looritatuiks Jumalus-Absoluudis, samal ajal aga saavad Kõikse Absoluudi, Paradiisi-Isa ilmutamata lõpmatuse-ühtsuse toimimise kaudu üheks.

0:11.2 (13.7) Nii kosmilise kui ka vaimujõu varud on praegu allutatud pidevalt edenevale ilmutumis-teostumisprotsessile, sest kogu reaalsuse rikastumist mõjutab kogemuslik kasv ning Kõikse Absoluudi teostatav kogemusliku ja eksistentsiaalse korrelatsioon. Tänu Kõikse Absoluudi tasakaalustavale kohalolekule saavutab Esimene Allikas ja Kese kogemusliku jõu avardumise, naudib samastumist oma arenevate olenditega ning saavutab kogemusliku Jumaluse laienemise Ülimuslikkuse, Lõplikkuse ja Absoluutsuse tasandile.

0:11.3 (14.1) Kui pole võimalik eksimatult eristada Jumalus-Absoluuti Määratlematust Absoluudist, määratletakse nende oletatavasti ühist või kooskõlastatud kohalolekut kui Kõikse Absoluudi tegevust.

0:11.4 (14.2) 1. Jumalus-Absoluut näib olevat kõikvõimas aktiveerija, Määratlematu Absoluut aga ülimuslikult ühendatud ja lõplikult kooskõlastatud universumite universumi, isegi universumite kohal olevate universumite loendamatute valmis ning praegu või tulevikus valmivate universumite ülisuutlik mehhaniseerija.

0:11.5 (14.3) Jumalus-Absoluut ei või reageerida ühelegi olukorrale universumis absoluutsest madalamal moel — või vähemasti ei tee ta seda. Selle Absoluudi iga reaktsioon mis tahes olukorrale näib pidavat silmas kõikide loodud asjade ja olendite heaolu mitte ainult käesoleva eksisteerimisjärgu, vaid kogu tulevase igaviku lõputute võimaluste seisukohalt.

0:11.6 (14.4) Jumalus-Absoluut on see potentsiaal, mille eraldas täielikust lõpmatust reaalsusest Kõikse Isa vabatahtlik valik ning milles toimub kogu jumalik tegevus, nii eksistentsiaalne kui ka kogemuslik. Tegu on Määratletud Absoluudiga ja see eristab teda Määratlematust Absoluudist; neile mõlemale tuleb aga lisada veel Kõikne Absoluut, et hõlmata kogu absoluutset potentsiaali.

0:11.7 (14.5) 2. Määratlematu Absoluut on mitteisikuline, väljaspool jumalikkust asuv ja jumalikustamata. Seepärast polegi Määratlematul Absoluudil ei isiksust, jumalikkust ega mingeid looja eesõigusi. Ei faktid ega tõde, kogemus ega ilmutus, filosoofia ega absoniitsus suuda tungida selle universumi-omadusteta Absoluudi olemusse ja iseloomu.

0:11.8 (14.6) Selgitagem kohe, et Määratlematu Absoluut on suuruniversumit läbistav positiivne reaalsus; ilmselt ulatub ta kosmoses võrdsel määral ka seitsme superuniversumi piiride taha, sinna hiiglaslikku kosmilisse tühjusse — jõu avaldumiste ja mateeria-eelsete evolutsioonide tallermaale. Määratlematu Absoluut ei ole pelgalt negativistlik filosoofiline käsitusviis, mis põhineb määratlematu ja tingimatu universaalsusest, ülimuslikkusest ja esmasusest kõneleval metafüüsilisel sofistikal. Määratlematu Absoluut on universumi positiivne ülemvõim lõpmatuses; see ülemvõim on kosmiliselt jõult piiramatu, kuid seda määratleb väga täpselt elu, meele, vaimu ja isiksuse olemasolu ning lisaks Paradiisi-Kolmsuse tahtereaktsioonid ja olulised korraldused.

0:11.9 (14.7) Me oleme veendunud, et Määratlematu Absoluut pole eristumatu ja kõikjale küündiv mõjuvõim, mida annaks võrrelda kas metafüüsika panteistlike arusaamadega või teaduse omaaegse eetrihüpoteesiga. Määratlematu Absoluut on jõult piiramatu, Jumaluse osas määratletud, aga me ei mõista täielikult selle Absoluudi seost universumite vaimureaalsustega.

0:11.10 (14.8) 3. Kõikne Absoluut oli loogiliselt võttes vältimatu, kui Kõikne Isa jagas absoluutse vaba tahte aktiga universumireaalsused jumalustatud ja jumalustamata — isikustatavaiks ja mitteisikustatavaiks — väärtusteks. Kõikne Absoluut on Jumaluse ilming, mis viitab universumireaalsuse niisuguse vaba tahte aktiga jaotamisel tekkinud pinge lahenemisele ning toimib nende eksistentsiaalsete potentsiaalide kogusummade siduva kooskõlastajana.

0:11.11 (15.1) Kõikse Absoluudi pinge-kohalolek märgib jumalustatud reaalsuse ja jumalustamata reaalsuse vahelise erinevuse kadumist, mis leiab vältimatult aset vabatahtelise jumalikkuse dünaamika lahutamisel määratlematu lõpmatuse staatilisusest.

0:11.12 (15.2) Pidage alati meeles: potentsiaalne lõpmatus on absoluutne ja igavikust lahutamatu. Tegelik lõpmatus ajas ei saa kunagi olla midagi muud kui osaline ja peab järelikult olema mitteabsoluutne, ka tegeliku isiksuse lõpmatus saab olla absoluutne ainult määratlematus Jumaluses. Ning just lõpmatuspotentsiaali erinevus Määratlematus Absoluudis ja Jumalus-Absoluudis igavikustab Kõikse Absoluudi, muutes sellega kosmiliselt võimalikuks aineliste universumite eksistentsi ruumis ja vaimselt võimalikuks piiritletud isiksuste eksistentsi ajas.

0:11.13 (15.3) Piiritletu võib eksisteerida kosmoses kõrvuti Lõpmatuga ainult seetõttu, et Kõikse Absoluudi ühendav kohalolek taandab nii täiuslikult pinged aja ja igaviku, piiritletuse ja lõpmatuse, reaalsuspotentsiaali ja reaalse tegelikkuse, Paradiisi ja kosmose, inimese ja Jumala vahel. Assotsiatiivselt moodustab Kõikne Absoluut astmeliselt kulgeva areneva reaalsuse tsooni, mis on olemas nii aegruumis kui ka ületatud aegruumis, all-lõpmatu Jumaluse avaldumise universumites.

0:11.14 (15.4) Kõikne Absoluut on staatilis-dünaamilise Jumaluse potentsiaal, mis ajalis-igavikulistel tasanditel teostub piiritletud-absoluutsete väärtustena ja kogemuslik-eksistentsiaalse lähenemise võimalikkusena. See Jumaluse käsitamatu aspekt võib olla staatiline, potentsiaalne ja seostav, kuid praegu tervikuniversumis tegutsevate intellektiga isiksuste suhtes pole ta ei kogemuslikult loov ega arenev.

0:11.15 (15.5) Absoluut. Need kaks Absoluuti — määratletud ja määratlematu — võivad oma tegevuses näida mõistuslikele olenditele täiesti ilmselt lahknevad, aga nad ühendatakse täiuslikult ja jumalikult Kõikses Absoluudis ning tema kaudu. Lõplikult mõistetuna on kõik kolm üks Absoluut. Lõpmatust madalamatel tasanditel on nad tegevuslikult eristuvad, lõpmatuses aga ÜKS.

0:11.16 (15.6) Me ei kasuta eales terminit „Absoluut” kellegi või millegi eitamiseks või millegi keelamiseks. Ka ei pea me Kõikset Absoluuti isemääratlevaks, mingiks panteistlikuks ja ebaisikuliseks Jumaluseks. Kõiges, mis puutub universumi-isiksusse, on Absoluut rangelt Kolmsusega piiratud ja Jumalusest valitsetud.