Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 32

1:5.1 (27.3) Ärge lubage seda, et Jumala suurus, tema lõpmatus ähmastaks või varjutaks tema isiksust. „Kas see, kes kõrva on loonud, ei peaks kuulma? Kas see, kes silma on valmistanud, ei peaks nägema?” Kõikne Isa on jumaliku isiksuse tipp, kõiges loodus on ta isiksuse lähe ja saatus. Jumal on ühtaegu nii lõpmatu kui ka isikuline; ta on lõpmatu isiksus. Tõesti, Isa on isiksus, hoolimata sellest, et tema isiku lõpmatus seab ta alatiseks kõrgemale aineliste ja piiritletud olendite mõistmisvõimest.

1:5.2 (27.4) Jumal on palju enamat kui inimmõistuse arusaam isiksusest; ta on isegi mõõtmatult rohkem, kui võib endas kätkeda ükskõik milline arusaam üliisiksusest. Kuid on täiesti kasutu arutleda nende jumaliku isiksuse haaramatute käsituste üle selle ainelise loodud-olendi meelega, kelle kõrgeim arusaam olendi reaalsusest koosneb isiksuse ideest ja ideaalist. Ainelise loodud-olendi kõrgeim võimalik arusaam Kõiksest Loojast seisneb jumaliku isiksuse üleva idee vaimsetes ideaalides. Järelikult võite küll teada, et Jumal peab olema palju enamat, kui seda suudab väljendada inimlik arusaam isiksusest, kuid samal ajal teate ka täpselt, et Kõikne Isa ei saa olla mitte midagi vähemat kui igavene, lõpmatu, tõeline, hea ja imeline isiksus.

1:5.3 (27.5) Jumal ei peida ennast ühegi oma loodud-olendi eest. Jumal on nii paljudele olendirühmadele kättesaamatu ainult seepärast, et ta „elab ligipääsmatus valguses, millele ükski aineline loodud-olend ei saa läheneda”. Jumaliku isiksuse hiiglaslikkus ja aulisus ületab arenguteel olevate surelike ebatäiusliku meele piirid. Ta „on mõõtnud pihuga vee, määranud oma käe ulatusega universumi. See on tema, kes istub maasõõri kohal, kes tõmbab lahti taevad otsekui kardina ja laotab laiali kui universumi, kus elada”. „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake, kes on loonud kõik seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi”, ja nii on tõsi, et „Jumala nähtamatuid tegusid mõistetakse osaliselt asjade kaudu, mida tema on loonud”. Praegu ja sellistena, nagu te olete, tuleb teil näha nähtamatut Loojat tema rohkearvulise ja mitmekesise loodu kaudu ning ka tema Poegade ja nende arvukate alamate ilmutuste ning hoolitsuse ja kaitse kaudu.

1:5.4 (28.1) Ehkki ainelised surelikud ei saa Jumala isikut näha, peaksid nad rõõmustama kinnituse üle, et ta on isik, ning uskudes möönma tõde, mis räägib, kuidas Kõikne Isa armastas maailma nii väga, et tagas selle madalat päritolu asukaile igavese vaimse edasimineku võimaluse, ja et tal „on hea meel oma lastest”. Jumalal ei puudu ükski neist üleinimlikest ja jumalikest omadustest, mis moodustavad täiusliku, igavese, armastava ja lõpmatu Looja isiksuse.

1:5.5 (28.2) Kohalikus loodus (kui superuniversumi isikkond välja arvata) ei avaldu Jumal isiklikult ega paikselt, vaid üksnes Paradiisi Loojate-Poegade kaudu, kes on asustatud maailmade isad ja kohalike universumite suveräänid. Oleks loodud-olendi usk täiuslik, teaks ta täpselt: olles näinud Loojat-Poega, on ta ühtlasi näinud ka Kõikset Isa; Isa otsides ei püüaks ega eeldakski ta näha kedagi muud kui Poega. Surelikul inimesel on lihtsalt täiesti võimatu näha Jumalat enne, kui ta saavutab täieliku vaimse ümberkujunemise ja jõuab tegelikult Paradiisi.

1:5.6 (28.3) Paradiisi Loojate-Poegade olemus ei hõlma kõiki Esimese Suure Allika ja Keskme lõpmatu olemuse universaalse absoluutsuse määratlematuid potentsiaale, ent Kõikne Isa on igal moel jumalikult esindatud Loojates-Poegades. Isa ja tema Pojad on üks. Need Miikaeli klassi kuuluvad Paradiisi-Pojad on täiuslikud isiksused, koguni eeskuju kõikidele kohaliku universumi isiksustele alates Helkjast Koidutähest kuni kõige madalama, loomset evolutsiooni esindava areneva inimolendini.

1:5.7 (28.4) Ilma Jumalata ja tema suure ning keskse isiksuseta poleks kogu hiiglaslikus universumite universumis üldse isiksust. Jumal on isiksus.

1:5.8 (28.5) Vaatamata sellele, et Jumal on igavene võim, majesteetlik kohalolek, transtsendentne ideaal ja hiilgav vaim — ehkki ta on kõike seda ja veel lõpmatult enamgi —, on ta tõeliselt ja igaveselt täiuslik Looja-isiksus, isik, kes „võib tunda ja keda tuntakse”, kes „võib armastada ja keda armastatakse” ning kes võib olla meie sõber, samal ajal kui teie saate tuntuks Jumala sõpradena, nagu on tuntuks saanud teisedki inimesed. Ta on reaalne vaim ja vaimne reaalsus.

1:5.9 (28.6) Ärgem kahelgem, et Kõikne Isa on eeskätt isiksus — siis, kui näeme, kuidas Kõikne Isa ilmutab ennast kogu oma universumis, kui tajume teda elamas oma lugematutes loodud-olendites, kui märkame teda tema Suveräänsete Poegade isikuis, kui tajume tema jumalikku kohalolekut jätkuvalt kõigis paigus, nii lähedal kui kaugel. Kõigest sellest ulatuslikust levikust hoolimata jääb ta ehedaks isikuks ja on igavesti püsivas isiklikus ühenduses oma loendamatute olenditega, kes on laiali pillutatud kogu universumite universumis.

1:5.10 (28.7) Arusaam Kõikse Isa isiksusest kui avaram ja tõelisem jumalakäsitus on inimkonnani jõudnud peaasjalikult ilmutuse kaudu. Mõistus, tarkus ja usukogemus — kõik nad vihjavad ja viitavad Jumala isiksusele, ent täielikult nad seda ei tõesta. Isegi inimeses elav Mõttekohandaja on eelisikuline. Iga usundi tõesust ja küpsust näitab see, kuidas see religioon mõistab Jumala lõpmatut isiksust ja adub Jumaluse absoluutset ühtsust. Kui mingi usund on Jumala ühtsust juba möönnud, saab usuküpsuse mõõdupuuks arusaam isikulisest Jumalusest.

1:5.11 (29.1) Algeline religioon tundis paljusid isikulisi jumalaid ja need olid loodud inimese näo järgi. Ilmutus kinnitab Jumala isiksuse mõiste paikapidavust, mis Esimese Põhjuse teaduslikus postulaadis on pelgalt üks võimalus ning millele filosoofilises idees Kõiksest Ühtsusest vihjatakse vaid teatud mööndustega. Üksnes isiksusliku lähenemise kaudu on võimalik üldse hakata mõistma Jumala ühtsust. Esimese Allika ja Keskme isiksuse eitamine asetab filosoofilise dilemma ette, kas valida materialism või panteism.

1:5.12 (29.2) Sügavamalt mõtiskledes Jumaluse üle, tuleb isiksuse mõiste lahus hoida kehalise reaalsuse ideest. Aineline keha pole ei inimese ega Jumala isiksuse lahutamatu tingimus. Kehalise reaalsuse ideest johtuv viga tõuseb ilmekalt esile inimomase filosoofia mõlemas äärmuses. Materialism väidab, et kuna inimene kaotab surres oma keha, lakkab ta isiksusena olemast; panteism kinnitab, et Jumalal pole keha ja järelikult ei ole ta isik. Inimese tasandist kõrgemale tõusnud arenev isiksus tegutseb meele ja vaimu ühtsuses.

1:5.13 (29.3) Isiksus ei ole lihtsalt Jumala lahutamatu omadus, pigem märgib see lõpmatu ole-muse täielikkuse ja ühinenud jumaliku tahte kooskõlastatust, mis leiab täiusliku väljenduse igavikulisuses ja universaalsuses. Isiksus oma ülimas tähenduses on Jumala ilmutus universumite universumile.

1:5.14 (29.4) Et Jumal on igavene, kõikne, absoluutne ja lõpmatu, ei suurene ta teadmised ega kasva tarkus. Jumal ei omanda uusi kogemusi, nagu seda võiks oletada või sellest aru saada piiritletud inimene. Oma igavese isiksuse raames aga naudib ta eneseteostuse pidevat avardumist, mis on mõnes mõttes võrreldav ja sarnane sellega, kuidas arenevate maailmade piiritletud olendid hangivad uusi kogemusi.

1:5.15 (29.5) Lõpmatu Jumala absoluutne täius sunniks teda taluma täiuslikkuse määratlemata lõplikkusest tulenevaid kohutavaid piiranguid, kui Kõikne Isa ei osaleks otseselt hiiglasliku universumi iga ebatäiusliku hinge isiksusvõitluses, mille eesmärgiks on jumalikul toel tõusta kõrgemate, vaimselt täiuslike maailmadeni. See universumite universumi iga vaimolendi ja iga sureliku olendi üha avarduv kogemus on osake Isa lakkamatult avarduvast Jumaluse-teadvusest, pideva eneseteostuse lõpmatust jumalikust ringkäigust.

1:5.16 (29.6) On sõna-sõnalt tõsi, et „kõikides sinu kannatustes kannatab ka tema”. „Kõikides sinu rõõmudes rõõmustab ta sinus ja ühes sinuga.” Tema eelisikuline jumalik vaim on tõeline osake sinust. Paradiisisaar reageerib universumite universumi kõikidele füüsilistele muutustele; Igavene Poeg hõlmab kõige loodu vaimuimpulsid; Ühine Toimija hõlmab kogu avarduva kosmose meeleilminguid. Kõikne Isa tajub oma jumaliku teadvuse täiuses kogu ajas ja ruumis areneva loodu iga olemusvormi, olendi ja isiksuse avarduva meele ning kõrgemaletõusva vaimu kasvavate pingutuste kõiki individuaalseid kogemusi. Ja kõik see on täht-tähelt tõsi, sest „tema sees elame ja liigume ja oleme meie”.