Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 33

1:6.1 (29.7) Inimisiksus on aegruumiline vari, mida heidab jumaliku Looja isiksus. Ning midagi olemasolevat ei saa eales õigesti mõista tema varju põhjal. Varje tuleks tõlgendada tõelise substantsi terminitega.

1:6.2 (30.1) Teaduse jaoks on Jumal põhjus, filosoofia jaoks idee, religiooni jaoks isik, koguni armastav taevane Isa. Teadlasele tähendab Jumal algset jõudu, filosoofile hüpoteesi ühtsusest, usklikule elavat vaimset kogemust. Inimese ebaadekvaatset Kõikse Isa isiksuse käsitust võib täiustada ainult inimese vaimne progress universumis, kuid tõeliselt adekvaatseks muutub see üksnes siis, kui aja- ja ruumi-palverändurid jõuavad lõpuks Paradiisi elava Jumala jumalikku embusse.

1:6.3 (30.2) Ärge laske kunagi silmist erinevaid vaatepunkte isiksusele — seda, mida näeb Jumal, ja seda, mida näeb inimene. Inimene näeb ja mõistab isiksust piiritletusest lõpmatusse vaadates, aga Jumal vaatab lõpmatusest piiritletusse. Inimese isiksus on kõige madalamat liiki, Jumala oma aga kõrgeim, koguni ülim, lõplik ja absoluutne. Seepärast pididki täiuslikumad arusaamad jumalikust isiksusest kannatlikult ootama aega, mil ilmusid täiuslikumad ideed inimisiksusest, eriti aga süvatähenduslik ilmutus nii inimese kui ka Jumala isiksusest Looja-Poja Miikaeli annetuselu kaudu Urantial.

1:6.4 (30.3) Surelikus meeles elava eelisikulise jumaliku vaimu kohalolek ise on juba tema tegeliku olemasolu kindel tõend, ent jumaliku isiksuse mõistest võib aru saada üksnes ehedas isiklikus usukogemuses peituva vaimse mõistmise kaudu. Ükskõik missugust isikut — kas inimlikku või jumalikku — võib tunda ja mõista selle isiku välistest reageeringutest või ainelisest kohalolekust sõltumata.

1:6.5 (30.4) Kahe isiku sõpruseks on teatav kõlbeline sarnasus ja vaimne kooskõla vältimatu, ent vaevalt võiks armastav isiksus avada end isikule, kellele armastus on võõras. Pääsemaks vähegi lähemale jumaliku isiksuse tundmisele, tuleb kõik isiksuse võimed ja anded täielikult pühendada selle eesmärgi saavutamisele, loiust ehk osalisest pühendumisest ei piisa.

1:6.6 (30.5) Mida täiuslikumalt inimene ennast mõistab ning kaasinimeste isiksuslikke väärtusi hinnata oskab, seda enam ihkab ta tunda Algset Isiksust ning seda tõsisemalt üritab selline Jumalat tundev inimene saada Algse Isiksuse sarnaseks. Te võite vaielda Jumalat puudutavate arvamuste üle, kuid temaga ja temas saavutatud kogemus väljub inimlike vastuolude ja pelgalt intellektuaalse loogika raamest ning küünib neist kõrgemale. Jumalat tundev inimene ei kirjelda oma vaimseid kogemusi uskmatute veenmiseks, vaid selleks, et usklike meelt ülendada ja vastastikku rahuldust leida.

1:6.7 (30.6) Eeldada, et universum on tunnetatav ja mõistetav, tähendab eeldada, et universumi on loonud meel ja seda juhib isiksus. Inimmeel suudab hoomata vaid teiste meelte -olgu siis inimlike või üleinimlike — meeleilminguid. Kui inimisiksus suudab kogeda universumit, siis on kuskil selles universumis varjul jumalik meel ja tegelik isiksus.

1:6.8 (30.7) Jumal on vaim — vaimisiksus, inimenegi on vaim — potentsiaalne vaimisiksus. Jeesus Naatsaretlane jõudis selle vaimisiksusliku potentsiaali täieliku teostamiseni inimkogemuses. Seepärast saabki ta Isa tahtele pühendatud elust Jumala isiksuse kõige ehedam ja ideaalsem ilmutus inimestele. Ehkki Kõikse Isa isiksust saab mõista vaid tõelise usukogemuse kaudu, innustab meid Jumala isiksuse teostumise ja ilmutumise täiuslik esitus tõeliselt inimomases kogemuses — Jeesuse maises elus.