Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 37

2:1.1 (33.4) „Kui puudutame Lõpmatut, ei leia me teda ometi. Jumalikke jalaasteid ei tunta ära.” „Tema mõistmine on lõpmatu ja tema suurus äraarvamatu.” Isa kohaloleku pimestav valgus on nii ere, et oma alamate olendite meelest „elab ta pilkases pimeduses”. Mitte ainult ta mõtted ja plaanid pole äraarvamatud, vaid „ta teeb” ka „suuri ja mõistmatuid asju, arvutuid imetegusid”. „Jumal on suur, meie ei mõista teda ning mitte keegi ei oska ära arvata tema aastate määra.” „Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas (universum) ja taevaste taevas (universumite universum) ei mahuta sind.” „Kui väljauurimatud on tema kohtumõistmised ja äraarvamatud tema teed!”

2:1.2 (34.1) „Ometigi on meil ainult üks Jumal, lõpmatu Isa, kes on ühtlasi ka ustav Looja.” „Jumalik Looja on ka Kõikne Juhtija, hingede allikas ja saatus. Ta on Ülim Hing, Algne Meel ja kõige loodu Piiramatu Vaim.” „Suur Juhtija ei tee vigu. Ta on hiilgav oma aus ja kuninglikkuses.” „Looja Jumal ei tunne hirmu ega viha. Ta on surematu, igavene, iseenesest olemasolev, jumalik ja helde.” „Kui puhas ja kaunis, kui sügav ja mõõtmatu on kõikide asjade taevane Esiisa!” „Lõpmatu on võrratu seetõttu, et ta annab ennast inimestele. Ta on algus ja ots, iga hea ja täiusliku eesmärgi Isa.” „Jumalaga on kõik võimalik, igavene Looja on põhjuste põhjus.”

2:1.3 (34.2) Isa igavese ja kõikse isiksuse imetlusväärsele avaldumisele vaatamata on ta lõpmatult teadlik nii oma igavikulisusest kui ka lõpmatusest, ka teab ta hästi oma täiust ja jõudu. Temaga üheväärseid jumalikke olendeid arvestamata on ta ainus olend universumis, kes tajub oma mina täiuslikult, õigesti ja täielikult.

2:1.4 (34.3) Isa teeb lakkamatult ja eksimatult vahet kõigel, mis nõuab tema tähelepanu — aja jooksul need nõudmised tema tervikuniversumi eri osades muutuvad. Suur Jumal teab ja mõistab ennast, ta on lõpmatult teadlik kõigist oma täiuse esmastest omadustest. Jumal pole kosmiline juhus, ta pole ka universumi katsetaja. Universumi Suveräänid võivad osaleda avastusretkes, Tähtkujude Isad võivad katsetada, süsteemide juhid võivad harjutada — Kõikne Isa aga teab juba algusest peale lõppu ning tema jumalikku plaani ja igavesse eesmärki mahuvad mõistvalt kõikide tema alluvate kõik eksperimendid ja katsetused kogu tema mõõtmatu valduse iga universumi igas maailmas, süsteemis ja tähtkujus.

2:1.5 (34.4) Mitte miski ei ole Jumala jaoks uus, ükski kosmiline sündmus ei tule talle eales üllatusena; ta asub igaviku ringis. Tema päevadel pole ei algust ega lõppu. Jumala jaoks pole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku; ükskõik millisel hetkel on aeg tervikuna pidevalt olemas. Ta on suur ja ainus MINA OLEN.

2:1.6 (34.5) Kõikides omadustes on Kõikne Isa absoluutselt ja määratlematult lõpmatu ning juba see fakt ise välistab automaatselt piiritletud aineliste olendite ja muu alama loodud intellekti otsese isikulise suhtlemise temaga.

2:1.7 (34.6) Kõik see muudab vajalikuks need kavandatud kontakti-ja suhtlemisvõimalused tema arvutute loodutega — esiteks Jumala Paradiisi-Poegade isiksustega, kes on jumalikkuselt küll täiuslikud, aga võtavad sageli ka planetaarsete rasside esindajate lihast ja verest kuju, saades üheks teie seast ja teiega üheks. Ja nõnda saab Jumal inimeseks, nagu see sündis Miikaeli annetumise puhul, keda kutsuti kord Jumala Pojaks, kord Inimese Pojaks. Teiseks on olemas Lõpmatu Vaimu isiksused: seeravivägede ja muu taevase intellekti erilised klassid, kes astuvad alamat päritolu ainelistele olenditele väga lähedale ning kaitsevad, hoiavad ja teenivad neid mitmel kombel. Kolmandaks eksisteerivad mitteisikulised Saladuslikud Järelevaatajad ehk Mõttekohandajad. See on suure Jumala enda tõeline kingitus, mis on saadetud Urantia inimeste ja nendetaoliste sisimasse, saadetud ette teatamata ja ilma mingi selgituseta. Lõpmatu küllusliku voona laskuvad nad hiilgavatest taevastest kõrgustest, et elada nende surelike alandlikus meeles, kes suudavad vähemalt potentsiaalselt Jumalast teadlikuks saada.

2:1.8 (35.1) Sel ja veel mitmel teisel moel, mida te ei tea ning mis on täiesti väljaspool piiritletud arusaamist, laskub Paradiisi-Isa armastavalt ja heameelega madalamale, muutes, kahandades ja leevendades oma lõpmatust selleks, et jõuda lähemale oma loodud laste piiritletud meelele. Nii, üksteisele järgnevate isiksusejaotamiste kaudu, mis kord korralt on üha vähem absoluutsed, saab Lõpmatu Isa lähikontakti oma kaugustesse küündiva universumi arvukate maailmade mitmesuguste intellektidega.

2:1.9 (35.2) Kõike seda on ta teinud, teeb nüüd ja igavesti, ilma et see vähimalgi määral kahandaks tema lõpmatuse, igavikulisuse ja esmasuse tõde ning reaalsust. Kõik eelöeldu on täiesti tõsi, ehkki seda on raske mõista: seda looritavad saladused ning Urantial elavad olendid ei suudagi seda täielikult aduda.

2:1.10 (35.3) Kuna Esimese Isa plaanid on lõpmatud ja tema sihid igavesed, on ükskõik missugusel piiritletud olendil juba loomupäraselt võimatu neid jumalikke plaane ja sihte täies ulatuses haarata või mõista. Ainult harva saab surelik inimene hoomata Isa eesmärke: siis, kui need avalduvad vastavalt sellele, kuidas neid ilmutatakse loodudolendi tõusuplaani teostamisel universumi arengu järgnevatel tasanditel. Ehkki inimene ei suuda lõpmatuse tähendust käsitada, saab lõpmatu Isa muidugi täiesti täpselt aru oma kõikide universumite kõikide laste piiritletusest ja suhtub sellesse armastusega.

2:1.11 (35.4) Jumalikkust ja igavikulisust jagab Isa arvukate kõrgemate Paradiisi olenditega, ent meie jaoks jääb küsitavaks, kas keegi neist olendeist — välja arvatud tema kooskõlastatud kaaslased Paradiisi-Kolmsuses — jagab Isaga võrdselt ka lõpmatust ja sellest johtuvat universaalset esmasust. Isiksuse lõpmatus peab tahes-tahtmata hõlmama isiksuse kogu piiritletuse; sellest johtuvalt on tõsi — sõna-sõnalt tõsi — õpetus, mis kinnitab: „Tema sees me elame ja liigume ja oleme.” Surelikus inimeses asuv Kõikse Isa puhta Jumaluse fragment on osa Esimese Suure Allika ja Keskme, Isade Isa lõpmatusest.