Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 42

2:6.1 (40.5) Füüsilises universumis võime näha jumalikku ilu, intellektuaalses maailmas aduda igavest tõde, ent Jumala headus on mõistetav ainult isikliku usukogemuse vaimses ilmas. Oma tõeliselt olemuselt on religioon usule rajanev usaldus Jumala headuse vastu. Filosoofias võiks Jumal olla suur ja absoluutne, isegi mingil moel mõistuslik ja isikuline, kuid religioonis peab Jumal olema ka kõlbeline, ta peab olema hea. Suurt Jumalat võib inimene küll karta, kuid ta usaldab ja armastab vaid head Jumalat. See Jumala headus on Jumala isiksuse osa ning ta ilmutub täielikult üksnes Jumalasse uskuvate poegade isikliku usukogemuse kaudu.

2:6.2 (40.6) Religioon viitab sellele, et vaimolemuslik ülimaailm on teadlik inimeste maailma põhivajadustest ja reageerib neile. Arenev usund võib muutuda eetiliseks, kuid ainult ilmutatud religioon saab tõeliselt ja vaimselt kõlbeliseks. Igivana arusaama Jumalast kui kuninglikust moraalist juhitud Jumalusest tõstis Jeesus uuele tasandile, sellisele tasandile, millest õrnemat ja kaunimat surelike kogemus ei tunne — vanema ja lapse vahelise suhte intiimsest perekonnamoraalist kantud, liigutavalt kiindumuslikule tasandile.

2:6.3 (41.1) „Jumala heldus ajab sind meelt parandama.” „Kõik hea and ja kõik annetus on ülalt ja tuleb valguste Isalt.” „Jumal on hea, ta on inimhingedele igavene varjupaik.” „Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest.” „Maitske ja vaadake, et Jumal on hea! Õnnis on mees, kes teda usaldab.” „Armuline ja halastaja on Issand. Ta on päästmise Jumal.” „Ta parandab need, kellede süda on murtud ja seob kinni nende hinge haavad. Ta on inimesele kõikvõimas heategija.”

2:6.4 (41.2) Arusaam Jumalast kui kuningast ja kohtunikust aitas küll kaasa kõrge moraalistandardi tekkele ja rajas aluse seadusi austavale rahvale kui ühtsele rühmale, ent üksiku uskliku olukord osutus kurvaks: tema ajalik ja igavikuline seisund jäi ebakindlaks. Hilisemad heebrea prohvetid väitsid Jumala olevat Iisraeli Isa. Jeesus ilmutas, et Jumal on iga inimese Isa. Jeesuse elu heidab transtsendentset valgust kogu surelikele omasele jumalakäsitusele. Omakasupüüdmatus on vanemlikust armastusest lahutamatu. Jumal ei armasta nagu isa, vaid isana. Ta on iga universumi-isiksuse Paradiisi-Isa.

2:6.5 (41.3) Õiglane meel viitab sellele, et Jumal on universumi moraaliseaduse läte. Tõde esitleb Jumalat ilmutajana, õpetajana. Armastus aga annab kiindumust ja ihkab seda ka vastu saada, otsides mõistvat osadust — niisugust, nagu on olemas vanema ja lapse vahel. Õiglane meel võib tähistada jumalikku mõtlemist, kuid armastus on isalik suhtumine. Ekslik oletus, nagu ei sobiks Jumala õiglane meel ja taevase Isa omakasupüüdmatu armastus omavahel kokku, eeldas Jumaluse olemusliku ühtsuse puudumist ja viis otseselt lepitusdoktriini väljaarendamisele, mis on nii Jumala ühtsuse kui ka tema vaba tahte filosoofiline solvamine.

2:6.6 (41.4) Armastav taevane Isa, kelle vaim asub tema maapealsete laste sisimas, ei ole mingi kahestunud isiksus — ühelt poolt õiglane ja teiselt poolt armurikas — ning Isa soosingu või andestuse pälvimiseks pole tarvis mingit vahemeest. Jumaliku õiglase meele üle ei valitse karm karistav õigusemõistmine; Jumal kui isa kõrgub Jumala kui kohtuniku kohal.

2:6.7 (41.5) Ealeski ei ole Jumal vihane, kättemaksuhimuline või tige. On tõsi, et tarkus hoiab sageli tema armastust tagasi, samas ohjeldab õigusemõistmine tema ärapõlatud armu. Tema õiglusearmastus ei välista samavõrd tugevat viha patu vastu. Isa pole ebajärjekindel isiksus, sest jumalik ühtsus on täiuslik. Paradiisi-Kolmsuses valitseb absoluutne ühtsus ja seda Jumalaga üheväärsete isiksuste igavesest identiteedist hoolimata.

2:6.8 (41.6) Jumal armastab patustajat ja vihkab pattu: filosoofiliselt on niisugune väide küll tõene, kuid Jumal on transtsendentne isiksus ning isikud saavad armastada ja vihata ainult teisi isikuid. Patt ei ole isik. Jumal armastab pattulangenut, sest too on isikuline reaalsus (potentsiaalselt igavene), aga patu kohta pole Jumalal isiklikku suhtumist, sest patt pole vaimne ega isikuline reaalsus, järelikult pöörab selle olemasolule tähelepanu vaid Jumala õigusemõistmine. Jumala armastus päästab patustaja, Jumala seadus hävitab patu. Ilmselt muutuks see jumalikule olemusele omane suhtumine siis, kui patustaja samastuks lõpuks täielikult patuga — nii nagu seesama surelik meel võib täielikult samastuda inimese sisimas asuva vaimuga, Kohandajaga. Selline patuga samastunud surelik muutuks siis oma olemuselt täielikult ebavaimseks (ja seega isikuliselt ebatõeliseks) ning kogeks olemise pöördumatut lõpetamist. Üha reaalsemas ja järjest vaimsemas universumis ei saa loodud-olendi olemuse ebatõelisus või isegi pelgalt ebatäielikkus igavesti püsima jääda.

2:6.9 (42.1) Kui Jumal pöördub isiksusliku maailma poole, leitakse ta olevat armastav isik; vaimsesse maailma pöördudes on ta isikuline armastus; usukogemuses on ta mõlemat. Jumala tahtemaailmast pärinevat tahet tähistab armastus. Jumaliku tahtevabaduse aluseks — aluseks kõiksele suundumusele armastada, osutada armu, näidata üles kannatlikkust ja jagada andeksandmist — on Jumala headus.