Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 38

2:2.1 (35.5) Juba teie vanad prohvetid mõistsid, et Kõikse Isa olemus on igavene, ilma alguse ja lõputa, ringjooneline. Jumal on universumite universumis konkreetselt ja igavesti kohal. Oma absoluutse kuninglikkuse ja igavese suurusega on ta olemas käesolevas hetkes. „Sest Isal on elu iseeneses — ning see elu on igavene.” Läbi igavikuajastute on Isa olnud see, kes „annab kõikidele elu”. Jumalikus terviklikkuses sisaldub lõpmatu täiuslikkus. „Mina olen Issand, mina ei muutu.” Meie teadmised universumite universumist kinnitavad nii seda, et ta on valguste Isa, kui ka seda, et tema planeetidevaheliste asjade korraldamises „pole muutumist ega muutuste varjugi”. Ta „kuulutab algusest alates lõppu”. Ta ütleb: „Minu nõu läheb korda ja ma teen kõik, mis ma tahan” — „vastavalt igavesele eesmärgile, mille ma teostasin oma Pojas”. Seega on Esimese Allika ja Keskme plaanid ning eesmärgid niisugused nagu ta isegi: igavesed, täiuslikud ja igavesti muutumatud.

2:2.2 (35.6) Isa käskudes on terviklik lõplikkus ja täiuslik täielikkus. „Kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.” Kõikne Isa ei tagane oma algsetest tarkadest ja täiuslikest eesmärkidest. Tema plaanid on kindlad, tema otsused ümberlükkamatud ning ta teod jumalikud ja ilmeksimatud. „Tuhat aastat on tema silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.” Jumalikkuse täius ja igaviku suurus jäävad sureliku inimese piiratud meelele alati lõpuni käsitamatuks.

2:2.3 (36.1) Vastavalt tema loodud intellektiolendite muutuvatele suhtumistele ja muutlikele meeleoludele võib muutumatu Jumala tegevus oma igavikulise eesmärgi saavutamisel näida muutuvana. See tähendab, et Jumala tegevus võib muutuda näiliselt, pealispinnal. Sügavamal ja kõikide väliste ilmingute taga on lakkamatult olemas Igavese Jumala muutumatu siht ja igavene plaan.

2:2.4 (36.2) Kaugel universumites on „täiuslikkus” paratamatult suhteline mõiste, keskses universumis, eriti aga Paradiisis esineb täius oma kontsentreeritud kujul; teatud faasides on ta koguni absoluutne. Kolmsuse ilmingud muudavad jumaliku täiuse avaldumist, kuid ei nõrgesta seda.

2:2.5 (36.3) Jumala esmane täiuslikkus pole eeldatavas õigluses, vaid pigem tema jumalikust olemusest lahutamatus headuse täiuses. Ta on lõplik, täielik ja täiuslik. Tema õiglase olemuse ilust ja täiuslikkusest ei puudu mitte midagi. Kosmose kõikide maailmade elavate olenditega seostuva plaani jumalik eesmärk ongi viia kõik tahteolendid üleva saatuseni: Paradiisi-Isa täiuslikkuse jagamiseni. Jumal pole ei enesekeskne ega endassesulgunud; lakkamatult annetab ta ennast kogu hiiglasliku universumite universumi kõikidele eneseteadvust omavatele loodud-olenditele.

2:2.6 (36.4) Jumal on igavesti ja lõpmatult täiuslik, ta ei saa ise, isiklikult kogeda ebatäiust. Ent ta tajub ebatäiuslikkust, mida kogevad kõikide Paradiisi Loojate-Poegade arenevate universumite kõik edasipürgivad olendid. Igale surelikule olendile, kes on jõudnud kõlbeliste probleemide eristamise tasemele, on omane see, et tema südame vallutab täiuse Jumala isikuline ja vabastav puudutus, mis ei jäta muutmata ka tema sügavamat olemust. Sel moel, aga ka jumaliku kohaloleku kokkupuudete kaudu osaleb Kõikne Isa tegelikult kogu universumi iga moraaliolendi arengu elujärkude kogemustes, mis seostuvad ebaküpsuse ja ebatäiuslikkusega.

2:2.7 (36.5) Inimesele omane piiratus — potentsiaalne kuri — ei kujuta endast osakest jumalikust olemusest, ent kurjaga seostuvad sureliku kogemused ning kõik inimese suhted sellega on vähimagi kahtluseta osake Jumala lakkamatult laienevast eneseteostusest aja lastes — moraalset vastutust aduvates olendites, kelle on loonud või välja arendanud iga Paradiisist pärit Looja-Poeg.