Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 41

2:5.1 (38.6) „Jumal on armastus”, seepärast on alati tema ainsaks isikuliseks hoiakuks universumi asjadesse jumalikku kiindumust väljendav reaktsioon. Isa armastab meid piisavalt tugevasti, et annetada meile oma elu. „Ta laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.”

2:5.2 (39.1) Oleks väär arvata, nagu saaks Jumalat meelitada oma lapsi armastama tema Poegade toodud ohvrite või tema alamate olendite palvete kaudu, „sest Isa ise armastab teid”. Isalikust kiindumusest saadab Jumal inimmeelde imelise Kohandaja. Jumala armastus on kõikehõlmav: „Kes iganes tahab, võib tulla.” Ta tahaks, et „kõik inimesed saaksid päästetud tõe tunnetusele tulles”. Ta „ei taha, et ükski saaks hukka”.

2:5.3 (39.2) Loojad on kõige esimesed, kes üritavad päästa inimest jumalike seaduste arutu rikkumise hukatuslikest tagajärgedest. Oma loomult on Jumala armastus isalik kiindumus, seepärast ta mõnikord „karistab meid tõesti selle hea otstarbega, et me saaksime osa tema pühadusest”. Pidage isegi oma ränkade katsumuste ajal meeles, et „kõikides meie kannatustes kannatab tema ühes meiega”.

2:5.4 (39.3) Jumal on patuste vastu jumalikult lahke. Kui mässajad õigele teele tagasi pöörduvad, võetakse nad armuküllaselt vastu, „sest meie Jumal annab palju andeks”. „Mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte.” „Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks.”

2:5.5 (39.4) Ja lõpuks — kaalukaim tõend Jumala headusest ja ülim põhjus teda armastada on Isa kingitus teie sisimas: Kohandaja, kes kannatlikult ootab tundi, mil te mõlemad saate igavesti üheks. Ehkki te ei saa otsides Jumalat leida, tarvitseb teil vaid alluda sisimas asuva vaimu juhtimisele ning teid suunatakse eksimatult ühelt sammult teisele, ühest elust teise, universumist universumisse ja ajastust ajastusse, kuni te lõpuks seisate Kõikse Isa Paradiisi-isiksuse ees.

2:5.6 (39.5) Oleks rumal mitte palveldada Jumalat selle tõttu, et teil pole inimloomuse piiratuse ja oma ainelisest olemusest tulenevate puuete tõttu võimalik teda näha. Teie ja Jumala vahel ootab ületamist hiiglaslik vahemaa (füüsiline ruum). Samuti tuleb rajada sild üle sügava vaimse erinevuse. Aga hoolimata kõigest, mis teid füüsiliselt ja vaimselt Jumala isikulisest paradiislikust kohalolekust lahutab, peatuge hetkeks ja vaagige mõttes seda suurejoonelist tõde, et Jumal elab teie sisimas ning on omal kombel kõik teid lahutavad erinevused juba ületanud. Ta on saatnud oma vaimu elama teis ja rühkima ühes teiega edasi te igavesel teekonnal universumis.

2:5.7 (39.6) Minu meelest on lihtne ja meeldiv austada kedagi, kes on nii suur ja ühtaegu niisuguse armastusega pühendunud hoolitsusele oma alamate olendite ja nende vaimse edasiliikumise eest. Loomulikult armastan ma teda, kes ta on loomistöös ja loodu juhtimises nii võimas, kelle headus on nii täiuslik ja armastav hellus, mis meid pidevalt saadab, nii kindel. Usun, et armastaksin Jumalat täpselt sama palju ka siis, kui ta ei oleks nii suur ja võimas, aga oleks sama hea ja armuline. Me kõik armastame Isa rohkem tema olemuse kui tema imetletavate omaduste pärast.

2:5.8 (39.7) Kui vaatan, kuidas Loojad-Pojad ja neile alluvad haldurid võitlevad nii vaprasti mitmesuguste kosmoseuniversumite evolutsioonile omaste ajaga seostuvate raskustega, siis leian, et tunnen nende, universumite vähemate valitsejate vastu suurt ja sügavat kiindumust. Lõpuks tundub mulle, et me kõik, ka surelikud, armastame Kõikset Isa ning kõiki teisi jumalikke või inimolendeid seepärast, et mõistame: need isiksused armastavad meid tõeliselt. Armastuse kogemine on väga suures osas otsene reageerimine tundele, et sind armastatakse. Teades, et Jumal mind armastab, peaksin ma teda jätkuvalt ülimalt armastama ka siis, kui ta jääks ilma kõikidest oma ülimuslikest, lõplikest ja absoluutsetest omadustest.

2:5.9 (40.1) Isa armastus ei jäta meid maha ei praegu ega ka igavikuajastute lõputus ringis. Kui mõtlete Jumala armastusest kantud olemusele, leiate olevat aruka ja loomuliku, et isiksus saab sellesse suhtuda vaid ühtemoodi: te armastate oma Loojat üha rohkem ja rohkem, tundes Jumala vastu seesugust kiindumust, mida võib võrrelda lapse kiindumusega oma maisesse vanemasse. Nii nagu isa, tõeline päris-isa, oma lapsi armastab, nii armastab ka Kõikne Isa oma loodud poegi ja tütreid ning hoolitseb igavesti nende hea käekäigu eest.

2:5.10 (40.2) Kuid Jumala armastus on arukas ja kaugelenägev vanemlik kiindumus. Jumalik armastus toimib üheskoos jumaliku tarkusega ning Kõikse Isa täiusliku olemuse kõikide teiste lõpmatute joontega. Jumal on armastus, kuid armastus ei ole Jumal. Jumalik armastus surelike olendite vastu avaldub kõige enam Mõttekohandajate annetamises, ent Isa armastuse kõrgeimat ilmutust võite näha tema Poja Miikaeli annetumiselus, kui too elas maa peal oma ideaalset vaimset elu. Inimese sisimas elav Kohandaja on see, kes muudab Jumala armastuse iga inimhinge jaoks isiklikuks.

2:5.11 (40.3) Mõnikord tunnen lausa piina, kui pean inimomase sõnalise sümboli armastus abil kirjeldama jumalikku kiindumust, mida taevane Isa tunneb oma universumilaste vastu. Ehkki see termin tähistab tõepoolest inimese kõrgeimat arusaama surelikest austus-ja kiindumussuhetest, märgib ta üsna sageli ka väga paljut inimsuhetes sisalduvat läbinisti madalat, mille kohta oleks täiesti sobimatu tarvitada ükskõik missugust nendest sõnadest, mida kasutatakse, et tähistada elava Jumala võrreldamatut kiindumust oma universumiolenditesse! Kui kahju, et ma ei saa kasutada mõnda kõrgemat jumalikku terminit, mida tarvitataks ainult selles kindlas seoses ning mis vahendaks inimmeelele Paradiisi-Isa jumaliku kiindumuse tõelist olemust ja ainulaadselt kaunist tähendust.

2:5.12 (40.4) Kui inimene kaotab silmist isikulise Jumala armastuse, saab jumalariigist pelk headuseriik. Jumaliku olemuse lõpmatule ühtsusele vaatamata iseloomustab kõiki Jumala isiklikke suhteid oma olenditega eeskätt armastus.