Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 68

6:0.1 (73.1) IGAVENE Poeg on Kõikse Isa „esimese” isikulise ja absoluutse idee täiuslik ja lõplik väljendus. Seepärast on nii, et ükskõik millal ja ükskõik kuidas Isa ennast isikuliselt ja absoluutselt avaldab, teeb ta seda oma Igavese Poja kaudu, kes on alati olnud, on nüüd ja jääb igaveseks elavaks ja jumalikuks Sõnaks. Ja see Igavene Poeg asub kõikide asjade keskmes, olles ühenduses ja otseselt põimudes Igavese ja Kõikse Isa isikulise kohalolekuga.

6:0.2 (73.2) Põhjuseks, miks räägime Jumala „esimesest” mõttest ning viitame Igavese Poja tekkele ajas, mis on tegelikult võimatu, on soov pääseda inimintellekti mõttelainele. Niisugused keelelised moonutused märgivad meie kõrgeimaid pingutusi saamaks kompromisside kaudu ühendust surelike olendite ajakammitsais meelega. Ajalise järgnevuse seisukohalt ei saanud Kõiksel Isal kunagi olla mingit esimest mõtet ega Igavesel Pojal algust. Kuid mulle on tehtud ülesandeks kirjeldada igavikureaalsusi surelike ajapiirangutes meelele just niisuguste mõtteliste sümbolite kaudu ning tähistada igavikulisi suhteid selliste arusaamadega ajalisest järgnevusest.

6:0.3 (73.3) Igavene Poeg on Paradiisi-Isa jumaliku reaalsuse, määratlematu vaimu ja absoluutse isiksuse kõikse ja lõpmatu idee vaimne isikustumine. Ja nii ongi Poeg Kõikse Isa loojaidentiteedi jumalik ilmutus. Poja täiuslik isiksus näitab, et Isa on tõepoolest kõikide vaimsete, tahteliste, eesmärgiliste ja isikuliste tähenduste ning väärtuste igavene ja kõikne allikas.

6:0.4 (73.4) Üritades aidata ajapiirangutega meelel Paradiisi-Kolmsuse igaveste ja lõpmatute olendite suhete järgnevuslikkusest mingit arusaama luua, kasutame sellist kontseptuaalset vabadust, et räägime „Isa esimesest isiklikust, kõiksest ja lõpmatust ideest”. Mul pole võimalik inimmõistusele edastada ühtki tõele vastavat arusaama Jumaluste igavikuliste suhete kohta. Seepärast kasutangi niisuguseid termineid, mis võimaldavad piiritletud meelel mingit aimu saada nende igaveste olendite omavahelistest suhetest üksteisele järgnevate ajastute vältel. Me usume, et Poeg tuli Isast: meile õpetatakse, et nad mõlemad on määratlematult igavesed. Järelikult on selge, et mitte ükski ajalik olend ei suuda eales aru saada sellest saladusest, kuidas võib Poeg pärineda Isast ja olla samal ajal Isa endaga võrdselt igavene.