Читать книгу Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik - Urmas Krüger - Страница 5

Miks on keegi noormees või neiu tulnud õppima politsei- ja piirivalvekolledžisse? Miks tahab ta saada just politseinikuks või piirivalvuriks*? Põhjuseid võib olla erinevaid. Kindlasti on võimalikest põhjustest kiiduväärseim soov teha elus head, aidata hättasattunuid, kaitsta inimesi, meie ühiskonda ja elukeskkonda kahjulike rünnete ja pahatahtlike ründajate eest, takistada halva tegemist, kutsuda korrale korrarikkujaid.

Olenemata tulevase elukutse valikut mõjutanud motiividest ja mõtetest, on eduka õppimise ning hilisema töötamise seisukohast küllaltki tähtis ka see, milline on politseinikuks õppima asuvate noorte inimeste ettekujutus oma tulevasest tööst. On oluline, mille pinnalt või millega seoses on neil tekkinud ettekujutus politseiniku tööst ja milline see ettekujutus on. On küllaltki suur tõenäosus, et paljuski pärineb inimeste ettekujutus politseitööst nähtud filmidest. Nii kinolina kui teleriekraan pakuvad ohtralt kodu- ja välismaiseid politseifilme, krimiseriaale, filme kurjategijatest ja kuritegudest, politseinikest suurlinnas, politseinikest külakogukonnas, narkopolitsei tööst, mõrvadetektiividest jne. Tavaliselt on kõik vaatamiseks pakutavad filmid ja seriaalid, igaüks muidugi omamoodi, huvitavad ja kaasahaaravad. Nende hulgas on õudusfilme, komöödiaid, draamasid, põnevikke, tõelisi märuleid, vahel isegi tõsieluainetel põhinevaid lavastusi ehk igaühele ja igale maitsele midagi. Kui suur osa siis sellest mängufilmides või teleseriaalides näidatavast politseitööst ja – elust vastab tegelikkusele, sellele, millega politsei igapäevaselt tegeleb ja peab tegelema? Vastus on: väike osa, vägagi väike osa vaatajale pakutavast kajastab politseitöö tegelikkust.2

Kino- või televiisoriekraanil ei näidata tavaliselt politseitööst asju, mis kujutavad seda tööd sellisena, nagu ta on. Miks? Sest film ei oleks siis enam huvitav, keegi ei viitsiks seda vaadata ja kui poleks vaatajaid, siis poleks ka filmitööstusel kasumit. Isegi dokumentaalsed politseisaated püüavad ekraanil esile tuua ennekõike seda, mis on põnev, jättes ajas venivad ja neutraalse iseloomuga tegevused kaadri taha. Kui püüda näidata ja anda teada seda, millised juhtumid moodustavad politseitöö põhiosa nii aja kui tegevuste mõttes ja mida kõike politsei seejuures teadma peab, kuidas ta mõtlema ning olukordi hindama peab, milliseid seadusi ta ühes või teises olukorras tegutsedes tundma ning järgima peab, milliseid dokumente ning kuidas koostada tuleb ning kaua kasvõi üheainsa dokumendi täitmine aega võtab, siis veniksid filmid ikka väga pikaks – nii pikaks, et reklaamipausid tunduksid imelühikestena ja filmist huvitavamatena ning pausiaegse võileiva asemel jõuaks enne järgmist veidigi põnevamat episoodi valmistada terve õhtusöögi.

Vaid väga vähesed filmid ja seriaalid lasevad aimata, milles seisneb politsei tegelik töö: millega politseinikel tegeleda tuleb ja kui kaua aega siis ikkagi kulub ühe või teise ülesande täitmiseks. Isegi kui inimeste ettekujutused politseitööst põhinevad juttudel, mida on neile rääkinud politseinikest pereliikmed või tuttavad politseinikud, tasuks arvesse võtta, et needki jutud sisaldavad pigem politseitöö põnevamaid või kummalisemaid episoode, mitte aga neile episoodidele eelnenud või nendega kaasnenud rutiinsete tegevuste kirjeldusi.

Ka selle õpiku eesmärk ei ole rääkida kõigest, mis politseitöös ette võib tulla või mida ja kuidas politseinikul teha tuleb ning kaua millegi tegemine keskmiselt aega võtab (kõige kirjeldamiseks ei jaguks siinkohal piisavalt ruumigi). Seega püüame rääkida ennekõike sellest, mis on tähtis, et politseiametnikud käituksid õigesti ja õiglaselt kõigi inimestega, kes nendega kokku puutuvad.

Võib julgelt välja pakkuda, et iga inimene nõustuks järgmise mõttega: „Ma soovin, et kui ma mingi segase loo tunnistajaks satun või ise mingisse kahtlasesse olukorda satun või ise millegi vastu eksin, et siis politseinikud kohtleks mind õiglaselt ja käituksid minu suhtes õigesti”. Tõenäoliselt sooviks iga inimene sama ka juhul, kui küsimus puudutaks nende lähedaste (ema, isa, venna, õe, poiss- või tüdruksõbra või kellegi teise) ja politseinike vahelist kokkupuudet. Milline aga oleks sellisel juhul õiglane kohtlemine ja õigesti käitumine, milles need peaksid seisnema, mis võiks olla õiglase kohtlemise ja õigesti käitumise sisu?

Paraku võib filmidest ja seriaalidest ning ametnike endi juttudest jääda mulje, et politseinikuks võib saada igaüks ja kohe, kui ta vaid tahab – tuled, avaldad soovi, saad vormi selga või ametimärgi vöö peale või taskusse, hakkad politseiautoga ringi sõitma, tuled autost välja, ajad halbu tegelasi taga, murrad nad maha, paned käed raudu, kuulad neid üle, vahel küsitled ka tunnistajaid, viid „pahad poisid” kohtusse või paned ise trellide taha, istud jälle autosse ja sõidad järgmisi halbu „poisse” otsima; no hästi, vahel teed midagi igavamat: peatad ka mõne kiirust ületanud sõiduki ja trahvid juhti või mõnikord aitad mõnel toredal vanainimesel kadunud kodulooma üles leida või tülitsevatel naabritel maha rahuneda ja omavahel taas sõpradeks saada; tõsi, füüsiliselt peaks tugev ja osav olema, autoga peaks hästi sõita oskama ja relvast peaks täpselt laskma; kõik muu tundub lihtne ja selge olevat – on ju kohe aru saada, millal ja millesse sekkuda* tuleb, millal kedagi korrale kutsuda, kes milles süüdi on, kes on halb ja kes hea, keda noomida, keda aga trellide taha viia, keda karistada ja kuidas karistada.

Kui nüüd endalt küsida „Kas on ikka kohe kõik täiesti selge, kes ja kui palju halba tegi ning mida kellegi suhtes ette võtta?” ja proovida sellele küsimusele ka ausalt vastata, siis tõenäoliselt tekib teil probleeme kindlapiiriliste seisukohtade võtmise ning nende sõnastamisega. Te hakkate sobivaid sõnu otsima, teie laused on veidi konarliku* ülesehitusega ning kohati ebaselge või liiga ebamäärase* mõttega ja te hakkate ise ka kahtlema, et kas see, mis te vastuseks pakkusite, on ikka õige. Ja isegi, kui teie põhjendused on selgesõnalised ning kõlavad enesekindlalt, siis lisaküsimusele „Aga miks te nii arvate?” ei oska te vastata teisiti kui „Aga see on ju nii” või „Ma tean, et see on nii” ning kui selliste vastuste peale omakorda küsida „Kust te teate, et see nii on?”, satute te kimbatusse* ja ei oska seletada, kuidas te võite kindlad olla, et teil õigus on. Tavaliselt hakkate te sellistes olukordades kasutama väljendeid „ma arvan”, „ma tunnen”, „peaks olema” jms ehk sisuliselt räägite te iseenda arusaamistest ja tundmustest või oletustest. Seega tuleb välja, et te teete otsuseid selle kohta, millal ja kuidas reageerida, kuidas kellegagi käituda selle põhjal, mida te ise tunnete või oletate, ehk nii öelda iseenda tarkusest lähtudes, mitte selle põhjal, mida seadused ühe või teise asja kohta ütlevad.

Tuleb välja, et te (võib-olla ise seda taipamata) peate ennast justkui kuningaks või bossiks, kellel on õigus oma sisetunde ja äranägemise järgi otsustada, mis tema territooriumil on halb, mis hea, kuidas kellegagi käituda, kuidas kedagi karistada. Siinkohal jõuamegi küsimuse „Miks on vaja õppida?” tuumani.

Politseinikud on riigiametnikud, nende käes on osa riigivõimust. Demokraatlikus riigis kuulub aga võim rahvale. Volitused tegutsemiseks on politseile andnud rahvas. Seega ei saa politseinik vaid iseenese tarkusest (arvamustest, tunnetest juhindudes) otsustada, mis on halb, mis hea, kuidas kellegagi käituda, kuidas kedagi karistada, vaid ta peab tuginema nendele seisukohtadele, milles terves riigis on kokku lepitud. Need kokkuleppelised seisukohad, mis ühes riigis selle riigi territooriumil olevate inimeste (seejuures ka politseinike) jaoks kehtivad, ütleb välja rahva esinduskogu ehk Eestis Riigikogu. Riigikogu avaldab need üldiseid huve esindavad seisukohad seadustes, millest omakorda järeldub, et politseinikud peavad juhinduma sellest, mida ütlevad seadused. Seadus ütleb, milleks politseiasutused ja politseinikud üldse olemas on, ehk seadus sõnastab politsei ülesanded, missiooni ühiskonnas. Lühidalt kokku võetuna on demokraatlikus õigusriigis3 politseinike ülesanne kaitsta ühiskonnas põhiseaduse ja teiste seadustega ette nähtud korda, püüda ära hoida seaduserikkumisi, peatada seadust rikkuv käitumine, tagada, et seadusi rikkunud inimesed kannaksid oma tegude eest vastutust, ja hoiduda kõige selle juures inimeste põhiõiguste ning isikuvabaduste kahjustamisest. Seadus, õigemini paljud erinevad seadused määravad ära, milliste juhtumitega politsei peab tegelema, millele ja kuidas reageerima, kuidas võib ja tohib inimestega käituda, millal ja kuidas kedagi karistada.

Kui politseinik ei juhindu oma tegevustes seadusest, vaid tegutseb üksnes omaenda arusaamade järgi, siis on oht, et ta satub ise seaduses ettenähtuga vastuollu, teeb midagi, mida seadus tegelikult ei luba teha, ehk teisisõnu: on oht, et politseinik rikub ise seadust. Lause „Politseinik rikub seadust” ei kõla kuigi hästi ja lisaks tuleks üldise korra huvides iga seaduserikkuja, olgu siis tegemist kas või politseinikuga, toime pandud rikkumise eest vastutust kandma panna. Selleks, et sellist olukorda vältida, peab politseinik seadust järgima. Selleks, et seadust järgida, peab politseinik hästi seadusi teadma ja tundma. Tunnistagem, et väljend „Politseinik ei tunne seadust” ei kõla samuti eriti hästi ja ei tekita politsei vastu lugupidamist. Pealegi näevad seadused ette, et politseinik on kohustatud inimestele selgitama, miks ta neid tülitab, miks ta midagi teeb, mille eest ta neid karistab ja miks just ühe- või teistsuguse karistuse määrab. Seejuures ei piisa selgituste andmisel üldsõnalisest jutust stiilis „rikkusite seadust ja see on karistatav”, vaid tuleb täpselt välja öelda, millise seaduse millise konkreetse sätte* vastu inimene politseiniku arvates eksis; milline on seaduse järgi võimalik karistus ja millised seaduses olevad asjaolud tingisid seekord just sellise karistuse määramise; kus on kirjas, et inimene just seda, teist või kolmandat peab tegema või kus on kirjas, et politseinik üht või teist asja inimeselt nõuda võib, inimest millekski sundida saab. Politseinik ei ole võimeline talle esitatud nõudeid täitma, kui ta pole õppinud seadusi tundma ja mõistma. Justnimelt mõistma, sest sellest ainuüksi ei piisa, et õppida pähe seaduste nimed ja paragrahvide numbrid või mingid seadustes olevad väljendid või laused – tuleb osata ka aru saada, mida üks või teine seaduses kirjas olev sõna või lause sisuliselt tähendab. Kui politseinik ei ole võimeline seaduses kirjutatu sisust aru saama, seda ise mõistma, siis vaevalt et ta oskab kellelegi teisele selgeks teha, mida seadusega silmas peetakse, mida seadus „tahab” või „lubab”. Lisaks: kui politseinik saab seaduses öeldust valesti aru, on oht, et ta ka käitub valesti ehk eksib jällegi ise seaduse vastu.

KOKKUVÕTTEKS. Õppima peab selleks, et teada, millal, millega seoses, mida ja kuidas teha tuleb ning tohib; õppima peab selleks, et ise seaduse vastu ei eksiks; õppima peab selleks, et osata inimestele arusaadavalt selgitada, mida seadus neilt nõuab, mida lubab või keelab, milles seisnes inimese eksimus seaduse vastu ja mida seadus eksinule ette näeb, mis inimest seaduse mõttes ees ootab, mis edasi saab.