Читать книгу Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik - Urmas Krüger - Страница 6

Karistusõiguse üldosa õppimiseks koolis (kolledžis) on ette nähtud õppetöö klassis (loenguruumis ehk auditooriumis) õpetaja (õppejõu) juhendamisel ja iseseisev töö (iseõppimine väljaspool koolitunde).

Õppetöö klassis koosneb loengutest (õpetaja tutvustab teemasid ja selgitab neid lahti) ja seminaridest (õpetaja juhendamisel arutletakse ühiselt läbitud teemade üle ja analüüsitakse õiguslikult elujuhtumeid ehk kaasusi).

Loengute ja seminaride jaoks on ette nähtud küllalt vähe tunde. Teemasid, millest rääkida tuleb, ja teadmisi, mis tuleb omandada, on aga küllaltki palju. Seega tuleb igas tunnis olla keskendunud sellele, mida õpetaja räägib, võtta aktiivselt osa ühistest aruteludest ja õpetaja esitatud ülesannete ning kaasuste lahendamisest. Nutitelefonide ja sülearvutite kasutamine tunnis on lubatud ainult õppetööks vajalike seaduste, kohtulahendite või õpetaja viidatud internetist leitavate eluliste juhtumite salvestuste otsimiseks, lugemiseks, kuulamiseks ja vaatamiseks.

Loengutes tuleb tähelepanelikult kuulata kõike seda, mida õpetaja räägib, ja mitte ainult kuulata, vaid ka aktiivselt kaasa mõelda – püüda aru saada, millest on jutt, mis millega seotud on, mis millest sõltub, miks mõned asjad on just nii ja teised asjad hoopis teisiti. Lisaks õpetaja jutule tuleb jälgida ka tema õpetamise stiili, liigutusi, kehakeelt, intonatsiooni – niiviisi aktiveeruvad lisaks kuulmismeelele ka nägemismeel ja muud meeled*. Mida rohkem meeli on uue informatsiooni vastuvõtmisel aktiveerunud, seda paremini suudetakse uut informatsiooni omandada ja meelde jätta.

Slaidid, mida tunniteema käsitlemise käigus seinale kuvatakse, võimaldavad õpetaja räägitut oma silmadega lugeda või pildikujunditena näha – niiviisi kaasatakse õppimisprotsessi õppijate nägemismälu. Kui õpetaja kirjutab või joonistab tahvlile skeeme või kujundeid, paneb sellise tegevuse jälgimine õppijate aju otsima seoseid juba kuuldu/nähtu ja tahvlile tekkivate sõnade ja lausete või skemaatiliste kujutiste ja kujundite vahel. Videoklippide vaataminegi stimuleerib korraga nii kuulmis- kui nägemismeelt, ja kui seejuures on antud õpilastele lahendada veel mingi ülesanne, õpitakse videos nähtavas sündmustikus eristama õiguslikult olulisi detaile ebaolulistest. Lisaks passiivsele kuulamisele ja vaatamisele harjutatakse nõnda juba õpitud teadmisi oma mälus üles äratama (meelde tuletama) ja ekraanil demonstreeritava sündmustikuga seostama ehk praktiliselt kasutama. Siinkohal tahan juhtida veelkord tähelepanu politseiteemalistele filmidele ja seriaalidele, sest neidki on võimalik karistusõiguse õppimiseks edukalt ära kasutada: filmides ja seriaalides on palju episoode erinevatest sündmustest alates isikutevahelisest rahulikust jutuajamisest ja lõpetades sellega, et keegi paneb kuskil pommi lõhkema. Kui nendes episoodides tegutsevate isikute käitumist analüüsida Eesti seaduste ja karistusõiguse põhitõdede seisukohalt, siis saab vaataja samaaegselt filmielamusega arendada endas ka oskust anda inimeste tegude ja käitumise kohta õiguslikke hinnanguid.

Autori enda õppimise ja teiste õpetamise kogemus kinnitab, et edukamad on õppimises ning eksamitel ja arvestustel need õpilased, kes lisaks õpetaja pakutavatele õppematerjalidele koostavad veel endale isikliku konspekti selle kohta, mida nad loengutes-seminarides kuulevad-näevad. Õppimise alguses puutuvad õpilased kokku paljude neile võõraste õiguskeelsete mõistetega, mille elulist sisu ja mõtet on tihti esmapilgul raske taibata. Õpetaja püüab enamasti uute mõistete sisu õpilastele lahti selgitada eluliste näidete abil. Seetõttu on oluline kirjutada konspekti, mõistete ja nende õiguskeelsete definitsioonide ning mõttekonstruktsioonide juurde, lühivormis üles ka õpetaja esitatud elulised näited – nii on hiljem kergem meenutada, mida üks või teine õiguskeeleline mõtteavaldus sisuliselt (eluliselt) tähendab. Inimese mälu võib teda alt vedada, kõik oluline ei jää meelde, kuigi kuulamise ja vaatamise ajal võib tunduda, et asi on selge ja lihtne ja küll ta meelde jääb. Tavaliselt ei jää kõik meelde. Kui on olemas isiklik konspekt, siis saab tundides õpetatut alati kiiresti üle vaadata ja kontrollida ja uuesti meelde tuletada. Nii ei pea mälu värskendamiseks raiskama oma aega raamatukokku minemisele või õpikutest õige koha ülesotsimisele või endast targema koolikaaslase leidmisele.

Õigusliku sisuga teemade puhul peab silmas pidama tõsiasja, et kõik, mida räägitakse, et kõik arutelud, mida peetakse, ja kõik hinnangud, mida antakse, peavad vastama kehtivates seadustes olevatele seisukohtadele ja reeglitele. Seega tuleb lugeda seaduste tekste. Õigusliku sisuga elulistele probleemidele lahenduste otsimine on võimalik ainult seadusetekstide abil. Meie ise võime ju arvata ja oletada, kuidas mingi olukorra puhul võiksid asjad olla või peaksid olema, aga õiguslikus mõttes saavad asjad olla ja peaksid olema vaid nii, nagu seaduse sätted arutelualuses olukorras ette kirjutavad. Seega, kui õpetaja tõstatab mingi küsimuse, annab lahendamiseks mingi ülesande, siis ei ole mõtet niisama omaenese tarkusest (ehk lihtsalt peast) vastuseid ja lahendeid välja pakkuma hakata, vaid tuleb otsida üles õige seadus ja selle õiged sätted, mille alusel saab kindlalt väita, et asjad on või peaksid olema just nii ja mitte teistmoodi, sest muud võimalust seadus paraku ette ei näe. Lisaks seadustele on mõnikord õigete vastuste andmiseks ja lahenduste leidmiseks vaja tutvuda ka Riigikohtu seisukohtadega, mis on kirjas mõnes konkreetses kohtuotsuses (kohtulahendis). Kui tekib vajadus lugeda lisaks seadustele ka kohtuotsuseid, siis kutseõppes juhib õpetaja sellele tähelepanu. Kuna kõik, mida õpetaja räägib, peab tuginema seaduses öeldule, siis on soovitav otsida seadustest üles need sätted, millele õpetaja küll pole otseselt viidanud, kuid mille alusel ta arvatavasti oma loengut peab ja oma seisukohti avaldab. Seejuures pole sugugi paha seadustest üle kontrollida, kas õpetaja jutt, tema mõtted on ikka seadustega kooskõlas.

Nagu eelnevalt vihjatud*, kasutab õpetaja loengu läbiviimisel küllaltki sageli õigusliku tähendusega sõnu ja lausekonstruktsioone. Võib juhtuda, et õpilased ei taipa kohe õpetaja jutu mõtet. Siis võib käetõstmisega õpetajale sellest märku anda ja paluda tal veel kord oma väljaöeldud* lausete ja mõtete sisu selgitada. Kui õpilane ei anna kohe märku, et talle jäi midagi arusaamatuks, siis on tal üldjuhul natuke või juba palju raskem aru saada ka kõigest sellest, mida õpetaja edaspidi räägib. Iga lünk* õppeainest arusaamises ja erialastes teadmistes tuleks kõrvaldada võimalikult kiiresti ehk kohe pärast selle tekkimist – seega olgu õpilased julged ja andku õpetajale kohe teada, kui tema jutust jäi midagi arusaamatuks. Tasub mõelda sellele, kuidas väikesed lapsed targemaks saavad – nad esitavad pidevalt küsimusi, et saada teada, mis mida tähendab, miks miski on nii, nagu see on. Tänu sellisele käitumisele saavad nad kiiremini targemaks ja ka arenevad kiiremini.

Üks väga oluline põhimõte, mille järgimiseta ei ole võimalik õiguslike reeglitega seotud tööaladel (seega siis ka politseitöös) olla hea spetsialist, on järgmine: eriala õiguslikud põhimõisted peavad olema selgeks õpitud ja erialane sõnavara (terminoloogia) peab olema kindlalt omandatud. Iga elukutse puhul kasutatakse kindlaid mõisteid ja väljendeid, mille tundmine ja teadmine teeb ühes ja samas valdkonnas töötavate inimeste (kolleegide, spetsialistide) omavahelise tööalase suhtlemise ja üksteisemõistmise kiiremaks ja ladusamaks*. Teatud asjad peavad olema lihtsalt peas. Piltlikult väljendudes: kui spetsialist une pealt ootamatult üles äratada ja talle mingi ametialane küsimus esitada või korraldus anda, siis peab ta kohe oskama õigesti vastata või asjakohaselt tegutsema hakata. Seega, erialase edukuse huvides tuleb mitte lihtsalt õppida ja püüda aru saada, vaid paljud mõisted ja mõttekonstruktsioonid, õigemini neid ja nende sisu väljendavad sõnad ning laused, tuleb õppida pähe. Muud võimalust oma ametis targaks saada ja teiste ees targana esineda ei ole.

Oluline koht õppimises ja targemaks saamises on iseseisval tööl, enda arendamisel. Õppeainete või – moodulite kavades on kirjas iseseisvaks õppimiseks mõeldud ülesanded ning kohustuslike raamatute ja õppematerjalide loetelu. Iseseisva töö panust kontrollib õpetaja koduste tööde ülevaatamisega ja õpilaste tehtud esitluste hindamisega seminarides. Nagu eelpool sai märgitud, ei piisa loengutundidest, et kõiki vajalikke erialaseid teemasid käsitleda, samas aga tuleb õppeaines arvestuse positiivseks sooritamiseks (ehk tunnistusele positiivse hinde saamiseks) teada ja tunda kõiki neid teemasid, mida politseinikul oma töö iseloomu tõttu tarvis teada ja tunda on. Seega ongi iseseisev töö mõeldud ennekõike loengutes saamata jäänud teadmiste omandamiseks. Õpilaste teadmisi ei hinnata aga ainult selleks, et otsustada, kas õpilane saab õpinguid jätkata või peab puuduliku õppeedukuse pärast õpingud katkestama ja politseiniku elukutsest loobuma, vaid igasugune lugemine, ka erialaste raamatute ja kirjatükkide lugemine, tuleb isiku arengule alati kasuks. Mida rohkem inimene loeb, seda rohkem teadmisi ta saab ja seda paremaks muutuvad tema mõtlemisvõime ja mälu. Palju lugevad inimesed näevad ning mõistavad palju paremini igasuguseid seoseid erinevate elunähtuste ja inimkäitumise asjaolude vahel. Noorte inimeste jaoks ehk kõige olulisem on, et lugemine parandab eneseväljendusoskust – mida rohkem erinevaid kirjatekste loetakse, seda paremini, seda selgemini osatakse ennast väljendada, oma mõtteid teistele arusaadavaks teha, ja seda eriti just kirjalikus suhtluses.

Iseseisva õppimise puhul, kui tegemist on tundides õpitu kordamisega, on soovitav õppida mitmekesi koos (näiteks seltsis toakaaslastega või mõne kursusekaaslasega). Koos õppides saab õpitavaid teemasid omavahel aktiivselt läbi arutada, mis aitab õpitavat paremini meelde jätta. Ühisõppimise pluss on ka see, et saab kaaslas(t)elt küsida nende teemade kohta, mida ise ei tea või mis pole endal veel päris selged. Kui kaaslane ei oska isegi esitatud küsimusele kohe vastust anda, stimuleerib see ometi kõiki osalejaid esitatud küsimusele aktiivselt vastust otsima ning ühiselt vastust otsides saavad lõpptulemusena kõik targemaks. Samuti on ühisõppimise korral võimalik harjutada vastastikku erialaste mõistete defineerimist ja mõttekonstruktsioonide avaldamist – on suur vahe, kas mõelda midagi omaette või püüda oma mõtteid kellelegi selgitada. Teistele millegi selgitamine võimaldab näha iseenda tarkuse kvaliteeti justkui kõrvaltvaatajana. See aitab iseendal aru saada oma teadmiste ja mõttekäikude puudulikkusest, aitab leida üles lüngad oma teadmistes või nende esitamise oskustes. Üldjuhul saab inimesele alles siis midagi kindlalt ning üksikasjalikult selgeks, kui ta omandab oskuse oma teadmisi terviklikult ning loogiliselt seostatuna ka kellelegi teisele selgeks teha. Piltlikult öeldes: kui suudate oma vanaemale selgeks teha, mis on karistusõiguse mõte, siis järelikult olete ka ise sellest lõpuks aru saanud. Lisaks loob selline vastastikku selgituste jagamine eeldused paremaks tööalaseks suhtlemiseks inimestega. Seadused kirjutavad politseinikule ette kohustuse selgitada inimestele erinevaid õigusliku tähendusega asjaolusid – kui tulevane politseinik on juba koolis õppides omandanud oskuse asju teistele arusaadavalt selgitada, siis saab ta selgitamiskohustuse täitmisega ka tööl hakkama.

Et õppimine oleks tulemuslik ja õpitav ka meeles seisaks, on oluline seostada õpitavat oma tulevase tööga, oma eluga, enda edukusega tulevikus – kui õpitakse ainult järgnevaks koolitunniks või arvestuseks/eksamiks, siis unustatakse vajalikud tarkused üsna kiiresti pärast koolitunni või arvestuse/eksami möödumist. Kui õpitakse häälestatusega* „kõiki neid tarkusi on mul vaja hiljem tööl teada, kogu töise elu jooksul kasutada”, siis jäävad teadmised mällu paremini ning kauemaks ajaks püsima.

KOKKUVÕTTEKS. Tuleb kuulata ja jälgida tunnis toimuvat tähelepanelikult; tuleb panna oma konspekti kirja kõik olulisemad mõisted, mõtteavaldused ja – skeemid ning lühimärkmetena nende sisu selgitavad elulised näited; ülesannete/kaasuste lahendamisel tuleb teadvustada endale kõigepealt ülesande/kaasuse sisu ja eluline probleem, mis vajab õiguslikku lahendamist; tuleb veenduda, kas õpetaja esitatud küsimused on sisult adekvaatselt arusaadavad – kui ei ole, tuleb paluda õpetajal selgitada veel kord esitatud küsimuste sisu ja mõtet; oma arvamuste kujundamisel ja avaldamisel tuleb toetuda alati seaduse tekstile, konkreetsete õigusaktide konkreetsetele sätetele või Riigikohtu konkreetsetes kohtulahendites välja öeldud seisukohtadele.

* teadvustama осознать, осознавать

* Kui tavainimesed ja tihti ka ametnikud ise kasutavad ühe või teise ametniku nimetamisel väljendeid „politseinik” ja „piirivalvur”, siis Politsei ja piirivalveseaduse kohaselt nimetatakse kõiki ametnikke, kes töötavad Politsei- ja Piirivalveameti üksustes, politseiametnikeks; Politsei- ja Piirivalveametit peab seadus politseiasutuseks ja ülesandeid, mida see asutus peab täitma, nimetab seadus politseiülesanneteks; teenistust Politsei- ja Piirivalveameti üksustes nimetab seadus politseiteenistuseks – seega ei tee seadus vahet, kas konkreetne ametnik täidab tavamõistes piirivalvurile või politseinikule omaseid ülesandeid, kas ametnikul seljas olev vormiriietus on rohelist või sinist värvitooni: seaduse järgi on kõik „politseiametnikud” ehk kõik on „politsei”, mistõttu ka selles õpikus kasutatakse edaspidi kõikvõimalike ametnike puhul, sõltumata nende ülesannete ja tegevuste iseloomust, väljendeid „politseinik” ja „politseitöö”.

* sekkuma, õigus sekkuda вмешаться, вмешиваться; право вмешиваться

* konarlik нескладный

* ebamäärane неопределённый, смутный, неясный

* kimbatus недоумение

* säte, seaduse säte, sätestama положение, положение закона; предписать

* meel, meeled, nägemismeel чувство, чувство зрения

* vihjama, vihjamisi намекнуть, с намёком

* äsja väljaöeldud только-что высказанное

* lünk, lüngad teadmistes пробел, пробелы в знаниях

* ladus, ladus kõne складный, складная речь

* häälestatus настроенность