Читать книгу Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik - Urmas Krüger - Страница 8

Inimene ei saa elada üksinda – ei ole võimalik oma elu ära elada nii, et ei suhtle teiste inimestega. Ellujäämise ja enam-vähem talutavate* elamistingimuste saavutamise nimel on inimesed ajaloo algusest saadik elanud koos rühmadena. Rühmana, hulgakesi* koos oli lihtsam ellu jääda ja igapäevast elu korraldada – keegi käis looduses toidu jahil, keegi ehitas samal ajal eluaset, keegi valmistas majapidamisesemeid, keegi valvas kodu ja hoidis selle soojana, tegeles lastega ja hooldas vanureid jne (üksi kõike teha ei jõua ja igaüks ei ole ka võimeline kõiki eluks tarvilikke asju valmistama ning tegema). Ei pea olema ajaloo-, antropoloogia- või psühholoogiaprofessor, et taibata* miks inimesed on läbi aegade* koos elanud. Mida raskemad on elamistingimused, mida ohtlikum on ümbritsev keskkond, seda suurem on vajadus elada koos teiste inimestega, tegutseda ühiselt nii söönuks saamise, kodu olemasolu, laste kasvatamise kui ka üksteise kaitsmise nimel*. Üheskoos on kergem raskusi ületada ja isegi rõõmu on koos rõõmsam tunda. Tänapäeval, mil kõike eluks vajalikku ei pea ise tegema, mil keegi on juba korterid ja majad valmis ehitanud ja poest saab peaaegu kõike osta, võib pealiskaudsele* inimesele jääda mulje, et üksi on võimalik vägagi hästi eksisteerida. Jah, inimene võib ju elada omaette, aga tal on naabrid, ta peab tööl, poes, arsti juures käima, liiklema teedel ja tänavatel jne. Seega puutub ka eraklik* inimene paratamatult teiste inimestega kokku ning on sunnitud nendega aeg-ajalt suhtlema.

Võib-olla ei olegi oluline teada täpselt, kuidas inimesed kunagi elasid ning miks nad otsustasid just hulgakesi elamise kasuks – pigem* on oluline see fakt, et inimesed elavad koos, kasutavad ühist territooriumit, ühist keskkonda: kortereid, maju, külasid ja linnasid, tänavaid ja parke, maanteid ja sildu, järvesid ja ookeane, riike ja kogu maakera. Seejuures on enamik inimesi huvitatud üldjuhul sellest, et elu oleks rahulik ning pakuks mingitki rahulolu ja rõõmu täna, homme ja ülehomme. Inimesed on huvitatud sellest, et oleks vähem segadust argitoimetustes, et oleks vähem tülisid ja kaklusi, et ei peaks kartma ootamatuid rünnakuid, et oleks vähem valu ja kannatusi. Inimesed vajavad kindlustunnet – soovitakse, et see hea, mis on täna olemas, säiliks ka tulevikus. Inimesed tahavad kindlustunnet ka selles osas, et kui täna isegi on miski halvasti, siis millalgi muutub olukord paremaks, et halb kaob ja halva asemele tuleb uuesti hea.

Kuna inimesed on üldjuhul huvitatud ellujäämisest ja elu paremaks muutumisest, siis on nad paljude põlvkondade kogemuste põhjal omandanud arusaamise sellest, mis on ühele inimkooslusele (olgu siis väiksemale või suuremale inimeste rühmale) kasulik, mis kahjulik, mis hea, mis halb, mis õige, mis vale. Vastavalt nendele arusaamadele on ühte kooslusesse kuuluvate inimeste enamusel kujunenud välja ühtsed üldised eluhoiakud ja käitumine, tavad* ja kombed*, uskumused, moraal ja kultuur.

Paikkonniti*, olenevalt pikemaajalistest elu- ja ajalootingimustest, esineb erinevatel inimkooslustel nende kõigi osas mõningaid erisusi, kuid igas maailma paigas ja iga rahva juures väärtustatakse enam-vähem samu asju – inimelu, tervist, eluaseme ja elatusvahendite olemasolu, võimalust sünnitada ja kasvatada järeltulevat põlvkonda, stabiilset korda* sotsiaalses* suhtlemises ning inimeste suhetes asjade ja elusa loodusega. Korra olemasolu on igasuguse elamist väärt elu eelduseks. Seal, kus puudub kord, tekib kaos* – selle reegli kehtivuse tõdemiseks piisab, kui heita pilk kaasaegse maailma sõjakolletesse või relvastatud konflikti piirkondadesse.

Kord on ajalooliselt tekkinud algselt nagu iseenesest – koos elavad inimesed on justkui kokkuleppeliselt jõudnud arusaamisele, mis on rahulikuks kooselamiseks, toimetulekuks ja enda välisohtude vastu kaitsmiseks vajalik: mida keegi kogukonna* liikmetest peab tegema, mis on kogukonnale kasulik ja kogukonna seisukohast õige. Nagu eelnevalt öeldud, kujunesid sellise arusaamise pinnalt välja oma tavad ja kombed ning neist arusaamine. Teadmine, kuidas õigesti käituda, anti ja antakse ka tänapäeval järgmistele põlvkondadele edasi enamjaolt kasvatuse kaudu, mille üks komponent on isiklik eeskuju.

Tavad ja kombed kujutavad endast inimkäitumise kirjutamata reegleid. Selliseid reegleid nimetatakse ka tavanormideks. Nad on kõigile kogukonna liikmetele teada ja nende järgimist* eeldatakse kogukonna kõigilt liikmetelt kõigi liikmete suhtes. Tavaliselt enamik liikmetest neid reegleid ka järgib. Selline tavade ja kommete järgimisel põhinev inimkäitumise korrapärastamine kujutab endast üht inimkogukonna elu sotsiaalse reguleerimise viisi. Seejuures ei tule väljendi „kogukond” all silmas pidada üksnes kõiki ühel territooriumil elavaid inimesi kogumis, vaid ka nende väiksemaid osarühmi, mis võivad olla tekkinud ühiste huvide, uskumuste või töiste vajaduste põhjal (spordiklubi, kogudus, töökollektiiv vms). Igas koosluses, olgu suuremas või väiksemas, kehtivad mingid käitumis- ja tegutsemisreeglid.

Aja jooksul inimeste teadmised ja oskused arenesid. Arenesid ka tööriistad ja tehnilised vahendid. Tekkis järjest rohkem uusi eluvaldkondi, tegevusalasid ning nendega seotud inimeste rühmi. Inimesed jagunesid selgepiiriliselt elukutsete ja sotsiaalse staatuse järgi (erinevat liiki käsitöölisteks/meistrimeesteks, põllumeesteks, meremeesteks, kaupmeesteks jne). Kujunes välja kindel võimueliit ning nendega seotud tegevusalade ja inimeste ring (ülikud*, valvurid, sõjamehed, varustajad, teenijad jne). Inimesed ise muutusid liikuvamaks, rännati mööda maad ja sõideti merd. Tekkisid suuremad elukeskused (suurkülad ja linnad), kuhu koondus palju erinevate tavade ning kommetega inimrühmi või üksikisikuid. Rajati maanteid, ehitati losse, kindlusi, üldkasutatavaid hooneid, eramaju, terveid linnu, suuri veevarustus- ning kanalisatsioonisüsteeme jne.

Kõige sellega seoses muutus ja tekkis uus elukeskkond. Et selles oleks võimalik ning mõttekas elada, pidi sealgi valitsema mingigi kord. Paraku jäi uues olukorras korra säilitamiseks/loomiseks senistest elu loomulikuks osaks olnud reeglitest väheks. Kogukond polnud enam nii ühtne ja võrdsuse põhimõttel toimiv kui varem. Kuid endiselt oli vaja hoida neid tavasid ja kombeid, mis tagaksid juba omaksvõetud väärtuste püsimise, elamiseks kasulike suhete, objektide (nii eraisikute kui üldkasutatava vara) ning keskkonna säilimise ja edasiarendamise. Keskne, domineeriv kogukond, tahtes säilitada põhiosas oma senist elulaadi, pidi muutma oma olulisemate koduste tavade ja kommete järgimise kohustuslikuks ka kõigile uutele, väljastpoolt tulijatele, kes kogukonda elama asusid. Või siis soovis tekkinud võimueliit, et kogukond elaks ja tegutseks mingis osas* just eliidile meelepäraste reeglite järgi. Lisaks olemas olevate, oma elulist kasulikkust ja/või elujõudu tõestanud tavade ning kommete säilitamisele ja laiendamisele oli vaja uute eluvaldkondade ja uute tekkinud suhtlemisolukordade tarvis kehtestada uusi, positiivseid arenguid ja tulemusi soosivaid käitumis- ja tegutsemisjuhiseid ehk reegleid. Selleks, et reeglid jõuaksid enam-vähem kindlalt igasse kogukonna hõivatud maanurka ning iga kogukonna liikme teadvusse, hakati elamise/olemise/tegutsemise reegleid kirja panema ja lisaks suusõnalisele isikult isikule teadaandmisele juba ka kirjasõna kaudu (kirjalikult) levitama. Ühtlasi kuulutati reeglite järgimine kohustuslikuks ja anti teada karistustest, mis ootavad ees neid, kes üht või teist reeglit rikuvad või rikkuda kavatsevad. Reeglite väljakuulutamise, nende järgimise kontrollimise ning rikkujate tabamise ja karistamise korraldamise võttis võimueliit suures osas enda peale*.

Siitmaalt saabki alguse ühiskondlike protsesside ja inimkäitumise õiguslik reguleerimine – kogukonnas võimupositsioonil olevad isikud või absoluutset võimu omav üksikisik (näiteks kuningas) kehtestab reeglid, millega määratakse ära: 1) „asjad”*, mis on kogukonna või võimu teostamise seisukohast olulised; 2) olukorrad, mille tekkimisel/esinemisel soovitakse reeglite järgi tegutsemist/käitumist; 3) juhised/ettekirjutused nendes olukordades tegutsemiseks/käitumiseks ehk mida ja kuidas teha või mida nendes olukordades mitte teha, ning 4) karistused/koormised isikutele, kes ette antud juhiseid ei täida ja/või kahjustavad kuidagi neid „asju”, mida peetakse olulisteks. Sellist reeglite kehtestamist nimetatakse ka normiloovaks tegevuseks – kehtestatud reeglit nimetatakse normiks, normi all mõeldakse kehtestatud reeglit. Seega õigusnorm on kogukonnas võimupositsioonil oleva isikuteringi (või üksikisiku) kehtestatud reegel, mis on kogukonna liikmetele (või mõnele kogukonnasisesele konkreetsele isikuterühmale või üksikisikule) täitmiseks/järgimiseks kohustuslikuks tehtud ja mille järgimine/täitmine tagatakse võimuaparaadi (võimu teenistuses olevate ametnike ja sunnivahendite) abil. Sõna „ÕIGUS”* all, selle sisu lihtsustatud tähenduses, mõeldakse aga olemasolevate õigusnormide kogumit ehk kõiki õigusnorme, mis on ühe kogukonna jaoks ühel territooriumil (reeglina siis riigis) praegu kehtivana kirja pandud. Sellist kirjapandud ja kehtivat õigusnormide kogumit nimetatakse erialakirjanduses ka „positiivseks õiguseks”. Tavakeeles kasutatakse sõnade „õigus”, „õigusnorm” või „normide kogum” asemel sõna „seadus” – kindlasti on lugejale tuttavad väljendid: „seadus ütleb, et …” või „seadus nõuab, et …” või „seadus näeb ette …”. Lisaks võib aeg-ajalt kuulda selliseid väljendeid nagu „kehtiva korra järgi…” või „korra tagamine” või „kord näeb ette …” – selliste sõnakasutustega väljendatakse tõsiasja, et on olemas õigus, õigusnormid, seadused ja muud õigusaktid, mis ütlevad, mis on mis ja kuidas asjad peavad olema. Kui ametnikud või keegi teine kasutavad sõna „kord”, siis peavad nad tavaliselt silmas õiguskorda ehk ühiskonna ja selle liikmete jaoks õigusnormides ettekirjutatud olemise ja toimimise korda, elamise ja tegutsemise õiguslikku korraldatust. Teise variandina on võimalik, et kui ametnik kasutab sõna „kord”, siis mõtleb ta selle all „avalikku korda” – Korrakaitseseaduse § 4 lg 1 ütleb, et „Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste* kaitstus”.

Tänaseks on inimeste olme eluga, õppimise ja tööga, puhkuse ja hobidega, poliitika ja võimusuhetega, spordi ja tervisega, looduskasutuse ja tehiskeskkonnaga ja paljude muude inimelus esinevate „asjade” ning nähtustega seonduvaid valdkondi kordi rohkem kui näiteks sajand tagasi. Kõik need valdkonnad, õigemini isikute käitumine/tegutsemine nendes, on vähemal või suuremal määral õiguslikult reguleeritud. Inimesed ei kujuta tihti isegi ette, ei taju seda, kui paljud nende igapäevased tegemised on ühe või teise õigusnormi „vaateväljas” – näiteks klassiruum, kus kadetid õpivad, on ehitatud kindlate normide järgi (et näiteks klassi lagi pingis istujatele pähe ei kukuks); klassis olevate laevalgustite valgusühikute miinimumhulk peab vastama kindlatele normidele (et õppijate silmanägemine õppetöö käigus ei halveneks) jne.

Sõna „õigus” kasutatakse õigusnormide kontekstis üldmõistena (õigus kui kõigi õigusnormide kogum). Tegelikult jaguneb õigus kui tervik omakorda erinevatesse harudesse (õigusharudesse, õigusvaldkondadesse) ehk õigusnormid jaotuvad erinevate eluvaldkondade ja ühiskonna jaoks oluliste teemade (spetsiifiliste probleemide ringi) kaupa. Näiteks on olemas tööõigus, mille alla kuuluvad kõik need õigusnormid, mis reguleerivad isikutevahelisi tööalaseid suhteid, tööaja pikkust ja muid töötamise tingimusi. On olemas perekonnaõigus, majandusõigus, rahvusvaheline õigus jne. Piltlikult öeldes on lugu sama nagu meditsiinimaastikul, kus üldmõistena kasutatakse sõna arstiabi (meie kontekstis siis „õigus”), aga me teame, et tegelikult on väga palju erinevaid arste ja et arstiabi tõhusus sõltub paljuski sellest, mis kehapiirkond meil parajasti haige on, mis meile muret teeb ning et me saaksime just meie hädade jaoks sobiva arsti vastuvõtule – vastavalt sellele tegeleb meiega konkreetsemalt juba kas hambaarst või kõrva-nina-kurgu arst või hoopis silmaarst või koguni südamearst või nahaarst või hoopis mõni muu eriarst. Nii nagu iga inimese keha (organism) on keeruline ja paljuski probleemne süsteem, nii on seda omamoodi ka ühiskond. Nagu inimkeha vajab toetamist ning ravi sõltuvalt sellest, millise organismi osa (või osadega) probleemid seonduvad, nõnda vajab ka ühiskond väiksemat või suuremat hulka asjakohaseid õigusnorme sõltuvalt sellest, millises eluvaldkonnas või ühiskondlikus teemas midagi korras hoida ja korraldada tarvis on.

Õigusnormide grupeeritus eluvaldkondade või ühiskonna jaoks oluliste teemade järgi avaldub kõige selgemini olemasolevate seaduste nimetuste kaudu. Nii näiteks on olemas Liiklusseadus, mis reguleerib inimeste, ennekõike sõiduvahendite juhtide käitumist liikluses; on olemas Alkoholiseadus, mis reguleerib alkoholi käitlemise korda ühiskonnas; on olemas Loodusseadus, mis reguleerib inimtegevust looduskeskkonna suhtes; on olemas Ehitusseadus, mis reguleerib ehitustegevust ja seab nõuded ehitiste kvaliteedile; on olemas Riigipiiriseadus, mis reguleerib piiriületuse korda ning riiki sisenemise tingimusi; on olemas veel palju seadusi, mille nimetuste järgi on juba võimalik aru saada, millise eluvaldkonna või ühiskondliku teema võimalike probleemide lahendamiseks neis seadustes sisalduvad õigusnormid on kehtestatud. Järgnevate õpiteemade valguses on oluline meelde jätta, et politseialases kõnekeeles kasutatakse nende nõnda nimetatud eluvaldkondlike või ühiskonnatemaatiliste seaduste kohta enamasti kahte väljendit: kõiki neid seadusi nimetatakse üldistavalt kas „eriseadusteks” või siis „haruseadusteks”.

KOKKUVÕTTEKS. Kui rääkida õigusest kui inimkoosluse eksisteerimise huvides kehtestatud korrast, kujutab õigus endast kõige hea ning kasuliku, mille vajalikkuse inimesed on ära tundnud, säilitamise ja juurde tekitamise vahendit. Õiguse, kehtestatud normide abil püütakse säilitada seda head ning kasulikku, mis ühiskonnas selle senise arengu tulemusena juba olemas on, ning samas püütakse uute reeglite (õigusnormide) kehtestamise teel tekitada erinevates eluvaldkondades uusi üldkasulikke käitumismustreid ehk luua kogu ühiskonna arenguks miskit uut head ning kasulikku. Omaette küsimuseks on seejuures alati olnud ja jääb küsimus, kas kehtestatud reeglid on ikka piisavalt arukad ning suudavad ka tegelikult head ja kasulikku alles hoida ning juurde luua.