Читать книгу Karistusõiguse üldosa kutseõppele. Õpik - Urmas Krüger - Страница 9

Eelnevalt sai räägitud, et kogukonna kestvuse ning arengu eelduseks on teatud korra olemasolu ühiskonnas – korda on vaja selleks, et vältida kaost. Kaost on vaja vältida, sest kaos ohustab kogukonna kestmajäämist ning arengut.

Kuidas kord ikkagi tekib ja püsib? Kuna tulevased politseinikud puutuvad õppides vägagi palju kokku seaduste ja muude õigusaktidega, samuti politseinikele koolis ettenähtud õppedistsipliini käskude ja keeldudega ning ametialase etiketi nõuetega, võib neis tekkida mõneti ekslik arusaam, et peaaegu kõik siin elus sõltub õiguslikest ettekirjutustest, et peaaegu kõik on saavutatav käskude ja keeldudega, et piisab vaid normi kehtestamisest ja selle täitmise nõudmisest, kui inimesed teevadki kõike nii, nagu peab. Neid, kes aga ei tee, tuleb normikohaselt karistada ning mida rohkem karistada, seda kindlam on, et inimesed hakkavad lõpuks käituma nii, nagu kord ette näeb. Paraku ei ole aga meid ümbritsev elu ja selle paremaks muutmine nii lihtne.

On oluline, et tulevased korrakaitsjad teeks vahet inimeste käitumise õiguslikul ja muul sotsiaalsel reguleerimisel. Elu ja inimeste suhtes positiivsete hoiakute säilimiseks on kasulik, kui mõistetakse, et õiguslik reguleerimine on vaid üks, ja samas mitte alati parim võimalus, kuidas suunata ühiskonda ja inimeste käitumist. Arusaamine, et õigus, õigusnormidega lubatud sunniabinõud ja inimeste karistamisvõimalused ei ole ainu- ja kõikvõimsad* elu reguleerijad, paneb otsima probleemolukordadele alternatiivseid ja rahumeelsemaid lahendusi.

Üksikisiku käitumise sisu ja suunatust mõjutab enamjaolt keskkond, kus inimene on kasvanud ja millega ta on püsivalt seotud. Silmas tuleb pidada, et see keskkond moodustub paljudest teguritest, millest ehk üksikisiku eluhoiakute ja käitumise mõttes on olulisemad ühiskonnas domineerivad kultuurinähtused, isiku materiaalsed elutingimused ja teda ümbritsevate inimeste need omadused, mis avalduvad inimestevahelises suhtlemises ja inimeste suhtumises kaasinimestesse ning ümbritsevasse elukeskkonda. Seejuures on kõik nimetatud tegurid omavahel tihedalt, võiks isegi öelda läbisegi, seotud ning mõjutavad üksteist ka vastastikku. Näiteks kultuur on paljude elementide (hariduse, usu, tavade ja kommete, kunstide jne) kooslus ning seda mõjutavad nii ühiskonna materiaalsed võimalused kui ka ühiskonnas elavad eripalgelised inimrühmad ja nende liikmed, iseäranis uued liikmed, ellusuhtumine ja teod. Ka õigus, ühiskonnas kehtiv normisüsteem ja õiguskord, on osa ühiskonna üldisest kultuurist, olles nii sellest mõjutatud kui ka samas ise selle mõjutajaks.

Õpiku autor mäletab oma vanavanemate korduvalt lausutud mõtet „Õnnelik on see maa, kus ausad elukombed vägevamad on kui head seadused”*. Õpiku lk 26 oli juttu sellest, et enamik inimesi on piisavalt arukad* mõistmaks*, mis neile kahju või kasu toob, mis on neile ja kogukonnale hea ning kasulik, mis aga halb ja kahjulik. Tänu sellele toimub ühiskonnas valdavalt nii öelda eneseregulatsioon, kujunevad välja oma tabud* ja keelud, neutraalsed ja heakskiidetavad käitumise viisid. Põhiline sotsiaalse reguleerimise vorm ei ole mitte riigis kehtiv kirja pandud õigus, vaid moraal (teadmine heast ja halvast, lubatud ja lubamatust käitumisest), mis avaldub ennekõike domineerivates tavades ja kommetes, mis omakorda saavad nähtavaks ning kuuldavaks inimeste käitumise kaudu. Ja nagu eelnevalt öeldud, kantakse teadmine heast ja halvast, õigest ning valest käitumisest edasi põlvest põlve ennekõike kasvatuse ja isikliku käitumisega eeskuju andes. Seda, et see suure tõenäosusega just nii ongi, kinnitab mingil määral järgmine tõsiasi: enamik inimesi ei loe seadusi, ei tea täpselt, millised seadused üldse olemas on ja mis neis kirjas on, kuid elavad sellegipoolest igati korralikult, ei tee elu jooksul midagi sellist, mille pärast erinevate ametnike (korrakaitsjate, sealhulgas politseinike) tähelepanu või lausa kohtu alla sattuda.

Väljakujunenud tavade ja kommete, tavanormide järgimine oli ja on kindlustatud sellega, et kogukonna liikmete teod olid ning on üksteisele nähtavad ja eksimine reeglite vastu tõi või toob endaga kaasa kogukonnapoolse moraalse hukkamõistu, mis võis ja võib eksijale halvimal juhul tähendada tema väljaheitmist kogukonnast*. Kui keegi mingit reeglit rikub, siis reageerib ülejäänud kogukond vastavalt reegli tähtsusele rikkuja suhtes üht- või teistviisi hukkamõistvalt. Sarnane toimemehhanism puudutab ka korporatiivseid* kooslusi – nendegi liikmeskond peab oluliseks mingeid ühiseid väärtusi, tegevusi ja käitumistavasid ning isik, kes nende vastu eksib, saab ülejäänud korporatsiooniliikmete moraalse halvakspanu osaliseks. Kuid lisaks moraalsetele tõekspidamistele ja mõjujõule sisaldavad korporatiivsed suhted veel ka kirjalikku normatiivset regulatsiooni – igas korporatsioonis on enamasti oma põhikiri või muu dokument, milles kehtestatakse korporatsiooniliikmetele kindlad käitumisreeglid ning sanktsioonid* ühe või teise reegli vastu eksimisel.

Kogukonna reeglid, n-ö kirjutamata normid (tavanormid) soovitud ja keelatud käitumise ning eksimuste karistamise kohta kehtivad ainult kogukonna siseselt. Seetõttu on inimkäitumise selline sotsiaalne reguleerimine tulemuslik vaid piirkondades, kus ajalooliselt elab ja tegutseb kõigest üks ja ühise arengutaustaga kogukond. Samane on lugu ka korporatiivsete ühendustega – ühe korporatsiooni reeglid on korporatsioonisisesed ja reguleerivad vaid korporatsiooni liikmete käitumist. Kui aga ühte piirkonda on koondunud elama ja tegutsema mitmeid erineva taustaga kogukondi (inimrühmi) ning erinevaid korporatsioone, siis kuhjub kokku palju eluviise ja huvisid, mis kohati üksteisele vastanduvad. Sellises olukorras võetakse üldise korra tagamiseks, konfliktide vältimiseks ja kokkupõrgete minimeerimiseks appi ühiskonna elu, erinevate võimalike suhete, õiguslik reguleerimine – reeglid kehtestab juba riik, kes tagab enda loodud regulatsiooni toimimise vajadusel oma sunnivõimuga (kohtute, politsei, muude riigiasutuste ja ametnike abiga).

Alati on olemas inimesi, kes kehtestatud reeglite vastu eksivad, neid tahtlikult või kogemata rikuvad. Reeglid ise on oma sisult ja ühiskondliku tähtsuse poolest erinevad, mistõttu on erineva kaalukuse ja ühiskondliku mõjuga (erineva ohtlikkusega ning tagajärjetõsidusega) ka nende rikkumised. Sellest tulenevalt ei reageeri riik automaatselt iga rikkumise peale, ei sekku inimestevahelistesse probleemidesse/konfliktidesse mitte igakord, vaid teeb seda valikuliselt. Isegi kui riik sekkub, ei tee ta seda kõigi sekkumisjuhtumite korral ühelaadselt* ja ühese intensiivsusega – sekkumise vahendid, nende hulk ja kasutamise jõulisus on erinevate juhtumite korral erinevad ning sõltuvad ennekõike rikkumise enda iseloomust, rikkumise kahjulikkusest ühiskonnale ja selle olulisematele väärtustele. Kõige selle juures peab aga riik selgelt ja inimestele arusaadavalt määratlema ning neile teada andma, mis on need väärtused, mis on olulised nii üksikisikute, aga ka ühiskonna kui terviku jaoks ning mille püsimise eest peaks ideaalis hoolitsema iga inimene, kuid mille olemasolu ja säilimise eest kannab üldvastutust ennekõike just riik. Nende oluliste väärtuste kaitseks on välja kujunenud või loodud karistusõigus*.

Kuna igas elu- või inimsuhete valdkonnas esineb kõrvuti vähemoluliste teemadega ka väga olulisi teemasid, mis vajavad tugevdatud tähelepanu, ja väärtusi, mida tuleks hoolikamalt kaitsta, siis puudutab karistusõiguslik regulatsioon mingil määral pea kõiki riigi toimimise, ühiskondliku elu ja inimtegevuse valdkondi. Milles seisneb siinkohal karistusõiguse toimimise loogika? Karistusõiguslikud normid määratlevad ära need rikkumised, mis riigi (demokraatlikus riigis rahva esinduskogu ehk parlamendi ehk Eestis Riigikogu) arvates kujutavad endast suuremat ohtu ühiskonna jaoks olulistele väärtustele. Karistusõigus kehtestab karistused või muud riikliku sunnijõuga tagatud mõjutusvahendid neid rikkumisi toimepannud isikutele. Ja nagu öeldud, selliseid rikkumisi võib esineda kõigis eluvaldkondades – inimeste igapäevases suhtlemises, liikluses, poliitikas, majanduses, tervishoius, looduskasutuses jne. Rikkumisi, mis on arvatud karistusõiguse regulatsiooni sfääri, nimetatakse süütegudeks*.

Süüteo mõiste legaaldefinitsioon* on tuletatav Karistusseadustiku § 3 lõike 1 tekstist, kus on öeldud, et „Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu”. Seega seadus määratleb süüteo kui teo, mille eest karistatakse – isikut, kes paneb toime süüteo, ootab ees karistus*. Siinkohal on edasise ainekäsitluse huvides hea, kui õppijad võtaksid kohe teadmiseks, et sõna „karistus” kasutatakse juriidilises mõttes reeglina ainult ja ainult süütegude kontekstis*