Читать книгу Ballettmeister - Urmas Vadi - Страница 4

Harald Vöörmanniga tutvustas mind Peeter Tammisto. Käisin sel ajal Tallinnas ülikoolis ja üürisin ühes vanas Kalamaja puumajas korterit, mille põrand jala all kohati kiuksus. Peeter on poole oma elust Kanadas elanud, aga kui Eesti taasiseseisvus, kolis ta Eestisse, tegeleb siin tõlkimisega, ta on ka minu tekste inglise keelde tõlkinud. Ühel hommikul Peeter helistas mulle ja küsis, kas ta võiks külla tulla, ta tahaks mulle tutvustada ühte vanahärrat. Selle peale muutusin ma ettevaatlikuks. Mis vanahärra? Milleks teda mulle tutvustada? Ja kohe kindlasti ei taha ma teda endale külla! Aimasin, et minuga võib minna samamoodi, nagu läks Kääbikuga, kelle urgu hakkas ühel hommikul sisse sadama kõiksugu tegelasi, kes sõid ta paljaks ja viimaks vedasid õnnetu mehikese ohtlikule reisile. Nii nagu ma kartsin, nii ka läks.

See vanamees seisis kangelt keset mu tuba, nagu oleks keegi suure roostes naela põrandasse löönud. Ta mudis näppude vahel oma kaabut justkui palvehelmeid, jalgu lahti ei võtnud. Peeter naeratas suurelt ja avalalt, see-eest vanahärra oli üsna morni olekuga. Kui ma talle istet pakkusin, vastas ta vaid, et eelistab seista. Viimaks ütles vanahärra mulle oma nime:

„Harald Vöörmann.” Ta vaatas mind altkulmu teatava ettevaatuse ja umbusuga, ju ta aimas, et ma võin teda hulluks pidama hakata, ja olingi seda tõesti juba teinud. „Mu nimi ei ütle teile midagi?”

„Ei,” sobrasin oma mälus, mul on nimedega kehvasti, need ei jää mulle meelde, nagu ka numbrid. Aga nüüd oli vaja, et jääksid. Nii nimed kui ka numbrid.

Vanamehe vimmas olekust ei olnud hästi aru saada, kas see, et tema nimi mulle midagi ei ütle, on halb või pigem hea. Peeter vabandas, et peab nüüd ise ära minema, aga tal on hea meel, et me oleme omavahel tuttavaks saanud ja võime rahulikult edasi rääkida. Püüdsin Peetrist esikus veel kinni haarata, et kus ta läheb, ta ei jäta ju mind ometi selle tõreda vanamehega kahekesi!

Põrnitsesime Harald Vöörmanniga kumbki omaette mõned minutid vaikuses, siis panin tähele, et vanamees vaatas toas justkui otsivalt ringi ja oli seejuures kuidagi rahulolematu, see tegi mu veel eriliselt närviliseks ja tekitas viha – mis asja ta siin niimoodi vahib! Läksin üle toa akna juurde, põrand kiunatas, ju ka temal oli valus. Selle heli peale keeras Vöörmann pead, kuulatas ja jäi põrandat silmitsema. Nõjatusin aknalauale, Harald Vöörmann seisis ja keeldus ikka veel istumast. Ma ei kannatanud enam välja seda lolli olukorda, seda seisvat vanameest, iseennast seal passimas, küsisin otse:

„Miks te tahtsite minuga kohtuda? Mul on tegelikult üsna kiire.” Ja ma ei valetanud.

„Ka minul on kiire,” vastas vanamees ja me vaikisime edasi. Just sel hetkel, kui olin otsustanud, et juhatan ta viisakalt välisukseni, avas Harald Vöörmann suu ja sealt tuli kiiruga palju segast juttu:

„Asi on selles, et minu identiteet on varastatud. Kuigi see on minu isiklik asi, siis on sellega seotud suured rahad, koodid, meie ajalugu ja president. President on surnud, koodid on kadunud, raha me ei näe, aga ajalugu nõuab, et tõde saaks jalule seatud!”

Ongi segane! Ja miks pean mina alati olema see hullumagnet? Kuidas nad alati mu üles leiavad, miks ma jään neid kuulama, nad lausa halvavad mu, ma ei suuda ennast liigutadagi, muudkui kuulan, kuigi üldse ei taha. Nii ka nüüd. Ilmselt me jõllitasime teineteist, mina teda kui vana hullu, tema mind kui juhmardit – ta oli ju kõik väga selgelt välja öelnud, mis saab siin veel segast olla!

„Sellisel juhul te peaksite minema politseisse, võib-olla isegi kaitsepolitseisse.” Ajasin end aknalaualt püsti, et anda talle märku lahkumiseks, aga korraga ma peatusin, sest Harald Vöörmann lausa karjatas:

„Noormees! Ma olen seal käinud, olen käinud politseis, olen käinud miilitsas, olen käinud ajalehtede toimetustes, olen suhelnud julge­olekuga, olen käinud omal ajal Moskvas keskvalitsuses, hiljem vabas Eestis valitsuse liikmetega ühendust võtnud, seejärel Euroopa parlamendis, olen seisnud kaks ööd NATO peakorteri ukse ees, aga sellest pole olnud vähimatki kasu.”

Laiutasin käsi, see vanamees oma eksalteerituses tundus isegi veidi ohtlik, ma teadsin, et mul käib ühe tugitooli käetugi küljest ära, arvestasin sellega, see oli mul vajadusel käeulatuses. Kuid siis Harald Vöörmann taltus ja lausus nii väsinult, nii lohutult:

„Ma tahan, et te mind ära kuulaks!” See vimmas mehike vaatas oma vesihallide silmadega mulle otsa. „Kuulake mind ära, palun.”

„Olgu.”

Harald Vöörmanni suu oli hakanud kuivalt naksuma, ta palus vett, tõin köögist talle klaasitäie, vanamees jõi selle ühe korraga tühjaks ning alustas:

„Ma töötasin esimese iseseisvusaja algusest peale Vanemuise teat­ris ballettmeistrina. Ma ei teadnud toona, kas mul oli teatris vihavaenlasi, aga nüüd tean, et oli. Avalikult ei näidanud keegi midagi välja, aga selja taga sosistamist kuulsin ma küll. Või õigemini, ega ju ei kuulnud, ent tajusin, aimasin. Sellest sain ma kõige paremini aru siis, kui kõndisin mööda koridori, koridori lõpus oli suitsunurk, tantsijad ja näitlejad istusid seal, nad suitsetasid, kihistasid, aga kui mina sinna jõudsin, jäid kõik korraga vait. Ilmselt heideti mulle ette mu liigset rangust ja nõudlikkust… Ja ma ei tea, kes selle taga oli, aga äkitselt kadusid mu dokumendid. Ühel päeval sain ma kindla tõendi selle kohta, et minu identiteet on varastatud. Ma ei suutnud kuidagi tõestada, et ma olen Harald Vöörmann. Teatrist lahkusin omal soovil. See, mis minuga juhtus, hävitas kogu mu karjääri, mu kutsumuse. Võtsin endale ülesandeks jõuda jälile, kes oli see, kes röövis mu nime ja isiku. Ma olen selleks kulutanud terve oma elu, käinud nii Eesti kui Venemaa arhiivides, Šveitsis, Ufaa vangilaagrites, Kaasani vaimuhaiglas, kohtunud igasuguste inimestega, ajanud nii-öelda iseenda jälgi. See, mida ma viimaks teada olen saanud, on midagi palju suuremat kui vaid minu isiku ja nime vargus.”

Harald Vöörmann palus veel vett, täitsin klaasi. Nüüd võttis ta vaid väikese lonksu, justkui jaotades klaasitäit terve oma jutu peale.

„Ma jätaksin nüüd ennast tagaplaanile, jääksin nii-öelda rühmatantsijaks ja jutustaksin loo selliselt, et solistiks on üks pritsimees.”

„Pritsimees?”

„Jah, pritsimees.”