Читать книгу Ballettmeister - Urmas Vadi - Страница 6

Depoos oli kõik nagu tavaliselt, kuigi ebatavaliselt vaikne. Jüri tundis, justkui poleks ta siin üksi. Nii tihti oli ta tundnud, et ta on üksi, liiga üksi, aga praegu see kellegi kohalolu segas teda. Ta ei näinud mitte kedagi, ka hingata oli raske, õhku polnud, vaid paar kärbest lae all, nemadki olid kuidagi kahtlased ja seisid peaaegu paigal. See hetk ja olek olid justkui merevaigu sisse hangunud.

Jüri keeras end järsult ümber ja vaatas selja taha, seal polnud kedagi. Milles ometi asi? Jüri oli juba lapsena hirmutanud üks muinasjutt mehest, kes müüs oma hinge ära, andis kergekäeliselt lubaduse ja pärast oligi hingest ilma. Kõige enam oli Jüri selle vastiku loo puhul hirmutanud mõte, et kui tema peaks sattuma samasugusesse olukorda ja tullakse viimaks tema hinge järele, siis äkki lõpuks selgub, et temal ei olegi hinge. No kust see mõte nüüd tuli? Täiesti seosetu!

„Mis mul viga on? Mis hommik see on! Aitab!” Ta otsustas minna riietusruumi, et panna selga spordiriided, kui korraga oli ta kõrval Johannes.

„Ah!” ehmatas Jüri, selle peale ehmus omakorda Johannes, muidu olid mõlemad väga kõvad mehed, nüüd aga nii hõredad.

„Noh, kuidas siis läheb?” küsis Johannes ja juba see näitas, et midagi on imelikku, mitte kunagi varem ei olnud Johannes Jüri käest sellist asja küsinud. Tegelikult oli vaid üks õige variant, kuidas Johannes Jüri poole pöördus: „Kas ootame vihma või hakkame kustutama?” Siin ei olnud ruumi improvisatsiooniks. Neil meestel oli kõik paigas, kui taheti kõrtsi minna, öeldi: „Lähme kustutama.” Järgmisel päeval võis selle kohta öelda: „Sai ikka kastetud!” Kui miski näis pöördumatu ja lootusetu: „Vähemalt ilusa kõrge leegiga põleb!”

Võib-olla oleks just seda pidanud Johannes Jürile ütlema, aga ta küsis hoopis, kuidas läheb. Jüri, kes oleks võinud nüüd vastata, et „surve on sitt” või „vesi on kuivavõitu” või „tuli raisk ei taha põleda”, ühmas vaid:

„Ei teagi.”

„Sa spordipäevale ei lähe või?”

„Ikka lähen, ma teen aega parajaks, mõtlesin, et tulen enne siit läbi… Jäi natuke aega üle.”

„Tädi jah?”

„Jah.” Jüri isegi ei varjanud, Johannes ju teadis. „Aga sa ise?”

„Ma kah…” Tavaliselt rääkis Johannes kogu aeg kiiresti ja palju, nii et Jüril polnud vajadustki ise mingit teemat üleval hoida, nüüd tekkis ootamatu paus.

„Sul ei ole ju tädi?”

„Ei ole jah,” avastas Johannes ka ise. „Aga ma mõtlesin, et ma teen laoruumi korda. See on kogu aeg nii segamini. Ma vaataks need paar katkist voolikut üle.”

„Kas ma aitan?”

„Ei teagi… Ei, pole vaja, ma saan ise, ma tulen sulle järele.”

Üks kärbes liigutas end korraks lae all, siis tardus jälle paigale.

Jüri komando tuli staadionile tsisternautoga! Lisaks mootorprits! Vesi ja tuletõrjujad ja paakauto tekitasid lastes ja ka kõigis teistes teatavat elevust. Paljud arvavad, et vesi on tore, seotud suve ja rõõmuga, tuli aga talve ja pahandustega. Ja muidugi oli selle auto näol tegemist ka varjatud üleolekuga. Eelkõige tajusid seda vabatahtlikud tuletõrjujad, kel oli seda autot ja neid mehi vastik vaadatagi.

„Mille poolest nad meist paremad on, ainult palka saavad, kuradid!” ei suutnud üks vabatahtlik ütlemata jätta. Ka teine prahvatas, no ajab vihaseks:

„Aga pooled majad lasevad maha põleda!” Kolmas vabatahtlik oli neljanda käest kuulnud:

„Nad ei käigi selle autoga tuld kustutamas. Kastavad lilli…” Vaba­tahtlikud polnud aga ise sugugi sita pealt riisutud:

„Vaatame, mis täna saama hakkab, kellel on pärast suu vett täis ja tuli räästas!” Vabatahtlike ridades oli üks hiiglaslik naine, kes oli kange tuld kustutama, aga kõige rohkem oli komandol temast kasu spordipäevadel – vasaraheites polnud talle vastast. See naine jäi ka kohe Jürile silma. Kas see oli tema, kelle pärast ta terve hommiku oli tundnud, nagu poleks ta tema ise?

Muidugi esimesena otsis Jüri tribüünilt silmadega üles oma tädi, see oli suhteliselt lihtne, sest tädi lehvitas ja hoidis teises käes binoklit. Selle teatribinokliga oli hea vaadata, see kõik oligi tõeline etendus, ja nähes seda vabatahtlike hiigelnaist, tundis Leida, et tegemist on lausa antiikdraamaga, kus tema Jüri peab võitlema madude, kiuslike jumalate ja deemonitega.

„See naine peaks võistlema omasugustega, omas kaalukategoorias!” Igal aastal oli ta vasaraheites võtnud Jüri eest esikoha. Sama häiritud kui tädi olid ka kõik teised Jüri komandost. Üks pritsumeestest tegi ettepaneku:

„Mehed, kui keegi meie omadest selle muti üle viskab, annab iga mees talle kaks krooni, nõus?” Jüri noogutas selle peale:

„On moor. Iga aasta!”

Tehti sooja, tõusis adrenaliin ja pahameel hiigelnaise vastu. Jüri ees ootas oma järjekorda Johannes, näis, et tema oli ainus, keda hiigelnaine ei häirinud, ta heitis hoopiski pilgu taevasse. Talle tundus, et seal on kolm päikest. Johannes kohkus sellest nii väga, et ta suust tuli midagi ebamäärast, midagi karje ja kohina vahepealset:

„Haahhh!”

„Johannes, kuule…” Jüri raputas sõpra õlast, Johannes justkui ärkas.

„Ah? Jüri… Mis on?”

Ta vaatas Jürile otsa, aga tema pilk oli ikka veel kusagil ära, nagu eksleks udus. Viimaks leidsid ta silmad Jüri. Johannes oleks tahtnud nii väga Jürile midagi öelda, otsis sõnu, ei leidnud, ja viimaks ütles hoopiski midagi muud:

„Saad sa enne mind olla?”

„Saan küll.”

Johannes oli näost valge, lausa tuikus.

„Mis sul on? Juhtus midagi või?”

„Ei, aga… Ma pean lihtsalt korra depoos ära käima.”

„Mine muidugi,” ei osanud Jüri rohkem midagi öelda ega küsida. Johannes lahkus kiiruga, heitis korra pilgu üle õla tagasi, justkui paluks abi. Keegi pritsumeestest hõikas:

„Kus sa lähed nüüd!” Johannes justkui ei kuulnudki, kõndis edasi nagu vatis. Üks tuletõrjujatest muigas:

„Johannes läheb oma tantsukursustele.”

Vastupidi Jürile meeldis Johannesele väga tantsida. Ta oli lausa andekas, liikus sujuvalt ja ka täiendas end pidevalt, võttis eratunde. Täna tal sellest muidugi kasu ei olnud, tema samm oli pehme mis pehme.

Hiigelnaise vasar lendas nagu sabatäht ja rebis kukkudes endaga kaasa muru ja tükke kutseliste tuletõrjujate ja tädi Leida südametest. Ainus lootus oli Jüri, ja ta ei kavatsenud neid alt vedada, oma torssis olekuga võttis ta vasara, oli nagu pahane enda peale, et mis see kõik on, mis hommik see on, mis elu see on! Ja selle tundega lasi ta vasara käest lahti, röögatas ja hetk hiljem imestas ise ka, kuidas ta siis nüüd niimoodi karjub, pealegi avalikus kohas, staadionil! Aga tädi Leida hõiske kõrval oli see Jüri röögatus vaid sahin. Kui keegi oleks binokli teisest otsast sisse vaadanud, siis ta oleks näinud, kuidas Leida pupillid paisuvad, seal toimus justkui tuumaplahvatus, sama suurelt ja võimsalt avanes ka suu:

„Minu poiss!”