Читать книгу Ballettmeister - Urmas Vadi - Страница 8

Pikast Hermannist mitte kaugel istusid ühes toas mustade ülikondade ja valgete särkidega närvilised mehed, ees prillid ja pikad piibud. Tuba oli umbne, kaenlaalused läbi higistatud, triiksärgid hakkasid kleepuma, nii mõnigi meestest oleks tahtnud olla sel hetkel hoopis kusagil mujal, ükskõik kus, peamine, mitte siin! Kõheldes, silmanurgast üksteist seirates oodati, et keegi midagi ütleks, et lõpeks see närutav vaikus ja lubataks koju minna, sest mida me ikka teha saame?

Aga nii kergelt see ei läinud, sest siin istus see tüütu tüüp oma kikkhabemega, nagu teda ei ootakski kodus keegi, justkui oleks arust ära! Ja juba kargaski Kikkhabe püsti, ta lihtsalt ei kannatanud enam välja seda vaikust ja istumist ja neid ebalevaid kujusid.

„Me peame midagi tegema!” Tema käed värisesid, ka püksiviigid vabisesid kergelt, isegi habemes oli näha väikest surinat, mis koosnes erutusest, alandusest, vihast.

„Ja seda kohe! Me peame kohe midagi tegema!” Mida selle peale vastata ja kes seda teeb? Prillid ja piibud vaatasid üksteisele küsivate nägudega otsa. Viimaks siiski avas keegi suu:

„Seda küll. Aga mida?” Kikkhabeme värin ei lakanud, ta lausa särises keset tuba.

„Ükskõik, mida! Midagigi! Me peame näitama endile, lastele, ajaloole, et see, mis toimub, on okupatsioon!” Keegi kolmas võttis nüüd oma piibu suust, suu naksus kuivalt.

„Kui me võtame vastu mingi otsuse, siis peab see olema läbikaalutletud ja mõistlik…” Kikkhabe sõitis tema jutule vahele:

„Mõistlik! Kaua me siin niimoodi istume? Me istume siin nii kaua, kuni oleme oma riigist ilma!” Et näidata oma solidaarsust, või siis tahtejõudu või nii, tõusis veel üks mees, kuigi ka tema oleks tahtnud juba ammu kodus olla, panna grammofonil mängima üleeile saabunud vinüülplaadi, hoida oma uuel naisel käest.

„Jaan, ära nüüd… Just on parem, kui me midagi välja ei näita, lihtsalt oleme vaikselt, sest varsti tulevad sakslased, löövad nad siit minema ja kõik on jälle nagu ennegi.” See vastus ei rahuldanud Kikk­habet, näis, et mitte miski ei rahuldanud.

„Aga mis siis saab, kui kedagi ei tulegi?” Nüüd hakkasid järjest püsti tõusma ka teised piibud ja prillid.

„Tulevad, kindlasti tulevad. Sakslased, ameeriklased…”

„Aga kui ei tule?”

„Jaan, mis sul täna on?”

„Mis minul on! Ma tahan, et me ei annaks kõike lihtsalt vabatahtlikult ära.”

„Siin ei ole meil väga palju valikuid.” Kikkhabe otsis üles piibu, kes seda oli öelnud, ja puuris teda pilguga:

„Mida sa ütled oma lastele ja lastelastele, kui nad küsivad, miks meil enam oma riiki pole?” Nüüd oli ümber Kikkhabeme kogunenud terve summ.

„Miks sa forsseerid!”

„Niimoodi vastadki, ütled neile, et ärge forsseerige?” Üks prill astus vahele:

„Aga Jaan, mida sina siis tahad?”

„Vastuhakku! Kas või sümboolset.”

„No mismoodi?”

„Kas või üks pauk! Et pärast ei saaks ütelda, et me alistusime hääletult.”

„No kes seda hakkab ütlema!” mõmiseti kui ühest suust. Kikkhabe küttis edasi:

„Ja kus kurat on meie president!?” Selle peale kehitasid prillid ja piibud nagu üks mees nõutult õlgu. „Tema peab käsu andma!” Kikkhabe oli iga hetk üle kuumenemas, ta lausa lõdises, keegi proovis teda aidata:

„Rahune. Pole vaja provotseerida… Võta konjakit…” Veel keegi pani käe Kikkhabeme õlale.

„Pealegi, kõik relvad on ära antud.” Hetkeks näis, et mees oligi juba veidi rahunenud, aga see oli petlik, viimase lause peale sai Kikkhabe uue hoo sisse.

„Mina pole veel midagi ära andnud!” Imekiiresti tõmbas Kikkhabe oma pintsaku põuetaskust revolvri, hoides seda torust, justkui endale jalga sihtides, aga kohe ta parandas end, võttis kinni käepidemest. Prillide ja piipude kogum vakatas, Kikkhabe hoidis relva ettesirutatud käes ja tiirutas kohapeal ringiratast, sihtides igaüht. Ta nägi, kuidas näpujälgi täis prilliklaaside taga vilksatas hirm. Üks meestest astus siiski sammu lähemale.

„Jaan!” Kikkhabe suunas revolvri tema poole.

„Ära tule! Ma ei kavatse Eestit ilma ühegi pauguta ära anda… Ärge tulge!”

Ta taganes ukseni justkui palavikus, mida ta oligi, ja hakkas mööda koridori jooksma, revolver pea kohal, ja tulistas, iga kahe ja poole meetri peal on veel seniajani Toompea lossi koridori laes kuuliaugud. Neid täkkeid on aastakümneid üle krohvitud, aga on üks päev aastas, mil krohv hakkab nendest aukudest välja pudenema, nagu kisendaks ikka veel Kikkhabeme hing, meie rahva ja riigi au ja häbitunne, mis ei lase rahus olla ja sosistab meile kõigile kõrva: hääletu alistumine, hääletu alistumine, hääletu…

Kikkhabe paugutas terve tee kuni välisukseni, siis jõudis ta õuetrepile, seisis seal jalad harkis, tundis, et ta lihtsalt ei saa teisiti, tema närviline suu avanes:

„Kuulake!” See kõlas üle Toompea platsi, inimesed jäid teda vaatama ja Kikkhabe tundis, et nüüd on see hetk, ning vajutas päästikule. Aga pauku ei järgnenud, ta vajutas veel ja veel, ikka ei midagi, trummel oli tühi.

Jõud rauges, Kikkhabe tundis, kuidas ta enam ei suuda, meeletu raskus ja väsimus vajus talle peale nagu tina, käsi revolvriga langes alla, langesid ka õlad ja pea, selga tekkis kerge küür. Viimaks vajus ta trepile ja tundis, et võiks sinna kivi sisse imbuda, kõik oli lõppenud.

Kaks vene sõdurit, kes olid seda imelikku habemega meest jälginud ja olnud valmis tulistama, said aru, et selleks pole vajadust, ja tulid nüüd lähemale, olid isegi mures.

„Kas te vajate abi?” Kikkhabe vaatas sõduritele otsa. Ilmselgelt vajas ta abi, kuid polnud kedagi, kes oleks teda sel hetkel aidata saanud. Või siiski, äkki just nemad saavad! Üks veider mõte puuris end läbi tema kaotusevalu:

„Kas te võiksite mulle korra oma püssi näidata?” Sõdur ei saanud aru, mõtles, et kuulis valesti.

„Kuidas?”

„Jah-jah, ma korra vaataks.”

„Ei, see pole võimalik.”

„Kahju.” Nüüd kustus Kikkhabe sootuks. Nii õnnetu ja väsinud mees, sõduritel hakkas temast kahjugi.

„Kas juhtus midagi?” Ka teine, kes oma relva ei laenanud, lisas:

„Te olete nii kahvatu.”

„Olete äkki haige?” Kikkhabe vaatas neid, aga ei vastanud, sõdurite hääled ei jõudnud temani, ta nägi vaid nende huulte liikumist:

„Kus te elate?”

Viimaks võtsid sõdurid, üks ühelt, teine teiselt poolt Kikkhabeme kaenla alt, tõstsid ta püsti. Kikkhabe vaatas ennast ja neid mehi justkui kõrvalt, ta ei võtnud jalgu alla, nagu ei saanudki enam aru, mis on jalad.

Üks Toompea platsi kanalisatsioonikaevu luuk kerkis paari sentimeetri jagu. Hetkeks vaatasid sealt kellegi uurivad ja hirmunud silmad ja siis kohe vajus kanalisatsioonikaevu luuk jälle kinni. Eemal pargis sahistas pesakond siile.