Читать книгу Ballettmeister - Urmas Vadi - Страница 5

Tantsus peab olema kas graatsiat või peab olema seal see miski, mingi omapära, mida me isegi sõnastada ei oska. Jüri Talustel ei olnud neist kumbagi, ta oli lihtsalt üks pritsumees. Jah, ma nimetan teda pritsumeheks, sest just seda ta oligi. Kehaehituselt pigem tüse ja jässakas, tema liigutused olid liiga jõulised, järsud ja puised, ei mingisugust väljapeetust ega tantsule vajalikku mõõdetust, ka rütmitunne puudus täielikult. Mõni on kohe sündides tantsija, teisest on kohe sündides näha, et ta seda kindlasti ei ole.

Ka Jüri ise ei pidanud ennast tantsijaks, isegi seltskonnatantsu kursused jäid tal pooleli. Tantsutunnis sõtkus ta vaid oma suurte jalgadega partneri varvastel. Iga kord, kui see juhtus, kiljatas vaene tüdruk valust ja iga kord tundis Jüri, kuidas ta sureb häbi kätte ära. Temaga ei toimunud mingisugust arengut, pigem tõmbus ta veelgi enam krampi. Nende tants nägi välja, nagu prooviks kaks hirmunud inimest teineteist talutada, sellist asja on jube vaadata. See on sama jube, kui mees hoiab oma partnerit nii lõdvalt, nagu oleks tal käte asemel kaks niisket lehmanisa! Hullemat asja oma partnerile teha ei saagi. No tegelikult muidugi saab, teatris saab teha kõike, aga see selleks… Kui Jüri Taluste astus jälle, jumal teab mitmendat korda, tüdrukule varbale ja see lausa kiljatas, põgenes Jüri poole tantsu pealt, tormas uksest välja, jättes oma partneri üksi keset kooli aulat, ega tulnudki enam tagasi…

Sel samal põhjusel ei käinud Jüri ka kutsekooli lõpupeol – seal oleks pidanud kellegi tantsima võtma. Tüdrukud talle väga meeldisid, asi oli just tantsus. Hirm tantsu ees lausa halvas ta, see sai tugevamaks kui soov mõne naisega kohtuda. Sama palju kui naised meeldis talle aga tema töö. Algelemendid – tuli, vesi ja naised paelusid teda! Jüri salaunistuseks oli põlevast majast välja tuua mõni kaunis neiu, kes, ise läbimärg majja pritsitud veest, kerge suvekleit liibumas vastu kaunist ihu, vaatab oma päästjat tänulikul ja armunud pilgul.

Ta oli sattunud silmitsi erinevate ohtlike olukordadega, Jüri oli käinud läbi nii tulest kui ka veest, ja see ei ole metafoor, aga seniajani oli ta põlevast majast välja toonud ainult vanamehi või kasse. Ka neid päästis ta suure innu ja pühendumisega, Jüri Taluste oli väga kohuse­tundlik, ta lihtsalt ei saanud kedagi alt vedada. Nii ka sel päeval, kui midagi ei põlenud, kui terve nende brigaad oli kutsutud spordipäevale.

Mingi vastik eelaimdus saatis teda hommikust peale, juba ärgates tundis Jüri, et midagi on nagu imelikku, väliselt siiski mitte, päike paistis kardina vahelt tuppa, tädi Leida oli köögis, tuli praksus pliidi all, ja varsti lõi tädi pannile munad, nende lõhn jõudis läbi ukse Jürini. Juba koputaski tädi, nagu ikka, kuigi Jüri oli aastast aastasse palunud, et pole vaja, ta saab ise, pole vaja hommikusööki teha, pole vaja koputada! Aga tädi ikka koputas ja valmistas alati hommikusöögi ja õhtusöögi ja ka lõunasöögi. Ja kui juhtus, et Jüri jättis tulemata, istus vana naine kurvalt pliidi ääres, potid auramas. Aga teisiti Leida kah ei osanud, sest mis sest poisist muidu saab! Pealegi oli ta lubanud Jüri eest hoolitseda ja kui ta peaks kunagi teises ilmas Jüri ema-isaga kohtuma, siis ei saa nood talle vähemasti seda ette heita, et poiss on nii otsa jäänud!

Ja muidugi meeldis Jürile, et tädi talle hommikusööki teeb, ja eks meeldis ka õhtusöök ja lõuna, või siis kaasapandud võileivad, kui Jüril oli öine vahetus. Tädi arvas, et tegelikult on poisil alati kõht tühi ja süüa võib ka öösiti. Seda arvas ka Jüri, söömine ja toitmine sobis tegelikult mõlemale. Aga alati oli neil selle juures kombeks rääkida seda juttu:

„Ei ole vaja, ei ole vaja…”

„Kuidas ei ole, ikka on, kus sa tühja kõhuga lähed…”

Leida koputas kolm korda uksele. Ta tegi seda igal hommikul, aga täna tundus see Jürile kuidagi nii imelik, ta mõtles endamisi:

„Miks just kolm korda?” See näis nii paljutähenduslik, isegi kurja­kuulutav. Muidu polnud number kolm Jüri hirmutanud, tegelikult mitte ükski number ei hirmutanud teda, mis siis täna? Kas asi on spordipäevas?

Vastupidiselt tantsule ei tekitanud sport aga Jüris mingeid ebameeldivaid tundeid, ta oli iga aasta spordipäeval väga häid tulemusi saavutanud, vimplid ja diplomid oli Leida oma Esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud mehe pildi kõrvale riputanud, nad kohe sobisid kokku. Jüri vimplid justkui täiustasid Aksli fotot, Leida mees polnud saanud elu sees ühtegi vimplit ega tunnustust, isegi mitte ilmasõjas osalemise eest, ja nüüd on ta kadunud, ilmselt rindel hukkunud, Leidale saabus ka sellekohane teade. Aga kusagil sisimas näris teda kahtlus, et Akslile ei maitsenud tema toidud ja Esimene ilmasõda ja rindele minek oli vaid ettekääne ja tegelikult on Aksel veel elus, aga just tema kokakunsti pärast ei taha mees kodumaale naasta.

„Kas tõesti talle ei maitsenud? Ma ei saanud sellest aru, ta sõi vaikides, kõik sõi ära, aga ei öelnud midagi!”

Jüri riietus, sõi, tädi tahtis kindlasti temaga kaasa tulla, sest ta oli igal spordipäeval käinud Jürile kaasa elamas ja Leidale tundus, et just tänu tema toetusele oli poisil nii hästi läinud. Kuid Jüri ei tahtnud tädiga minna. Ta oli jõudnud järeldusele, et just tädi tõttu hoiavad naised temast eemale. Jüril oli vahel isegi kahtlus, et tädi toidab teda meelega nii rammusalt ja korrapäraselt, nii nagu ükski teine naine seda ei suudaks, ja teeb seda selleks, et ta jääks sõltuvusse. Seda esiteks. Ja teiseks, kui näidata end igal pool koos tädiga, siis naised vaatavad, et ta on juba hõivatud, kuigi see on kaugele näha, et ta on ainult tädi, aga seda ei saa ju kõigile seletama hakata. Ta on tõesti tore, aga kogu aeg tahab kaasas käia! Neil paaril korral, kui Jüril oleks peaaegu tekkinud võimalus mõne naisega veidi lähedasemaks jutuajamiseks, ilmus ikka kusagilt Leida välja, sulandus vestlusesse ja mõni aeg hiljem jalutasid Jüri ja Leida koos koju. Seepärast vastas Jüri, et ta ei saa koos tädiga spordipäevale minna.

„Ma pean enne veel depoost läbi käima, me koguneme seal ja siis koos läheme staadionile.” Ja et asi oleks täiesti kindel, sest võimalik, et tädi jaoks pole see depoos kogunemine mingi takistus, ka tema võib tulla sinna kogunema, aga seda pole tõesti vaja, seepärast lisas Jüri igaks juhuks veel: „Ma saan Johannesega kokku ja me vaatame paar asja üle.” Ei meeldinud Leidale see Johannes ja tema pruunid silmad. Toetudes oma elukogemusele ja vaistule oli Leida kindel, et kõik pruunide silmadega mehed on valelikud, ka Akslil olid olnud pruunid silmad.

„Mis te selle Johannesega kokku saate?”

„Paar katkist voolikut on vaja üle vaadata.” Pritsumeeste esimene kõige kiirem vale.

„No mine siis.”

Kui korteri uks kinni langes, nägi Jüri koridori põrandal kiiruga sibavaid sipelgaid, neid oli terve rodu. Ka need sipelgad tundusid kuidagi imelikud ja kahtlased, hõreda tundega liikus Jüri depoo poole. Leida korjas laua pealt kokku Jürist jäänud nõud – poiss oli jätnud poole söömata, tädi ohkas:

„Toit ei kõlba ja oma tädi häbeneb!”