Читать книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab - Страница 3

Arneesia meri

Delilah Bardil kohe oli oskus pahandusi leida.

Ta oli alati olnud seda meelt, et on parem, kui pahandused leiavad tema, kuid loksudes kahekohalises aerudeta lootsikus keset ookeani, ilma et kusagil oleks silma hakanud maad ning ilma igasuguste varudeta, kui ta randmeid kammitsev köis välja arvata, hakkas ta tasapisi ümber mõtlema.

Pea kohal laotus kuuta öö ning meri ja taevas peegeldasid igast küljest tähist pimedust; ainult vee tasane lainetus õõtsuva paadi all näitas ära, kus asub üleval, kus all. Harilikult tekitas see lõputu peegeldus Lilas tunde, nagu istuks ta maailmaruumi keskpunktis.

Täna siin triivides tundis ta tahtmist karjuda.

Selle asemel kissitas ta silmi kauguses paistva tuledesära poole, mille punakas kuma aitas veesõiduki laternaid tähevalgusest eristada. Ning ta vaatas, kuidas laev – tema laev – aeglaselt, aga otsusekindlalt eemale liikus.

Kabuhirm kerkis talle kurku, kuid ta hoidis end tagasi.

Ma olen Delilah Bard, mõtles ta, kui köied talle naha sisse soonisid. Ma olen varas, piraat ja rändur. Ma olen tõstnud oma jala kolme eri maailma ja ellu jäänud. Olen valanud valitsejate verd ja hoidnud käes võluväge. Terve laevatäis mehi ei suuda teha seda, mida suudan mina. Mul pole teid kedagi tarvis.

Ma olen paganama ainulaadne.

End parasjagu võimsamana tundes pööras ta laevale selja ja vahtis ees laiuvat ööd.

Võiks ka hullemini minna, arutles ta hetk enne seda, kui tundis, kuidas külm vesi ta saapaid nilpsas, ning nägi alla vaadates, et paadis on auk. Mitte kuskilt otsast suur auk, aga seegi suurus ei mõjunud eriti lohutavalt; ka väike auk võis paadi uputada, isegi kui see ei juhtu sama kiiresti.

Lila oigas ja vaatas karedat köit, mis oli kõvasti ta käte ümber veetud, ja oli kahekordselt tänulik, et tõprad olid ta jalad vabaks jätnud, kuigi ta oli lõksus selle jälgi kleidi sees. Roheline maani asjandus, millel oli liiga palju õhulist riiet ja nii kitsas keskkoht, et ta sai vaevu hingata – miks, jumala pärast, peavad naised ise endale midagi sellist tegema?

Vesi kerkis lootsikus kõrgemale ja Lila sundis end keskenduma. Ta hingas sisse nii sügavalt, kui riietus lubas, ning silmitses oma kasinaid ja kiiresti märjaks saavaid tagavarasid: üksainus vaat õlut (lahkumiskingitus), kolm nuga (kõik peidetud), pool tosinat märgutuld (pärandus neilt, kes ta triivima saatsid), eelmainitud kleit (käigu ta põrgusse) ning selle kleidi seelikuosa ja taskute sisu (hädavajalik, kui Lila lootis edu saavutada).

Lila võttis ühe märgutuledest – ilutulestikuraketti meenutava seadeldise, millega vastu mingit pinda lüües vallandus värviline tulejutt. Mitte lahvatus, aga küllalt püsiv ja tugev kiir, mis lõikas pimedusest läbi nagu noaga. Iga märgutuli pidi kestma veerand tundi ning eri värvidel olid avamerel oma tähendused: kollane uppuva laeva jaoks, roheline pardal leviva haiguse puhuks, valge igasugu hädaolukordade ja punane piraatide tarvis.

Lilal oli üks igast sordist ja ta sõrmed tantsisklesid üle märgutulede otste, kui ta oma valikuid kaalus. Ta silmitses kerkivat vett ja otsustas kollase tule kasuks, võttis sellest mõlema käega kinni ja virutas vastu väikese paadi külge.

Sähvatas valgus, ootamatu ja pimestav. See lõhestas maailma kaheks, äge kuldvalge leek ja selle ümber tihe must tühjus. Lila kulutas pool minutit, et vanduda ja leegi heleduse pärast silmi pilgutades pisaraid tagasi hoida, kui tule ülespoole ja oma näost eemale kallutas. Ja siis hakkas ta lugema. Täpselt sel hetkel, kui ta silmad lõpuks kohanesid, hakkas leek kuhtuma, võbeles ja kustus. Lila laskis pilgul mõnd laeva otsides üle silmapiiri käia, aga ei näinud ühtki ning vesi kerkis paadis aeglaselt, aga kindlalt ta saapasääreni. Ta võttis teise märgutule – hädaolukorda tähistava valge – ja lõi sellega vastu puitu, varjates ise silmi. Ta luges mööda tiksuvaid minuteid ja otsis paadi ümber laiuvast ööst elumärke.

„Tulge juba,” sosistas ta. „Tulge juba, tulge juba, tulge juba…” Need sõnad kadusid visinasse, kui leek kustus ja Lila jälle pimedusse jättis.

Lila kiristas hambaid.

Väikeses paadis oleva veetaseme järgi otsustades oli talle jäänud veel ainult veerand tundi – ühe märgutule jagu aega –, enne kui ta tõesti ja päriselt uppumisohtu satub.

Siis siugles miski piki lootsiku puidust külge. Miski, millel olid hambad.

Kui on olemas mõni jumal, mõtles Lila, mõni kõrgem olend, taevane vägi või üldse keegi seal ülevalpool – või all –, kes tahaks, et ma veel ühe päeva elaksin, olgu siis haletsusest või meelelahutuse mõttes, siis nüüd oleks küll õige aeg minu kaitseks välja astuda.

Ja selle mõttega võttis ta kätte punase märgutule – tolle, mis oli mõeldud piraatide puhuks – ja virutas, võõbates ümbritseva öö tontlikult erkpunaseks. See tuletas talle hetkeks meelde Isle’i jõge Londonis. Mitte tema enda Londonis – kui see kõle paik oli üldse kunagi tema oma olnud – ega selles kohutavalt kahvatus Londonis, mis oli süüdi Athose, Astridi ja Hollandi olemasolus, vaid tema Londonis. Kelli Londonis.

Kelli kujutis lahvatas Lila vaimusilmas nagu märgutuli, punakaspruunid juuksed ja too alaline korts ta silmade vahel, millest üks oli sinine, teine must. Antari. Võlurpoiss. Prints.

Lila vahtis otse punase leegi sisse, kuni kujutis olematuks põles. Tal oli praegu pakilisemaidki muresid. Vesi muudkui kerkis. Leek hakkas kustuma. Paadikülgede vastas siuglesid varjud.

Just siis, kui piraaditule leek hakkas hääbuma, silmas ta seda.

Algul polnud seal midagi – kõigest uduviirg merepinnal –, aga peagi võttis udu kummitusliku laeva kuju. Läikivmust kere ja säravmustad purjed peegeldasid ööd igasse külge, pardalaternad olid küllalt väikesed ja värvitud, et neid võinuks tähevalguseks pidada. Alles niipalju lähedale jõudnuna, et kustuva punase leegi valgus üle peegeldavate pindade libises, ilmus laev nähtavale. Ja selle aja peale oli see Lilal juba peaaegu kukil.

Märgutule hääbuvas kumas seletas Lila silm laeva nime, mis oli küütlevas kirjas laevakerele maalitud. Is Ranes Gast.

Vaskvaras.

Lila silmad läksid hämmastusest ja kergendusest suureks. Ta naeratas endamisi napilt ja peitis siis selle ilme veidi sobivama taha – niisuguse taha, mis jäi tänuliku ja anuva vahele ning milles leidus ka kübeke ettevaatlikku lootust.

Tuli võbeles ja kustus, aga laev oli nüüd Lila kõrval, küllalt lähedal, et näha üle reelingu kummarduvate meeste nägusid. „Tosa!” hõikas tüdruk arneesia keeles ja tõusis püsti, vaadates hoolega, et tillukest uppuvat paati ei kõigutaks.

Appi! Haavatavuse teesklemine polnud tal kunagi loomulikult välja tulnud, aga ta andis oma parima, et seda matkida, kui mehed teda silmitsesid, sellal kui ta kinni seotud randmete ja läbi ligunenud rohelise kleidiga oma väikeses vett täis paadis kössitas. Lila tundis end naeruväärsena.

„Kers la?” küsis üks, pigem teistelt kui temalt. Mis meil siin on?

„Kingitus?” pakkus teine.

„Seda tuleks ju jagada,” pomises kolmas.

Mõned mehed ütlesid veelgi ebameeldivamaid asju ning Lila tõmbus pingule ja oli tänulik, et meeste aktsendid olid liialt muda ja ookeanipritsmeid täis, et kõigist sõnadest aru saada, kuigi tähenduse tabas ta ära.

„Mida sa seal teed?” küsis üks neist, nahk nii tume, et sulandus servadest ööga ühte.

Lila arneesia keele oskus polnud veel kaugeltki kiita, aga neli merel veedetud kuud, ümberringi inimesed, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, olid sellele igatahes kasuks tulnud.

„Sensan,” vastas tüdruk – upun –, mis pälvis kokku kogunenud meeskonnalt naerupahvaku. Ent mehed ei paistnud tema ülesvinnamisega kiirustavat. Lila tõstis käed, et nad köit näeksid. „Mulle kuluks natuke abi ära,” ütles ta aeglaselt ja hoolega harjutatud sõnastuses.

„Seda on näha jah,” kostis mees.

„Kes siis nii kena asjakese minema viskab?” pistis veel keegi vahele.

„Võib-olla on ta täiesti ära närutatud.”

„Mkm.”

„Kuule, tüdruk! On sul ikka kõik vinks-vonks?”

„Näita õige!”

„Mis karjumine see siin käib?” kõmises kellegi hääl ning hetk hiljem ilmus laeva küljel nähtavale kontkõhn, aukus silmade ja taanduva juuksepiiriga mustapäine mees. Teised põrkusid just nagu end kaitstes eemale, kui mees puust reelingust kinni võttis ja alla Lila poole vaatas. Tema pilk libises üle tüdruku, kleidi, köie, vaadi ja paadi.

Kapten, pakkus tüdruk.

„Paistab, et oled hädas,” hõikas mees alla. Ta ei rääkinud sugugi valjemini, aga ta hääl oli sellegipoolest selgesti kuulda ning ta arneesia aktsent oli napp, kuid ilmne.

„Eriti läbinägelik,” hõikas Lila vastu, enne kui jõudis end tagasi hoida. Jultumus oli risk, aga kus Lila ka oli, oskas ta olukordi hinnata. Ja vaata vaid, kõhn mees naeratas.

„Mu laev võeti ära,” jätkas tüdruk, „ja see uus ei pea kuigi kaua vastu, ning nagu te isegi näete…”

Mees katkestas ta jutu. „Võib-olla oleks lihtsam vestelda, kui sa üles tuleksid?”

Lila noogutas õhkõrnas kergendustundes. Ta hakkas juba kartma, et mehed seilavad edasi ja jätavad ta uppuma. Mis, kui arvestada meeskonna nilbet juttu ja veel nilbemaid pilke, olnuks ilmselt paremgi valik, aga siin all polnud Lilal midagi, üleval seevastu oleks tal võimalus.

Üle reelingu serva heideti köis; selle raske ots maandus üha kerkivas vees Lila jalgade juures. Ta võttis köiest kinni ning tüüris oma paadi sel moel laeva kõrvale, kus oli redel alla lastud; enne aga, kui ta jõudis end üles vedada, tulid kaks meest alla ja hüppasid tema kõrvale paati, pannes selle märkimisväärselt kiiremini vee alla vajuma. Kumbki ei paistnud end sellest häirida laskvat. Üks neist taris üles õllevaadi, teine aga hakkas Lila suureks pahameeleks teda üles tassima. Mees viskas ta endale õlale ning Lila pidi kokku võtma viimse kui enesevalitsuseraasu – enesevalitsust polnud tal kunagi ülearu palju olnud –, et ta mehele nuga selga ei suskaks, eriti kui tolle käed hakkasid ta seeliku all ülespoole liikuma.

Lila surus küüned endale peopesadesse, ning selle aja peale, kui mees oli ta laevatekil ootava õllevaadi kõrval maha pannud („Raskem teine, kui paistab,” pomises mees, „ja mitte pooltki nii pehme…”), oli Lila oma naha sisse kaheksa väikest kaart pressinud.

„Tõbras,” urises Lila endamisi inglise keeles. Mees pilgutas talle silma ja pomises midagi pehmuse kohta neis paigus, kus see oluline on, ja Lila tõotas endamisi, et tapab selle tüübi. Aeglaselt.

Ja siis ajas ta selja sirgu ning leidis end seismast ringiks kogunenud meremeeste keskelt.

Ei, muidugi mitte meremeeste.

Piraatide.

Räpased, mereveeplekilised ja päikesest pleekinud, nahk tumedaks päevitunud ja riided luitunud, igaühel mõõk kõrile tätoveeritud. Vaskvarga piraatide märk. Lila luges neid enda ümber kokku seitse, taglase ja purjede kallal askeldas veel viis ja alltekil tõenäoliselt lisaks oma pool tosinat. Kaheksateist. Ümmarguselt öeldes kakskümmend.

Kontkõhn mees trügis ringist läbi ja astus lähemale.

„Solase,” ütles ta käsi laiutades. „Julgust mu meestel jagub, aga kommetest jääb vajaka.” Ta asetas käed Lila rohelise kleidi õlgadele. Mehe küünte all oli verd. „Sa värised.”

„Mul on seljataga ränk öö,” vastas Lila ja lootis meeskonda silmitsedes, et see veel hullemaks ei kujune.

Kõhetu mees naeratas ja ta suu oli hambaid üllatavalt täis. „Anesh,” sõnas ta, „aga nüüd oled sa paremates kätes.”

Lila oli Vaskvarga meeskonna kohta piisavalt kuulnud, teadmaks, et see on vale, kuid ta teeskles teadmatust. „Ja kelle käed need oleksid?” küsis ta, kui luider tegelane ta sõrmed oma pihku võttis ja pragunenud huuled sõrmenukkidele surus, tegemata välja köiest, mis oli endiselt kõvasti Lila randmete ümber seotud. „Baliz Kasnov,” ütles ta. „Vaskvarga kuulsusrikas kapten.”

Suurepärane. Kasnov oli Arneesia mere legend. Tema meeskond oli väike, aga väle, ja neil oli kombeks koidueelsetel pilkaselt pimedatel tundidel laevade pardale tungida ja kõrid läbi lõigata ning siis lastiga minema lipsata, jättes surnud mädanema. Mees võis küll nälginud välja näha, kuid tal oli väidetavalt tohutu himu varanduse järele, eriti kui see juhtus olema tarbitavat laadi, ja Lila teadis, et Vaskvaras seilas Soli-nimelise linna põhjakalda poole, lootes varitseda mõnd iseäranis suure peenema vägijoogilastiga kaubalaeva. „Baliz Kasnov,” kordas tüdruk, lausudes nime nii, nagu poleks ta seda kunagi varem kuulnud.

„Ja sina oled?” käis mees peale.

„Delilah Bard,” vastas Lila. „Kuldkala endine kapten.”

„Endine?” õhutas Kasnov teda jätkama, sellal kui tema mehed, kes olid nähtavasti tüdinud tõigast, et Lilal olid riided ikka veel seljas, hakkasid vaadi kallal käima. „Noh, preili Bard,” lausus kapten ja võttis ta vandeseltslaslikult oma käevangu. „Äkki räägiksid mulle, kuidas sa õigupoolest sellesse väiksesse paati sattusid? Meri pole sugugi õige koht sinusuguse kena noore daami jaoks.”

„Vaskens,” ütles Lila – piraadid –, just nagu poleks tal õrna aimugi, et see sõna käis ka praeguse seltskonna kohta. „Nad röövisid mu laeva. See oli kingitus mu isalt mu pulmapäeva puhul. Pidime seilama Farosse – asusime teele kahe päeva eest –, aga nad ilmusid nagu välk selgest taevast, ründasid Kuldkala…” Lila oli seda kõnet harjutanud, mitte üksnes sõnu, vaid ka pause. „Nad… nad tapsid mu abikaasa. Mu kapteni. Suurema osa mu meeskonnast.” Siinkohal lubas Lila endal inglise keelele üle minna. „See juhtus nii kiiresti…” Ta kogus end, nagu olnuks see vääratus kogemata juhtunud.

Ent kaptenile ei jäänud see märkamata, ta oli sööda alla neelanud. „Kust sa pärit oled?”

„Londonist,” vastas Lila ega varjanud oma aktsenti. Meestesummast käis läbi pomin. Lila jätkas, soovides oma loo lõpuni rääkida. „Kuldkala oli väike,” ütles ta, „aga hinnaline. Lastiks terve kuu jagu varusid. Toitu, joogipoolist… raha. Nagu ma ütlesin, oli see kingitus. Ja nüüd on see läinud.”

Aga tegelikult ei olnud, mitte veel. Lila vaatas üle reelingu selja taha. Laev oli kaugel silmapiiril hägune valgusetähn. See oli taandumise lõpetanud ja paistis ootavat. Piraadid vaatasid näljasel pilgul sinnapoole, kuhu Lilagi.

„Kui palju mehi?” küsis Kasnov.

„Piisavalt,” vastas Lila. „Seitse? Kaheksa?”

Piraadid naeratasid ahnelt ja Lila teadis, mida nad mõtlevad. Neid oli enam kui kaks korda nii palju ja nende laev varjas end nagu vari pimeduses. Kui nad selle põgeneva saagi kätte saaksid… Lila tundis, kuidas Baliz Kasnovi sügaval asetsevad silmad teda tähelepanelikult puurisid. Ta vahtis vastu ja mõtles hajameelselt, kas mees valdab mingisugust võlukunsti. Enamikku laevu kaitses käputäis loitsusid – need tegid elu ohutumaks ja mugavamaks –, aga ta oli oma üllatuseks avastanud, et enamikul meestel, keda ta merel kohtas, polnud elemendikunsti jaoks kuigivõrd annet. Alucard ütles, et võlukunsti valdamine on hinnatud oskus ja et tõeline side võluväega kindlustas inimesele harilikult tulusa töökoha ka maal. Merd sõitvad võlurid keskendusid peaaegu alati seal tähtsatele elementidele – veele ja tuulele –, aga kasin meeskond võis saatuslikuks saada ja lõppeks eelistas enamik ikkagi vana head terast. Seda oskas Lila kahtlemata hinnata, sest tal oli endalgi praegu mitu relva riiete alla peidetud.

„Miks siis sind säästeti?” uuris Kasnov.

„Kas ikka säästeti?” viskas Lila vastu.

Kapten limpsas huuli. Lila nägi, et mees oli juba otsustanud, mida laevaga ette võtta; nüüd tuli veel otsustada, mida Lilaga peale hakata. Vaskvaras polnud halastuse poolest tuntud.

„Baliz…” ütles üks piraatidest, mees, kelle nahk oli tumedam kui ülejäänutel. Ta haaras kaptenil õlast ja sosistas talle midagi kõrva. Lila tabas ära ainult mõne pomisetud sõna. Londonlased. Rikkad. Ja lunaraha.

Kapteni huulil levis aeglaselt naeratus. „Anesh,” nõustus ta noogutades. Ja siis kokku kogunenud meeskonnale: „Purjed rehvida! Kurss vest-ten-süüd! Meil tuleb kuldkalake kinni püüda!”

Mehed jõmisesid heakskiitvalt.

„Mu daam,” ütles Kasnov Lilat trepi poole juhatades. „Teil on selja taga raske öö. Lubage, et saadan teid oma kajutisse, kus te end kahtlemata mugavamalt tunnete.”

Lila kuulis selja tagant vaadi avamist ja õlle kallamist ning naeratas, kui kapten ta alltekile talutas.

Kasnov ei jäänud pikemalt tema seltsi, jumal tänatud.

Ta viis Lila oma ruumidesse, köis ikka veel randmete ümber, ja kadus siis taas, keerates ukse enda järel lukku. Lila oli oma kergenduseks näinud alltekil ainult kolme meest. See tähendas, et Vaskvarga pardal oli neid kokku viisteist.

Lila istus kapteni voodi servale ja luges kümneni, kahekümneni, siis kolmekümneni, sellal kui ülevalt kostis samme ning laev põrutas tema enda põgenevale alusele järele. Nad polnud isegi vaevunud teda läbi otsima, et näha, ega tal relvi pole, mis tundus Lilale liigse enesekindlusena, kui ta ühe noa saapa seest välja tõmbas, kiire harjunud liigutusega peos ringi pööras ja köie läbi lõikas. Köis langes põrandale ning Lila hõõrus randmeid ja ümises endamisi laulukest. Lorilaulu Sarowsist, viirastusest, kes pidavat öösiti isepäiseid laevu kummitama.

Millest saad aru, et Sarows on tulekul?

(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)

Lila võttis kahe käega kleidipihast kinni ja rebis; seelikuosa kärises lahti ja nähtavale tulid liibuvad mustad püksid – kummagi põlve alla kinnitatud noatupp koos noaga –, mille veelgi kitsenevad sääred kadusid saabaste sisse. Ta võttis noa ja libistas sellega selja taga mööda korsetti üles, kaksates paelad katki, et saaks hingata.

Kui tuul jääb soiku, ent siiski laulab su kõrvus.

(Su kõrvus, su peas, su veres, su luudes.)

Ta viskas rohelise seeliku voodile ja lõikas selle allservast kuni narmendava vöökohani lahti. Õhulise riide sees oli pool tosinat peenikest pulka, mida võinuks pidada toestusluudeks ja olid nagu märgutuled, kuid polnud kumbagi. Lila pistis noa saapasse tagasi ja vabastas pulgad.

Kui hoovus jääb seisma, ent triivib edasi laev.

(Triivib edasi, eemale, üksinda ära.)

Pea kohalt kuulis Lila mürtsatust, nagu oleks mingi raske ese kukkunud. Ja siis veel üks ja veel üks, kui õlu mõjuma hakkas. Lila võttis musta riidetüki, hõõrus selle üht külge söega ja sidus endale nina ja suu ette.

Kui kuu ja tähed end pimeduse eest varjavad.

(Sest pimedus harva on, harva on tühi.)

(Sest pimedus harva on tühi.)

Viimane asi, mille Lila sügavalt rohelise seelikuosa voltide vahelt välja võttis, oli tema mask. Mustast nahast näokate, lihtne, kui mitte arvestada sarvi, mis kaardusid kummalise ja ähvardava nõtkusega ta lauba kohal. Lila asetas maski endale ninale ja sidus paika.

Millest saad aru, et Sarows on tulekul?

(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)

Kapteni kajuti nurka oli toetatud ajapikku pooleldi hõbedaseks tõmbunud peegel ja Lila silmas selles oma peegelpilti, sellal kui trepilt kostsid sammud.

Miks sa ei näe ega näe ega näegi ta tulekut?

(Ei näe sa ta tulekut eal.)

Lila naeratas maski taga. Siis pööras ta ringi ja toetas selja vastu seina. Ta kopsas pulga vastu puitu, täpselt nagu ennist märgutulega – aga erinevalt märgutulest ei tulvanud sellest valgust, üksnes heledaid suitsupilvi.

Silmapilk hiljem paiskus kaptenikajuti uks lahti, kuid piraadid olid hiljaks jäänud. Lila viskas suitseva pulga tuppa ja kuulis, kuidas sammud vankusid ja mehed köhisid, enne kui uimastav suits nad jalust niitis.

Kaks maas, mõtles Lila üle nende kehade astudes.

Veel kolmteist jäänud.