Читать книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab - Страница 4

Keegi ei tüürinud laeva.

See oli end piki lainet pööranud ja kõikus nüüd lainetele vastu seilamise asemel külglainetuses, nii et laev õõtsus Lila jalge all ebameeldivalt.

Ta oli poolel teel trepi juurde, kui esimene piraat talle otsa tormas. Mees oli kerekas, aga õlles lahustatud uimasti aeglustas teda mõnevõrra ja tegi teda kohmakamaks. Lila veeretas end tema haardest välja ning äsas talle saapaga vastu rinnakut, nii et mees paiskus vastu seina küllalt suure hooga, et luid murda. Piraat ägas ja vajus puidust põrandalaudadele, kus üle ta huulte tuli pool vandesõna, enne kui Lila saapanina ta lõuaga kohtus. Mehe pea nõksatas küljele ja vajus seejärel rinnale.

Kaksteist.

Pea kohal kostsid sammud. Lila süütas uue pulga ja viskas trepist üles just siis, kui veel kolm meest alltekile tormasid. Esimene neist nägi suitsu ja püüdis tuldud teed tagasi minna, aga teise ja kolmanda hoog tõkestasid ta taandumise ning peagi köhisid kõik kolm, ahmisid õhku ja varisesid puust trepile.

Üheksa.

Lila togis lähimat saapaga, astus siis neist üle ja trepist üles. Teki serval ta seisatas, hoidis trepi varju ning otsis elumärke. Ühtki nägemata tõmbas ta söeriide suu eest ja ahmis sügavalt sisse karget talveõhku, enne kui välja öösse astus.

Kehad vedelesid kõikjal tekil. Ta luges nad kõndides kokku, lahutades igaühe pardal viibinud piraatidest.

Kaheksa.

Seitse.

Kuus.

Viis.

Neli.

Kolm.

Kaks.

Lila seisatas ja silmitses mehi. Siis liigatas miski reelingu juures. Lila tõmbas ühest reie külge kinnitatud tupest noa – ühe oma lemmikutest, jämeda tera, mille pidemele olid vormitud metallist nukid – ja läks siis lohiseva kogu poole, sammus ja ümises.

Millest saad aru, et Sarows on tulekul?

(Tulekul, tulekul, tulekul pardale?)

Mees roomas kätele ja põlvedele toetudes üle teki, nägu solgitud õllest paistes. Algul ei tundnud Lila teda ära. Ent siis tõstis mees pea ja Lila nägi, et see oli sama tüüp, kes oli ta pardale kandnud. See uitama kippuvate kätega tegelane. See, kes oli rääkinud Lila pehmete paikade leidmisest.

„Loll mõrd,” pomises mees arneesia keeles. Kähisevate hingetõmmete tõttu oli mehest peaaegu raske aru saada. Uimasti polnud surmav, vähemalt mitte väikestes kogustes (Lila polnud vaadi juures just ülearu ettevaatlikult toimetanud), aga see lõi veresooned ja hingamisteed paiste ning jättis keha hapnikuta, kuni ohver teadvuse kaotas.

Silmitsedes nüüd piraati, kelle nägu oli pundunud, huuled sinised ja hingetõmbed vaid kare kähin, oletas tüdruk, et oli vist koguste mõõtmisel üsnagi helde olnud. Mees püüdis praegu – küll asjatult – püsti tõusta. Lila sirutas käe, haakis vaba käe sõrmed ta krae taha ja aitas piraadi jalule.

„Kuidas sa mind nimetasid?” küsis ta.

„Ma ütlesin,” kähises mees, „loll… mõrd. Selle eest sa… veel maksad. Ma sulle…”

Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Lila tõukas teda hooga tahapoole ning mees kukkus üle reelingu serva ja plartsatas merre.

„Sarowsit tuleb ikka austada,” pomises tüdruk, vaadates, kuidas mees põgusalt kätega vehkis ja siis lainepinna alla kadus.

Üks.

Ta kuulis, kuidas tekilauad ta selja taga ägasid, ning jõudis tõsta noa hetk enne seda, kui köis ta kaela ümber sulgus. Karedad kiud kriipisid ta nahka, enne kui ta end vabaks saagis. Seda teinud, tuikus ta ette, pööras end hooga ringi ja seisis silmitsi Vaskvarga kapteniga, mehe pilk terane ja samm kindel.

Baliz Kasnov polnud koos meeskonnaga õlut joonud.

Ta viskas köiejupid käest ja Lila pigistas noa võitluseks valmistudes tugevamini pihku, aga kapten ei haaranud ühtki relva. Selle asemel sirutas ta käed ette, peopesad ülespoole.

Lila kallutas pea viltu ja ta maski sarved osutasid mehe suunas. „Kas annad alla?” küsis tüdruk.

Kapteni tumedad silmad sädelesid, tema suu tuksatas. Laternavalguses näis, nagu oleks ta kõrile tätoveeritud nuga välgatanud.

„Vaskvarast ei võta keegi,” sõnas mees.

Tema huuled liikusid ja sõrmed nõksatasid, kui nende kohal leegid lahvatasid. Lila vaatas maha, nägi oma jalge ees rikutud märke ja teadis, mis mehel plaanis. Enamik laevu olid tule eest loitsudega kaitstud, aga kapten oli loitsu lõhkunud. Mees sööstis lähima purje poole ning Lila keerutas nuga käes ja saatis siis lendu. Nuga polnud pideme metallkaitsme tõttu tasakaalus ja tabas pea asemel mehe kaela. Kapten vankus ettepoole, käed kukkumise pehmendamiseks ette sirutatud, ning esile manatud tuli kohtus purjede asemel hoopis köiepuntraga.

Köis võttis tuld, aga Kasnov kustutas suurema osa sellest, kui leekide peale langes. Tema kaelast voolav veri kustutas tuld veelgi. Jäid ainult mõned üksikud tulekeeled, mis mööda köit edasi roomasid. Lila sirutas käe tule poole; kui ta sõrmed rusikasse surus, hääbusid leegid.

Lila naeratas, tõmbas oma lemmiknoa surnud kapteni kõrist välja ja pühkis tera vastu mehe riideid puhtaks. Ta pistis relva uuesti tuppe, kui kuulis vilet ja nägi pead tõstes, kuidas tema laev Öötorn Vaskvarga kõrvale tüüris.

Mehed olid reelingu äärde kogunenud ja Lila sammus maski laubale lükates üle Varga teki, et neid tervitada. Enamik mehi kortsutasid kulmu, aga nende keskel seisis pikk kogu, kes kandis musta särpi, huulil lõbus muie, pruunid juuksed tahapoole kammitud ja safiir kulmu kohal. Alucard Emery. Tema kapten.

„Mas aven,” urises esimene tüürimees Stross umbusklikult.

„Neetult ilmvõimatu,” sõnas kokk Olo tekil vedelevaid mehi jõllitades.

Nägus Vasry ja Tavestronask (keda kutsuti lihtsalt Taviks) plaksutasid käsi, Kobis vahtis, käed rinnal vaheliti, ning Lenos vahtis, suu ammuli, nagu kala.

Lila nautis seda jahmatuse ja heakskiidu segu, kui reelingu äärde astus ja käed laiali ajas. „Kapten,” ütles ta lõbusalt. „Paistab, et mul on sulle üks laev.”

Alucard naeratas. „Paistab sedamoodi jah.”

Kahe aluse vahele asetati plank ja Lila sammus nõtkelt sellest üle, ilma et oleks kordagi alla vaadanud. Ta maandus Öötorni tekil ja pöördus kõhetu noormehe poole, kelle silmade ümber olid varjud, nagu poleks ta üldse maganud. „Maksa ära, Lenos.”

Mehe kulm tõmbus kipra. „Kapten,” palus Lenos närviliselt naerdes.

Alucard kehitas õlgu. „Ise sa vedasid kihla,” ütles ta. „Sina ja Stross,” lisas ta, noogutades oma esimese tüürimehe, tüüaka habemiku poole. „Oma peaga ja oma raha peale.”

Seda olid nad tõesti teinud. Muidugi, Lila oli hoobelnud, et võib Vaskvarga üksipäini üle võtta, aga nemad olid need, kes lõid käed, et ta seda ei suuda. Lilal oli kulunud peaaegu terve kuu, et osta pulkade ja õlle jaoks küllalt uimastit, natuke iga kord, kui laev mõnes sadamas randus. Asi oli seda väärt.

„Aga see oli ju trikiga!” viskas Lenos vastu.

„Juhmakad,” sõnas Olo, hääl madal ja kõmisev.

„Ilmselgelt oli see tal plaanitud,” torises Stross.

„Jajah,” sõnas Lenos, „kust meie pidime teadma, et ta oli seda plaaninud?”

„Oleksite pidanud teadma, et Bardiga ei maksa kihla vedada.” Alucard vaatas Lilale otsa ja pilgutas silma. „Reeglid on reeglid, ja kui te ei taha tolle laeva laipade juurde jääda, kui me siin kord lõpetanud oleme, siis soovitan teil mu vargale võlg ära maksta.”

Stross võttis tengelpunga taskust välja. „Kuidas sa seda tegid?” nõudis ta rahapauna Lilale pihku surudes.

„Pole tähtsust,” kostis Lila münte vastu võttes. „Tähtis on vaid see, et tegin.”

Lenos tahtis oma rahapauna üle anda, aga Lila raputas pead. „Ma ei vedanud kihla selle peale ja sa tead seda.” Lenos tõmbus tavalisest veel rohkem kühmu, kui käsivarre külge kinnitatud noa lahti päästis.

„Kas sul pole juba küllalt nuge?” torises ta, alahuul mossitades ette lükatud.

Lila naeratus muutus veel teravamaks. „Neid pole kunagi küllalt,” kostis ta ja põimis sõrmed noa ümber. Pealegi, mõtles ta, on see siin eriline. Ta oli relva himustanud sellest ajast peale, kui esimest korda nägi, kuidas Lenos seda Kormas kasutanud oli.

„Ma võidan selle sinult tagasi,” pomises mees.

Lila patsutas talle õlale. „Võid ju proovida.”

„Anesh!” kõmistas Alucard ja virutas käega vastu planku. „Aitab sellest niisama passimisest, tornikad, laev ootab rüüstamist. Võtke kõik. Ma tahan, et neil rajakatel poleks ärgates muud pihku võtta kui omaenda vändad.”

Mehed hõiskasid ja Lila itsitas tahes-tahtmata.

Ta polnud kunagi varem kohanud meest, kes oleks oma tööd rohkem armastanud kui Alucard Emery. Alucard nautis seda nii, nagu lapsed naudivad mängu, nagu mehed ja naised naudivad näitlemist, pühenduvad enda mängule rõõmsalt ja jäägitult. Kõiges, mida Alucard tegi, oli omajagu teatrit. Lila mõtiskles, palju võis olla rolle, mida mees veel mängida oskas. Mõtiskles, kas mõni neist polnudki ehk roll, vaid hoopis seda kehastav näitleja ise.

Alucardi pilk kohtus pimedas tema pilguga. Mehe silmad olid tormlev segu sinisest ja hallist, mõnikord erksad, mõnikord jälle peaaegu värvitud. Alucard nookas sõnatult peaga oma ruumide poole ja Lila järgnes talle.

Alucardi kajut lõhnas nagu ikka suvise veini, puhta siidi ja kustuvate süte järele. Mehele meeldisid kenad asjad, see oli ütlematagi selge. Aga erinevalt kollektsionääridest ja uhkeldajatest, kes panid oma iluasjakesed vaatamiseks välja, et teised neid näeksid ja kadestaksid, paistis Alucard oma luksusesemeid täiel määral nautivat.

„No nii, Bard,” ütles ta, minnes üle inglise keelele niipea, kui nad omavahele jäid. „Kas kavatsed mulle rääkida, mismoodi sa sellega hakkama said?”

„Mis lõbu see pakuks?” nõudis Lila ja vajus ühele neist kõrge seljatoega tugitoolidest, mis seisid kolde ees, kus lõõmas hele tuli nagu alati, ning laual ootasid täitmist kaks madalat klaasi. „Salapära on alati põnevam kui tõde.”

Alucard astus laua juurde ja võttis pudeli, sellal kui tema valge kass Esa välja ilmus ja end vastu Lila saabast nühkis. „Kas sinus leidub siis peale salapära veel muud?”

„Kas kihla ka veeti?” küsis Lila temast ja kassist välja tegemata.

„Loomulikult,” vastas Alucard pudelit lahti korkides. „Igasuguseid väiksemaid panuseid. Selle peale, kas sa upud, kas Varas su päriselt ka peale korjab, kui korjab, siis kas me sind enam ühes tükis leiame…” Ta kallas klaasidesse merevaiguvärvi vedelikku ja ulatas ühe Lilale. Lila võttis klaasi vastu, tõmbas seda tehes sarvilise maski peast ära ja viskas nende vahele lauale. „See oli muljet avaldav saavutus,” lausus Alucard oma toolile vajudes. „Kui mu laeva pardal oligi neid, kes sind tänase õhtuni ei kartnud, siis nüüd kardavad nad sind kindlasti.”

Lila vahtis klaasi sisse nii, nagu mõned vahivad tuleleekidesse. „Kas su laeva pardal oli siis neid, kes mind ei kartnud?” küsis ta kelmikalt.

„Tead, kui sind läheduses pole,” patras mees edasi, „kutsuvad mõned neist sind ikka veel Sarowsiks. Nad ütlevad seda sosinal, just nagu arvaksid, et sa võid neid kuulda.”

„Võib-olla kuulengi.” Lila keerutas klaasi sõrmede vahel.

Ühtki vaimukat vastust ei tulnud ning pilku tõstes nägi Lila, et Alucard silmitseb teda, nagu tal ikka kombeks oli, uuris ta nägu, nagu vargad taskuid uurivad, püüdes midagi avastada.

„Noh,” sõnas mees lõpuks ja tõstis klaasi, „kelle või mille terviseks me joome? Sarowsi? Baliz Kasnovi ja tema vaskjuhmardite? Nägusate kaptenite ja elegantsete laevade?”

Aga Lila raputas pead. „Ei,” ütles ta ja tõstis klaasi senisest teravama naeratusega. „Parima varga terviseks!”

Alucard naeris tasa ja hääletult. „Parima varga terviseks!” ütles ta.

Ta lõi Lilaga kokku ja nad mõlemad jõid.