Читать книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab - Страница 8

I

Punane London

Kell põlvitas Basseinisaali keskel.

Suur ringikujuline ruum oli õõnestatud ühe paleed toetava sillasamba sisse. Et ruum asus Isle’i voogude all, tungis jõe punakas kuma nõrga tontliku valgusena läbi klaasseinte. Keset põrandat oli uuristatud keskendumisring, mille muster oli loodud väge juhtima, ja kogu ruum, seinad ja õhk kaasa arvatud, surises energiast, sellest madalast kumisevast helist, mida kuuleb kirikukella sees.

Kell tundis, kuidas vägi temas üles kobrutas ja välja kippus – tundis kogu seda energiat, pinget, viha ja hirmu, mis kriipis endale pääseteed –, aga ta sundis end keskenduma hingamisele, oma keskme leidmisele, sundis end teadlikult juhtima protsessi, mis oli muutunud nii loomulikuks. Ta keris mõttes aega tagasi, kuni oli jälle kümneaastane ning istus Londoni pühakoja mungakongi põrandal, kus ta peas kõlas õpetaja Tiereni ühetasane hääl.

Võluvägi on sasine, nii et sina pead olema sile.

Võluvägi on metsik, nii et sina pead olema taltsas.

Võluvägi on kaos, nii et sina pead olema rahulik.

Kas sa oled rahulik, Kell?

Kell tõusis aeglaselt jalule ja tõstis pea. Keskendumisringist väljaspool siugles pimedus ja kõrgusid varjud. Näis, nagu oleksid vehklemiskujud võbelevas tõrvikuvalguses vaenlaste näod omandanud.

Tiereni rahustav hääl hajus Kelli peas ja selle asemele ilmus Hollandi külm hääletoon.

Kas tead, mis sind nõrgaks teeb?

Antari hääl kajas Kelli peas vastu.

Kell vahtis ringi taga lasuvatesse varjudesse, kujutles keebi lehvimist, terase välgatust.

Sa pole kunagi pidanud tugev olema.

Tõrvikuvalgus virvendas ning Kell hingas sisse ja välja ja ründas.

Ta virutas esimesele kujule ja paiskas selle ümber. Selle aja peale, kui vari langes, pöördus Kell juba teise, selja taga seisva poole.

Pole kunagi pidanud üritama.

Kell sirutas hoogsalt käe ette; vesi kerkis selle ümber ja lainetas siis ühe sujuva liigutusega kogu poole ning muutus jääks hetk enne seda, kui vastu kuju pead raksatas.

Pole kunagi pidanud võitlema.

Kell pööras end välkkiirelt ringi ja leidis end silmitsi varjuga, mis võttis Hollandi kuju.

Ja päris kindlasti pole sa kunagi pidanud oma elu eest võitlema.

Kunagi oleks Kell kõhelnud – kunagi oli ta kõhelnud –, aga seekord mitte. Kiire käeviibe, ja tema randmele kinnitatud tupest libisesid ta peopessa metallogad. Need kerkisid õhku ja sööstsid edasi, tungisid lummutise kõrisse, südamesse, pähe.

Aga varjusid oli ikka veel. Neid oli alati veel.

Kell surus end vastu Basseinisaali kaarjat seina ja tõstis käed. Tema randmeseljal helkis väike teritatud metallist kolmnurk; kui ta käe alla painutas, sai sellest teravik ning Kell lõikas sellega üle oma peopesa, nii et veri jooksma hakkas. Ta surus käed kokku ja eemaldas siis teineteisest.

„As Osoro,” ütles ta verele.

Tumene.

Käsk kaikus, kajas ruumis vastu ja õhk hakkas Kelli pih-kude vahel tihenema ja väändus varjudeks, mis olid paksud nagu suits. Varjud valgusid laiali ja hetkega oli ruum pimedusse mähitud.

Kell vajus vastu saali külma kiviseina, oli sellise võluväe hulga jõust hingetu ja uimane. Higi nirises talle silmadesse – millest üks oli sinine, teine ühtlaselt must –, kui ta laskis laiuval vaikusel enda ümber laotuda.

„Kas tapsid nad kõik?”

Hääl kostis kuskilt tema selja tagant, kuid ei olnud tontlik, vaid kuulus lihast ja verest inimesele ning selles oli kuulda lõbusust.

„Ma pole kindel,” kostis Kell. Ta tõi oma pihud kokku ja pimeduseloor hajus otsemaid, näidates ruumi sellisena, nagu see oli: tühi kivisilinder, mis oli ilmselgelt mõeldud mediteerimiseks, mitte võitluseks. Vehklemiskujud olid laiali paisatud, üks lõõmas lõbusalt, teine oli üleni metallteravikke täis. Teisi – klobituid, räsituid, katkiseid – ei saanudki enam õigupoolest harjutusnukkudeks nimetada. Kell pigistas käe rusikasse ja nukku põletav tuli kustus.

„Eputis,” pomises Rhy. Prints nõjatus vastu kaarjat sissekäiku ning tõrvikuvalgus peegeldus ta merevaiguvärvi silmades nagu kassi omades. Kell vedas verise käega üle oma vasekarva juuste, kui ta vend lähemale astus, saabastes jalgade sammud Basseinisaali kivipõrandal vastu kajamas.

Rhy ja Kell polnud tegelikult vennad, vähemalt vere poolest mitte. Rhyst aasta vanem Kell oli toodud Arneesia kuningakotta siis, kui ta oli viieaastane, ja tal polnud peret ega mälestusi. Tõepoolest, mitte midagi peale pistoda ja ühe üdini musta silma: antarivõluri märgi. Aga Rhy oli vennale lähim, mis Kelli elus oli eales olnud. Ta oleks printsi eest ka oma elu andnud. Ja – üsna hiljuti – oligi ta seda teinud.

Rhy kergitas Kelli harjutuse riismeid nähes kulmu. „Ma olen alati arvanud, et antaril pole vaja harjutada, et see kõik tuleb” – ta viipas hajameelselt – „nagu iseenesest.”

„Võime tuleb iseenesest,” vastas Kell. „Vilumus nõuab vaeva. Täpselt nii, nagu olen sulle kõigis sinu tundides selgitanud.”

Prints kehitas õlgu. „Milleks seda võluväge vaja, kui nii hea välja näed?”

Kell pööritas silmi. Seinaorva suus seisis laud koos hulga anumatega – mõnes hoiti mulda, teistes liiva ja õli – ning suur kauss veega; Kell kastis käed viimasesse ja piserdas nägu veega, enne kui veri jõudis vee ära määrida.

Rhy ulatas talle rätiku. „Parem?”

„Parem.”

Kumbki ei viidanud vee värskendavatele omadustele. Tõtt-öelda tuikas Kelli veri rahutus rütmis, sellal kui see, mis ta veres voogas, igatses tegusid. Miski oli temas ärganud ega tahtnud enam uinuda. Nad mõlemad teadsid, et Kell külastas Basseinisaali üha rohkem – nii sageduse kui ka kestuse poolest. Harjutamine mõjus närvidele rahustavalt ja vaigistas ta veres voogavat energiat, aga ainult lühikeseks ajaks. See meenutas otsekui palavikku, mis alaneb, et siis jälle tõusta.

Rhy niheles, tammus jalalt jalale, ning kui Kell teda tähelepanelikumalt silmitses, märkas ta, et prints oli vahetanud oma tavapärase punakuldse riietuse smaragdrohelise ja halli vastu, peene siidi villa ja kulunud puuvilla vastu ning kuldpannaldega saapad mustast nahast saabaste paari vastu.

„Keda sa enda arvates kujutad?” küsis Kell.

Rhy silmis välgatas vallatu tuluke, kui ta laia liigutusega kummardas. „Otse loomulikult lihtinimest.”

Kell vangutas pead. Maskeering oli väga pinnapealne. Riietest hoolimata olid Rhy mustad juuksed läikivad ja kammitud, ta sõrmed sõrmuseid täis, smaragdroheline kuub pärlmutternööpidega kinnitatud. Kõik tema juures viitas kuninglikkusele. „Sa näed endiselt välja nagu prints.”

„Noh, iseenesest mõista,” vastas Rhy. „Maskeering ei tähenda veel, et ma ei taha, et mind ära tuntaks.”

Kell ohkas. „Tegelikult,” ütles ta, „see just täpselt seda tähendabki. Õigemini tähendaks, kõigi jaoks peale sinu.” Rhy ainult naeratas, nagu oleks tegu komplimendiga. „Kas ma tahan teada, miks sa niimoodi riides oled?”

„Ah see,” tegi prints. „Sellepärast, et me läheme välja.”

Kell raputas pead. „Jätan vahele.” Ta soovis ainult vanni ja jooki, mis mõlemad olid saadaval tema enda eluruumide rahus.

„Hästi,” kostis Rhy. „Mina lähen välja. Ja kui mind röövitakse ja kuskile kõrvaltänavasse jäetakse, võid sina meie vanematele rääkida, mis juhtus. Ära unusta lisamast seda, et sina jäid koju, selle asemel et mu turvalisuse eest hoolitseda.”

Kell oigas. „Rhy, viimane kord…”

Aga prints lõi viimase korra peale käega, nagu poleks sellega kaasas käinud murtud ninaluu, paljud pistised ja tuhande lini eest kahjutasusid.

„Seekord läheb teisiti,” jäi prints endale kindlaks. „Ei mingeid krutskeid. Ei mingit vägivalda. Ainult üks jook mõnes meie seisusele sobivas kohas. Kuule, Kell, minu rõõmuks?

Ma ei suuda enam ühtki minutit kodus konutada ja turniiriplaane teha, kui ema iga mu valiku kahtluse alla seab ja isa Faro ja Veski pärast muretseb.”

Kell ei uskunud, et ta vend end pahandustest eemale hoiaks, aga Rhy õieli lõuast ja silmis helkivast tulukesest oli selgesti näha, et ta lähebki välja. Mis tähendas, et nemad lähevad välja. Kell ohkas ja noogutas trepi poole. „Kas ma võin vähemalt oma tubadest läbi astuda ja riided vahetada?”

„Pole tarvis,” vastas Rhy rõõmsalt. „Tõin sulle puhta särgi.” Ta tõi lagedale pehme nisukarva särgi. Ilmselgelt tahtis ta Kelli paleest välja tüürida enne, kui too jõuab meelt muuta.

„Milline hoolitsus,” pomises Kell ja ajas särgi seljast. Ta nägi, kuidas printsi pilk peatus ta rinnale sirgeldatud armil. Peegelpilt kujutisest, mis laiutas Rhy enda südame kohal. Killuke keelatud ja pöördumatut võluväge.