Читать книгу Tihenevad varjud - V. E. Schwab - Страница 6

Öötorni pardale jõudnud, ei lausunud Lila peaaegu sõnagi (Kell oleks vast selle üle rõõmustanud). Ta kulutas kõik hetked püüdlustele arneesia keelt õppida ja ahmis kokku uusi sõnu – aga kui tahes kiiresti ta neid ka omandas, oli lihtsalt kuulata ikkagi kergem kui jutuajamistest osa võtta.

Meeskond veetis hea hulga aega tema pihta sõnu loopides, üritades tüdruku emakeelt välja selgitada, kuid Alucard Emery oli see, kes mõistatuse läbi hammustas.

Lila oli pardal olnud nädala, kui kapten ühel õhtul talle juhuslikult peale sattus, kui tüdruk oma ränilukuga Kõmmutajat siunas, sest see oli märjaks saanud sitanikerdis, mille viimane kuul oli torusse kinni jäänud.

„On see vast üllatus!”

Lila tõstis pea ja nägi Alucardi lähedal seismas. Algul arvas tüdruk, et tema arneesia keele oskus on nähtavasti paranenud, sest ta sai kõigist sõnadest midagi mõtlemata aru, aga siis taipas ta, et mees ei rääkinudki arneesia keeles. Ta rääkis inglise keeles. Mitte ainult – mehe aktsendis oli ka seda täpset hääldust ja sujuvat kõneviisi, mis oli omane neile, kes rääkisid kuninglikku keelt soravalt. Mitte nii nagu õukonda ihalejad, kes ajasid sõnu segi ja esitasid neid nagu mõnd mustkunstitrikki. Ei, nii nagu Kell või Rhy. Nagu inimene, kes on üles kasvanud, see keel pidevalt huulil.

Ühe maailma jagu siit eemal, Lila vana linna hallidel tänavatel, ei tähendaks see soravus midagi, aga siin tähendas see, et kumbki neist polnud lihtne meremees.

Viimases katses oma saladust päästa tegi Lila näo, nagu ei saaks ta aru. „Oh, ära nüüd minu ees lolli mängi, Bard,” ütles kapten. „Sa hakkasid just huvitavaks muutuma.”

Nad olid sel laevalõigul omavahel, otse ülemise teki serva varjus. Lila sõrmed rändasid vööle kinnitatud noa juurde, aga Alucard tõstis käe.

„Jätkame seda jutuajamist ehk minu ruumides?” küsis ta, silmis tuluke. „Kui sa just ei taha stseeni korraldada.”

Lila meelest oli tõesti targem mitte lõigata kapteni kõri läbi kohas, kus igaüks näha võis.

Ei, seda saab ka omavahel olles teha.

Niipea kui nad kahekesi jäid, pöördus Lila hoogsalt Alucardi poole. „Sa räägid ingl…” alustas ta, aga sai veel sõnasabast kinni. „Kuninglikku keelt.” Nii seda siinmail nimetati.

„Tuleb nii välja,” kostis Alucard, enne kui vähimagi pingutuseta arneesia keelele üle läks. „Aga see pole minu emakeel.”

„Tac,” vastas Lila samas keeles. „Aga kes ütleb, et see on minu oma?”

Alucard muigas mänglevalt ja naasis inglise keele juurde. „Esiteks on su arneesia keel kohutav,” lausus ta laitvalt. „Ja teiseks, üleüldise seaduspära järgi vannuvad kõik inimesed oma emakeeles. Ja ma pean märkima, et sinu keelekasutus oli üsna värvikas.”

Lila surus hambad kokku ja tundis oma vea pärast pahameelt, kui Alucard ta oma kajutisse juhatas. Kajut oli elegantne, aga õdus, ühes seinaorvas voodi, teise seina ääres kamin, kahkja tule ees kaks kõrge seljatoega tooli. Tumedast puidust laual lamas end kaartide peal kerra tõmmanud valge kass nagu kirjapress. Loom sipsas nende saabudes sabaga ja avas ühe lavendlikarva silma, kui Alucard laua juurde astus ja pabereid lehitses. Mees sügas kassi hajameelselt kõrva tagant.

„Esa,” ütles ta tutvustavalt. „Minu laeva emand.”

Nüüd oli ta seljaga Lila poole ja tüdruku käsi libises taas puusal rippuvale noale. Aga enne, kui ta jõudis relva järele küünitada, nipsutas Alucard sõrmi ning nuga hüppas tupest välja ja lendas tema kätte, nii et noapide maandus otse mehe pihku. Alucard polnud seejuures pilkugi tõstnud. Lila silmad tõmbusid vidukile. Selle nädala jooksul, mis ta oli pardal olnud, polnud ta näinud kedagi võlukunsti kasutavat. Alucard pöördus nüüd kerge muigega tema poole, nagu polekski Lila äsja teda rünnata tahtnud. Ta viskas noa hooletult lauale (selle heli peale sähvas Esa jälle sabaga).

„Sa võid mu hiljem tappa,” ütles mees ja osutas kahele kamina ette seatud toolile. „Kõigepealt ajame juttu.”

Toolide vahel laual seisis karahvin koos kahe klaasiga ning Alucard kallas marjavärvilist jooki ja ulatas klaasi Lilale. Tüdruk ei võtnud seda vastu.

„Miks?” küsis ta.

„Sest ma armastan kuninglikku keelt,” vastas kapten, „ja tunnen puudust võimalusest seda kellegagi rääkida.” Sellest tundest sai Lila aru. Kergendus, mida rääkimine pärast nii pikka vaikimist tõi, meenutas lihaste sirutamist pärast kesist und, kui kehas võimust võtnud jäikust eemale peletad. „Ei tahaks, et see rooste läheks, kuni ma merel viibin.”

Alucard istus ühele toolile ja kummutas klaasitäie endale kurku, kulmu kohale kinnitatud kalliskivi koldekumas helklemas. Ta viipas tühja klaasiga teise tooli poole ning Lila silmitses teda, kaalus oma võimalusi ja võttis siis samuti istet. Lilla veini karahvin seisis laual nende vahel. Lila kallas endale klaasitäie ja nõjatus Alucardi asendit matkides tahapoole, toetas joogi tooli käetoele ja sirutas jalad välja, saapad pahkluude kohalt ristatud. Muretuse kehastus. Mees keerutas hajameelselt üht oma sõrmustest, rõngasse keeratud hõbedast sulge.

Pikka aega piidlesid nad teineteist vaikides nagu kaks malemängijat enne esimest käiku. Lila oli malet eluaeg vihanud. Tal polnud selle jaoks kannatust.

Alucard tegi esimese käigu, hakkas esimesena rääkima. „Kes sa oled?”

„Ma ju ütlesin sulle,” vastas tüdruk lihtsalt. „Mu nimi on Bard.”

„Bard,” kordas mees. „Pole ühtki sellenimelist aadlikoda. Millisest perekonnast sa tegelikult pärit oled? Roseci kojast? Casini omast? Loreni omast?”

Lila turtsatas hääletult, aga ei vastanud. Alucard oletas, ja oletas arneeslase jaoks ainumõeldavat: et kuna Lila räägib inglise keelt, kuninglikku keelt, peab ta olema aadlisoost. Õukonna liige, keda on õpetatud ingliskeelsete sõnadega nagu kalliskividega uhkeldama, et kuningaperele muljet avaldada, endale tiitel ja kroon võita. Lila kujutles prints Rhyd, tema pingutustevaba sarmi ja flirtivat loomust. Ilmselt oleks ta võinud soovi korral printsi tähelepanu pikemaltki paeluda. Ja siis rändasid ta mõtted Kellile, kes seisis nagu vari toretseva pärija selja taga. Kell oma punakate juuste, musta silma ja alalise kulmukortsutusega.

„Hästi,” katkestas Alucard ta mõttelõnga. „Lihtsam küsimus. Kas sul on ka eesnimi, preili Bard?” Lila kergitas kulmu. „Jah, jah, ma tean, et sa oled naine. Õukonnas võidaks sind tegelikult ka väga kenaks poisiks pidada, aga laevadel töötavatel meestel kipub tavaliselt olema natuke rohkem…”

„Lihaseid?” pakkus Lila.

„Ma tahtsin öelda näokarvu.”

Lila muigas tahes-tahtmata. „Kui kaua sa juba teadnud oled?”

„Sellest hetkest peale, kui sa pardale tulid.”

„Aga sa lubasid mul jääda.”

„Sa äratasid minus uudishimu.” Alucard täitis oma klaasi uuesti. „Räägi mulle, mis sind minu laevale tõi?”

„Sinu mehed.”

„Aga ma nägin sind tol päeval. Sa tahtsid pardale tulla.”

Lila silmitses teda ja ütles siis: „Mulle meeldis su laev. See paistis hinnaline.”

„Oh, ongi.”

„Kavatsesin oodata, kuni meeskond maale läheb, siis sinu tappa ja Öötorni endale võtta.”

„Milline otsekohesus,” venitas mees oma veini rüübates.

Lila kehitas õlgu. „Ma olen alati endale piraadilaeva igatsenud.”

Selle peale pahvatas Alucard naerma. „Mis paneb sind arvama, et ma olen piraat, preili Bard?”

Lilal venis nägu pikaks. Ta ei saanud aru. Ta oli näinud, kuidas nad alles üleeile ühe laeva kaaperdasid, kuigi tema oli laevale võetud ja mastikorvist jälginud, kuidas mehed võitlesid, rüüstasid ja seejärel värske saagiga edasi seilasid. „Kes muu sa olla saad?”

„Ma olen kaaper,” selgitas mees lõuga õieli ajades. „Vana hea Arneesia krooni teenistuses. Seilan Mareshite loaga. Jälgin siinseid meresid ja kannan hoolt mis tahes tülitajate eest, keda siit leian. Miks ma muidu sinu arvates kuninglikku keelt nii hästi valdan?”

Lila vandus endamisi. Mõni ime, et mehed tolles kompassiga kõrtsis nii teretulnud olid. Nad olid korralikud meremehed. Selle mõtte peale ta tuju pisut langes.

„Aga sa ei seila kuningliku lipu all,” märkis ta.

„Eks ma ju võiksin…”

„Aga miks sa seda siis ei tee?” nähvas tüdruk.

Alucard kehitas õlgu. „Poleks vist nii lõbus.” Ta kinkis Lilale uue naeratuse, sellise kavala. „Ja nagu ma ütlesin, võiksin ma sõita kuningliku lipu all, kui tahaksin, et mind iga nurga peal rünnataks – või kui tahaksin saagi eemale peletada. Aga ma olen oma laevast üsna sisse võetud ega taha näha seda uppumas, samuti ei ole mul huvi oma tööst ilma jääda, sest mul pole midagi ette näidata. Ei, öötornlased eelistavad vähem silmatorkavalt sisse imbuda. Aga me pole piraadid.” Ju ta nägi, kuidas Lila seepeale lössi vajus, sest lisas: „Kuule, ära tee nii pettunud nägu, preili Bard. Pole ju vahet, kas nimetada seda kaaper– või piraadilaevaks, erinevus on ainult tähtedes. Tähtis on vaid see, et mina olen selle laeva kapten. Ja ma kavatsen oma ametit ja elu hoida. Mis toob meid tagasi küsimuse juurde, mida sinuga peale hakata.

Mees, kelle sa esimesel õhtul surnuks pussitasid, Bels… su naha päästis ainult tõik, et sa tapsid ta maal ja mitte merel. Laevadel kehtivad reeglid, Bard. Kui oleksid tema verd minu laeva pardal valanud, poleks mul olnud teist valikut, kui sinu oma valada.”

„Sa oleksid ikkagi võinud seda teha,” tähendas Lila. „Su meestel poleks kindlasti midagi selle vastu olnud. Nii et miks sa mind säästsid?” See küsimus oli teda painanud tollest esimesest õhtust saadik.

„Ma olin uudishimulik,” vastas mees ja vahtis kaminatule rahulikku valendavasse valgusesse. „Pealegi,” lisas ta ja ta tumedate silmade pilk vilksas uuesti Lila poole, „ma olin juba kuid otsinud võimalust, kuidas Belsist vabaneda – see reeturlik närakas varastas minu tagant. Nii et paistis, et sa tegid mulle teene, ja ma otsustasin samaga vastata. Sinu õnneks vihkas enamik meeskonnast seda tõbrast nagunii.”

Esa ilmus kapteni tooli kõrvale, suured lillad silmad Lilat vahtimas – või põrnitsemas. Loom ei pilgutanud silmi. Lila oli üsna kindel, et kassid peaksid silmi pilgutama.

„Niisiis,” sõnas Alucard end sirgu ajades, „sa tulid pardale kavatsusega mind tappa ja mu laev röövida. Sul on olnud aega terve nädal, miks sa siis üritanud ei ole?”

Lila kehitas õlgu. „Me pole randunud.”

Alucard kõhistas naeru. „Kas sa oled alati nii võluv?”

„Ainult oma emakeeles. Mu arneesia keel, nagu sa isegi märkisid, jätab kõvasti soovida.”

„Kummaline, arvestades, et ma pole veel kordagi kohanud inimest, kes oskab õukonna keelt, aga lihtrahva oma mitte…”

Kapten vakatas, oodates ilmselgelt vastust. Lila rüüpas oma veini ja laskis vaikusel süveneda.

„Tead mis,” jätkas mees, kui oli selge, et Lila tema kannul sellele rajale astuda ei kavatse. „Veeda õhtud minuga ja ma aitan sul keeleoskust lihvida.”

Selle peale oleks Lila äärepealt veini kurku tõmmanud ning jäi siis Alucardi jõllitama. Mees naeris – see oli kerge ja loomulik heli, kuigi kassi kasukas selle peale võdises. „Ma ei mõelnud seda nii,” ütles ta end jälle kogudes. Lilal oli tunne, nagu oleks ta klaasis oleva joogi värvi. Tema nägu tulitas. Ta tundis tahtmist mehele rusikaga virutada.

„Ole mulle seltsiks,” proovis mees uuesti, „ja ma hoian su saladust.”

„Ja lasen meeskonnal mõelda, et sa magatad mind?”

„Oh, vaevalt nad seda mõtleksid,” vastas Alucard käega rehmates. Lila püüdis solvumist alla neelata. „Ja ma luban, et soovin vaid vestlemise rõõmu. Ma olen sulle isegi arneesia keele juures abiks.”

Lila kopsis sõrmedega vastu tooli käetuge ja mõtles järele. „Hästi,” sõnas ta. Ta tõusis püsti ja astus laua juurde, kus ta nuga ikka veel kaartide peal lebas. „Aga ma tahan vastutasuks üht teenet.”

„Naljakas, minu meelest on teene juba see, et lubasin sul oma laevale jääda, hoolimata tõsiasjast, et sa oled valetaja, varas ja mõrtsukas. Aga palun, jätka.”

„Võlukunst,” ütles Lila nuga uuesti tuppe pistes.

Mees kergitas oma safiirkaunistusega kulmu. „Mis sellega on?”

Lila kõhkles ja püüdis õigeid sõnu valida. „Sa valdad seda.”

„Ja siis?”

Lila võttis taskust Kelli kingituse ja asetas selle lauale. „Ma tahan seda õppida.” Kui ta tahab siin uues maailmas üldse mingit võimalust saada, peab ta ära õppima selle tõelise keele.

„Ma pole kuigi hea õpetaja,” ütles Alucard.

„Aga ma olen kiire õppija.”

Alucard kallutas pea järele mõeldes viltu. Siis võttis ta Kelli karbi, avas haagi ja laskis karbil oma peopesal avaneda. „Mida sa teada tahad?”

Lila naasis toolile ja nõjatus ettepoole, küünarnukid põlvedel. „Kõike.”