Читать книгу Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia - Vadim Makšejev - Страница 1

See raamat räägib 1941. aasta küüditatute saatusest Narõmimaal – piirkonnas, mis oli väljasaatmiskohaks ka tuhandetele eestlastele. Raamatu koostaja Vadim Nikolajevitš Makšejev oli viieteistaastane, kui ta koos isa, ema ja viieaastase õega 14. juuni varahommikul Kiviõlist eriasumisele saadeti. Tema oli ainus, kes oma perest ellu jäi: isa suri mõne kuu pärast Sosvas, ema ja õde surid aasta hiljem, 1942. aasta oktoobris ühel ja samal päeval nälga. Vadim vabanes asumiselt 1954. aasta amnestiaga, kuid Eestisse ta enam tagasi ei pöördunud, vaid jäi elama Tomski oblastisse, kus ta on elanud kõik järgnevad aastad ning töötanud ajakirjaniku ja kirjanikuna. Tema abikaasa Aleksandra Dmitrijevna oli samuti „väljatõugatu”, 1931. aastal küüditatud. Vadim Makšejevi tugevalt autobiograafiliste sugemetega jutustused on teinud temast armastatud autori, ta vestab oma põlvkonna loost – enne sõda, sõja ajal ning pärast sõda elatud eludest. Oma raamatu „Ja näeb und…” saatesõnas meenutab ta järgmist: „Massirepressioonid Baltikumis jäid peaaegu samasse aega sõja algusega, sinna jäi ka minu lapsepõlv, sellega oli minu saatus justkui erinevateks eludeks jagatud, vaid ainult mälestuste katkiraiumata niidid hoiavad koos nii erinevaid, nii kokkusobimatuid…” Lapsepõlve Eesti ja sellele järgnenud elu Vasjuganis on need kaks poolt, mida ta eelnimetatud raamatus kokku sobitada püüab.

Makšejevite pere saatuselugu on iseloomulik üsna paljudele vene emigrantidele, kes pärast revolutsiooni ja kodusõda olid asunud elama Eestisse. Vadim Makšejevi isa Nikolai Aleksandrovitš sündis 1896. aastal Poltavas rahukohtuniku ja õigusteadlase perekonnas. Aastatel 1913–1914 õppis ta Peterburi Tehnoloogia Instituudis, Esimese maailmasõja puhkedes astus sõjaväkke, tegi läbi suurtükiväekooli ning läks üheksateistaastaselt rindele. 1917. aastal läbis ta lennukooli kursused, 1918–1920 võitles valgekaartlikus armees Lõuna-Venemaal. Pärast Türki põgenemist töötas ta juhutöödel Konstantinoopolis ja elas mõnda aega õe juures Nizzas. 1923. aastal siirdus Nikolai oma teise õe Ljubov Aleksandrovna Kurtšinskaja juurde Tartusse, et isa eeskujul õigusteadust õppida. Peagi sõitis Peterburist Tartusse ka Nikolai kihlatu Olga Fjodorovna. Noored abiellusid ning 1925. aastal sündis perre poeg Vadim. Paraku tuli Nikolail ülikool 1927. aastal majandusraskuste tõttu pooleli jätta, kuigi tema õemees, Tartu Ülikooli professor majandusteadlane Mihhail Kurtšinski noori igati aidata püüdis. Elatuti vaid ajutistest töödest, paar aastat sai Nikolai tööd Tartu–Petseri raudteeliini ehitusel, samal ajal tegi ta kirjanduslikke tõlkeid prantsuse ja inglise keelest vene keelde. Vadim mäletab seda kui perele rasket aega – „elasime väga tagasihoidlikult väikestes ärklikorterites. Kui isa töötu oli, elasime ema teenitud rahast, mida ta sai eratundide eest, õpetades lastele prantsuse, inglise, saksa keelt. Viimaks sai isa tööd Kiviõli õlivabrikus, kus ta oli esialgu lihttööline, hiljem töötas laborandina.”

Kiviõli oli tollase vene haritlaskonna koondumispaik. Nikolai Makšejev osales aktiivselt seltsielus, oli tegev kohalikus haridusseltsis, pidas ettekandeid vene kirjanikest, võttis enda kanda noorte skautide kasvatamise. Vene valgekaartlikud perekonnad panustasid laste kasvatusse palju, neile õpetati väärikust, neid kasvatati suures armastuses Venemaa, oma kodumaa vastu. Nende lootused olid rajatud usule Nõukogude Liidu lagunemisest, et seejärel enamlaste rikutud ja rüüstatud maa taas korralikult üles ehitada.

Vene emigrantide seas oli erinevaid gruppe ning arvamusi selle kohta, kuidas või mismoodi Venemaa taassünni eest võidelda ning seista. Säärane mõttelaad ja sellesuunaline tegevus ei olnud 1920.–1930. aastatel teadmata ka NSVL julgeolekuorganitele. Seepärast tabasid 1940. aasta juunipöördele järgnenud esimesed arreteerimised Eestis kohe ka vene emigrante, kellest enamik saadeti edasi Leningradi, kus neile pärast ülekuulamisi valdavalt surma mõistev kohtuotsus langetati. Üldise kahtluse vari lasus kõigil valgearmees teeninud ohvitseridel ja sõduritel. „Vaenlaste” tabamise maanias ei vaevutud süüdistuste ja tunnistuste otsimisega suurt vaeva nägema, piisas sellest, kui mõnel ülekuulamisel välja öeldud nimi protokollis fikseeriti, käivitades ahela, mis tihti nimetatud isiku arreteerimiseni viis. Just nii juhtus Nikolai Makšejeviga, kelle nimi figureerib ühes ülekuulamisprotokollis, kus teda on mainitud kui Kiviõlis elavat valgekaartlikku ohvitseri. Kuna loetletud ohvitseride hulgast mitmed kuulusid monarhistlikku ühendusse „Kirillovlased” (suurvürst Kirill Romanovi järeltulijate toetajad), siis laiendati sama süüdistust kõigi nimetatud 11 isiku suhtes. Ja kuigi Nikolai Makšejevi seotust ühendusega ei kinnita mitte miski, on nimetatud fakt olnud esmaseks süüdistuseks Makšejevite pere karistamisel. 1941. aasta mais lülitati Nikolai Makšejev tema kohta kogutud info põhjal 14. juunil arreteeritavate meeste, tema perekond küüditatavate nimekirja. Nikolai Makšejevi ülekuulamiseni, mingi „süü” kinnitamiseni ja kohtuotsuseni ei jõutudki, sest 7. novembril 1941 paigutati ta Severurallagi Stupino laagripunktis haiglasse, kus ta nädala pärast, 12. novembril suri, olles 46-aastane.

Teadmatus oma „kuritegelikust tegevusest”, sellest, mille eest tuhandeid ja miljoneid sarnaselt Makšejevite perega karistati, miks tapeti ja surma saadeti, jäi inimesi saatma aastakümneteks. Vadim Makšejevi hinges ei ole see rahu andnud tänini. „Miks kodumaa, mida mu isa armastas, temaga nii julmalt käitus, miks on seesama kodumaa võtnud minult pere? Milles seisnes minu ema süü, kas selles, et ta armastas minu isa ja elas temaga koos mitte just eriti kerget elu? Ma suhtun austusega oma vanemate mälestusse ja mul on õigus teada saada, milles minu vanemaid süüdistati” – need on katked Vadimi 1957. aastal esitatud rehabiliteerimistaotlusest. Ta saavutas ENSV prokuratuurilt isa postuumse rehabiliteerimise „kuriteo koosseisu puudumise tõttu”, kuid vastused esitatud küsimustele jäid saamata.

Aastaid hiljem, kui muutuvad olud seda tasapisi võimaldama hakkasid, võttis Vadim Makšejev väljasaadetute saatuse uurimise oma südameasjaks, et varjatud eludesse selgust tuua. Tomski arhiivide dokumentides avanev pilt muutis läbielatu veelgi kohutavamaks. Materjalide esialgu üsna salajase ümberkirjutamise käigus sündis mõte 1930.–1940. aastate küüditatute elu ning olusid kajastavad dokumendid ühes saatusekaaslaste mälestuste ja täiendavate kommentaaridega raamatusse köita. Sellest sai „Narõmi kroonika 1930–1945”. Valu, mida need aastad eneses kannavad, on kandunud tema raamatutesse. Vadim Nikolajevitš ei räägi ainult enda valust, ta räägib ka eestlaste ja Eesti, oma väikese kodumaa valust. Neid tundeid on Vadim Makšejeviga jaganud Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II oma tänukirjas raamatu „Muromi teel” eest: „Väike kodumaa, minu ja teie südamele kallis Eesti – maa, mis on meid sünnitanud ja üleskasvatanud. […] Võimatu on teda mitte armastada, mitte näha tema minevikku, mitte elada tema praeguses ajas, mitte muretseda ja palvetada tema tuleviku eest. […] mälestus ja armastus tema vastu elab raugematult edasi ja hingab meie südames.” Saatusekaaslase, oma seitsmeliikmelisest perest samuti ainukesena ellu jäänud Peep Varju hinnangul avalduvad Vadimi – keda Peep tihti Siberi-vennaks kutsub – raamatutes tema parimad iseloomujooned: inimlik valu ning sügav kaastunne kannatanud ja hukkunud saatusekaaslaste vastu.

Vadim Makšejev on andnud olulise panuse Eesti Memento uurimistöösse, selgitades välja mitmesaja 1941. aastal küüditatu saatuse. „See oli loomulik, arusaadav soov, et ma otsiksin üles nende inimeste surmadaatumid, neil on ju omaksed, et nad teaksid, millal küünal süüdata ja millal palvetada selle inimese eest,” on Vadim Nikolajevitš seda tööd kirjeldanud Merle Karusoole antud intervjuus. Nõndasamuti on Vadim Makšejev alati hästi vastu võtnud ja aidanud neid, kes on oma lähedasi sealtkandist otsinud, ning toetanud Tartu Ülikooli ajaloolaste materjali-kogumisretki Tomskis. 2008. aastal püstitati professor Aadu Musta ettevõtmisel Tomski südalinna kõigile stalinismi ohvritele pühendatud leinakivi kõrvale murtud rukkilille kujutisega mälestuskivi Tomskimail hukkunud eestlastele. Kivilt eemaldasid katte Vadim Makšejev, Aadu Must ja oma noorusaastad Aleksandrovski rajoonis elama pidanud maestro Teo Maiste.

1997. aastal püstitati Vadim Makšejevi algatusel Novo-Vasjugani mälestusmärk kõigile hukkunud väljasaadetuile, sealsele kalmistule on maetud ka tema ema ja õde. Neid Narõmi paiku külastas 2010. aasta sügisel küüditatutest teleseriaali ja dokumentaalfilmi (stsenaristid Merle Karusoo, Katrin Saukas) ettevalmistav Eesti Televisiooni võttegrupp koos Vadim Makšejeviga. Ühiselt käidi ka haudadel, mida hooldab Kundast küüditatud ja sinna elama jäänud Renate Taarde. Kohalike inimeste lugupidamist kirjanik Makšejevi vastu näitas saabumise päeval tema 85. sünnipäevaks korraldatud pidulik koosolek ning kontsert. Töö eest, mida Vadim Makšejev on ära teinud Siberisse saadetud eestlaste saatuse uurimisel, tunnustas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves teda 2011. aastal Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgiga.

Tagasi Eestisse Vadim Nikolajevitš enam tulla ei taha – „see oleks nagu külaskäik surnuaeda, neid inimesi, keda mina mäletasin, ei ole enam”, on ta öelnud. Tartu Ülikooli vene kirjanduse professori, Vadim Nikolajevitši sugulase Ljubov Kisseljova sõnul on mälestused Vadimi jaoks kõige kallimad, ta elab nende sees, tema jaoks eksisteerib tänini 1930. aastate Eesti, kõik see, mis pärineb 1930. aastate Eestist, on talle erakordselt kallis. 14. juuni 1941 lõikas läbi kogu tema varasema elu, pani punkti tema lapsepõlvele, algas elu, mille kirjeldamiseks ei jagu inimkeeles tihti õigeid sõnu.

Käesolev raamat ilmus esmatrükis 1997. aastal Aleksandr Solženitsõni toimetatud sarjas „Uurimusi uusimast Vene ajaloost”, autori varasemad katsed eriväljasaadetute saatusest kõnelevat raamatut trükis avaldada luhtusid. Raamatu tõlge eesti keelde ilmub mõningate dokumendikärbetega ja täiendavate lisandustega. Lisatud on dokumente Nikolai Makšejevi Eesti Riigiarhiivis asuvast toimikust (ERAF f. 130sm, n. 1, s. 589). Nikolai Makšejevi omandatud eesti keele oskust kinnitab tema omakäeline elulookirjeldus, mis on raamatus avaldatud faksiimilena (dokument 60). Avaldatud on ka arreteerimisega seotud dokumendid, Nikolai Makšejevi surmaakt (dokumendid 61–65) ning Vadim Makšejevi kirjavahetus ENSV prokuratuuriga isa rehabiliteerimise küsimuses (dokumendid 139–140). 1941. aasta küüditamise üks alusdokumente, nn Serovi dokument, mida on kaua ekslikult dateeritud, on asendatud ÜK(b)P KK ja NSVL RKN ühismääruse tekstiga (dokument 59).

1941. aasta juuniküüditamine oli ja on Eesti elanikele kahtlemata üks valusamaid ajaloosündmusi. NSVL kontekstis oli uutel, 1939– 1940 hõivatud aladel läbiviidud aktsioonide puhul tegu vaid järjekordse „puhastusega” küüditamiste pikast reast. Küüditamise kõrgperioodid jäävad aastatesse 1930–1931, kui oma kodudest viidi ära üle 2 miljoni inimese, aastatel 1941–1942 ulatus see arv üle 1,2 miljoni. Esimesed dokumendid, mida Vadim Makšejev oma kogumikku on koondanud, pärinevad 1930. aastatest, mil rakendati ellu nõukogulikku agraarreformi. Küüditamine oli üks „tõhusamaid” survemeetodeid kollektiviseerimise läbiviimisel, kolhoosivastasuse mahasurumisel, „kulakute” kui klassi hävitamisel.

Peagi järgnesid uued kampaaniad, mil võitlus „klasside” vastu asendus ja põimus võitluseks „vaenulike rahvuste”, „sotsiaalselt ohtliku ja ebasoovitava elemendi” vastu, omandades erakordse mastaapsuse suure terrori päevil 1937–1938. Neile arengutele viitavad ka mitmed kogumiku dokumendid, iseloomustades ühtaegu kogu nõukogude ajastule omast pidevat võitlust erinevate „vaenlastega”. Eraldi osa raamatust moodustavad dokumendid Narõmi väljasaadetud sakslaste kohta. Mõned dokumendid kajastavad ka poolakate küsimust, kelle suhtes Stalin eriti silmakirjalikku poliitikat teostas. Pärast NSVL ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist poolakad amnesteeriti, vabastati laagritest ning asumiselt, nende baasil moodustati kaks poola armeed. Kuna sõja tingimustes polnud vabastatutel võimalik Poolasse tagasi pöörduda, asus enamik neist elama NSVL lõunapoolsetesse piirkondadesse. Mõne aja möödudes poliitika muutus ning taas tabasid poolakaid repressioonid, mitu tuhat amnesteeritut arreteeriti uuesti.

1939–1941 Narõmi piirkonda toodud „uuele kontingendile” oli sealne olukord, suhtumine inimesse, tema kodusse ja väärtustesse katastroofiline. Varasemate aastate kurvad kogemused ei olnud nõukoguliku suhtumise elluviijatele suutnud midagi õpetada, kunagine rikas Siberi küla oli puruvaeseks tehtud, tootlik tööstiil vaenulikuks kuulutatud („töötas kulaku kombel”), primaarseks oli pidev „jaht elementidele”, „kahjurite paljastamine”. Kõikvõimalike ebaõnnestumiste korral (heina-, või viljavarumise kohustuse mittetäitmine jpm.) olid alati olemas vajalikud süüdlased – „vaenulikud elemendid”, kelle seas domineerisid eriümberasustatud. Inimesi ässitati üksteise kallale, halastus ja kaastunne võis kaasa tuua kahtlustamise, mis oli tõlgendatav kui märk ebakindlatest meeleoludest, kõrgeim käsk – „nii on vaja” – õpetas ignoreerima võõrast valu. Tuleb tunnustada kõigi nende inimeste julgust ning kaastunnet, kes väljatõugatutel ellu aitasid jääda, nendega oma niigi nappi leiba ja eluaset jagasid. 1942. aasta oktoobris üksi jäänud Vadim Makšejevi päästis surmasuust ühe õpetajanna heasoovlikkus.

Dokumentide valikuga on Makšejev tähelepanu pööranud ka n.ö. teisele poolele – käsutäitjatele, parteisekretäridele, külanõukogu esimeestele, komandantidele, militsionääridele jt. – ja vaadelnud, kes nad olid ja kuidas nad oma kohustusi täitsid, kuidas elasid ülemused, kelle silme all inimesed pidevalt hukkusid. „Ma ei hakka praegu, pool sajandit hiljem, jaotama neid, kelle käes oli tollal jõud, „puhasteks” ja „mittepuhasteks”. Paljusid neist ei ole enam selles ilmas, kes on veel elus, on vanad ja jõuetud. Surm on kõik võrdsustanud, ajalugu langetanud oma otsuse…” võtab autor kokku oma hinnangu neile.

Sõjaga kaasas käinud loosungi „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks” all võeti inimestelt ära nende viimane toidupala. Elanike palved Narõmi krai toitlustamisega midagi ette võtta jäid tähelepanuta. „Uue kontingendi” vastuvõtul ei olnud rõhk mitte nende majutamisel, tööle rakendamisel, leiva ja riietega varustamisel, vaid ennekõike nende meelsuse kontrollil ning töötajate valvsuse suurendamisel nendega suhtlemisel („nendega tuleb käituda nagu vaja, neid tuleb töötama õpetada”). Info massiliselt nälga, kurnatusse ja haigustesse surnud inimestest ning surnud loomade söömise juhtumitest ei aidanud olukorda parandada. Makšejevi andmetel suri asumise esimestel aastatel Vasjugani rajoonis „uuest kontingendist” iga kolmas inimene. Sealne suremus oli tohutult kõrge, sestap pole imestada, et kevadine suurvesi, mis uhub ära jõgede kaldaid, toob ikka veel Narõmi maapõuest välja inimeste luid, tuhandete ohvrite jäänuseid.

Oodatud ja loodetud pööret suhtumises inimelusse ei toonud ka sõja lõpp. „Meie teadvuses liitusid sõda ja väljasaatmine ühte, sõda tegi väljasaadetute elu raskemaks ning näis, et meie väljasaatmise põhjuseks 1941. aastal oli tollal ettearvatav sõda. Me tahtsime nii mõelda,” kirjutab Makšejev. „Kuid läksid mööda päevad, läksid mööda kuud ja lootus sulas. Kõik jäi nii, nagu oli olnud sõjaajal […] 1945. aasta kevadest ei saanud halastuse kevadet.”

Nüüdseks on neist aastatest saanud möödanik. Tänasel päeval teavad sellest rääkida veel vaid need, kes ellu jäid ja tagasi tulid. Neile on rääkimine kohustuseks hukkunud saatusekaaslaste ees. Vadim Makšejev on seda teinud suure austuse ning pühendumisega – usun, et seda tajuvad ka käesoleva raamatu lugejad.

Aigi Rahi-Tamm

Tartus 27. märtsil 2011