Читать книгу Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia - Vadim Makšejev - Страница 6

Talvel aeti meid, ema ja kolm last, kodunt välja, meid nimetati „kulakuteks”. Isa oli kuu aega enne seda pandud vangi selle eest, et ta oli öelnud volinikule „harimatu”, kui kirikul võeti ristid maha, visati need koos ikoonidega vett täis auku ja tallati porri. Kevadeks sai isa vabaks, kuid meid määrati väljasaatmisele. Maja lõhuti meie silme all ära ja veeti põllule hooajatööliste ajutisele laagriplatsile. Oleks vähemalt keegi sisse elama pandud, meil oli hea maja… Kui lõhuti, raiuti karniisid ja aknanikerdused pilbasteks…

30. mail laaditi kogu väljasaatmisele kuuluv rahvas lahtisele pargasele, topiti nagu kalad tünni ja veeti kuu aega. Sageli sadas vihma, ülevalt tuli vett kaela, aga varjule minna polnud kuhugi. Aeg-ajalt peatuti kalda ääres, osa inimesi laaditi maha ja siis sõitsime jälle edasi põhja poole. Veeti mööda Obi, põikasime sisse Tšajasse, siis vedas laev pargast mööda Vasjugani. Meid pandi maale soises kohas, kuigi läheduses oli järsak, kus seisis kolm maja, milles elasid ostjakid. Ümberringi oli taiga, mäletan praegugi, kuidas ema ütles: „Vaadake, lapsed, taevas on auk.” Me ei saanud aru ja küsisime talt: „Kus see auk on?” Kohe esimesel kuul surid sajad lapsed ja vanurid. Ma mäletan kõike, olin siis üheksa-aastane.

Tomski Linna Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Muuseumi (Tomski Koduloomuuseumi filiaali) fond.