Читать книгу Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia - Vadim Makšejev - Страница 2

Nukker Siberi jõgi Vasjugan kannab hõlmamatute soode turbapruuni vett aeglaselt ja pikalt vabasse Obi. See kallaste vahele surutud tume jõgi, mille ääres ma elasin kakskümmend aastat – alates saatuslikust 1941. aastast kuni 1960. aastani –, oleks otsekui tolle ajastu, kõige selle sümbol, mis siis oli ja sinna ka jäi, kõige selle sümbol, mida on võimatu unustada. Oli selleski elus helgeid hetki, kuid need tulid hiljem, alguses oli kirjeldamatult raske: mulle kõige kallimate inimeste surm, üksindus, nälg, asumise ränkus.

Saanud kirjanikuks (kui mu esimene jutt avaldati, olin juba üle neljakümne aasta vana), kirjutasin ma sõja-aastatest Vasjugani külas, rääkisin sõduriemade ja orbude muredest, nende kurbusest, sest nende lähedased olid sõjas tapetud. Kuid nendes juttudes oli ka minu hingepõhja varjatud valu, millest tol ajal rääkida ei tohtinud. Kurbus Uurali kontsentratsioonilaagris hukkunud isa pärast, asumisel surnud väikese õe ja ema pärast. Valu, mida oli teinud minu oma maa ja mis on seda ängistavam.

Kätte jõudis teistsugune aeg, koost lagunesid igavestena näivad alustalad, pinnale kerkis tõde kõigi sellele omaste haavade ja õõvastavate vigastustega, mida nii kaua oli varjatud. Legaalseks muutus varem keelatud kirjandus kontsentratsioonilaagritest ja väljasaatmistest, avaldatud on nende mälestusi, kes selle hirmsa aja läbi tegid ja ellu jäid.

Kuid mis tahes mälestused on vaid ühe inimese nägemus möödanikust. Kahtlemata ei ole see erapooletu. Paljule, mis on seotud 1930.– 1940. aastate massirepressioonidega, võiksid valgust heita nende aastate NKVD ja NKGB dokumendid. Kuid märkimisväärne osa neist on ikka veel seitsme pitseri taga. Siiski on mul õnnestunud läbi vaadata kümneid varem kättesaamatu kartoteegi kaarte. Pikad kastid andmetega tuhandete eriümberasustatute kohta, kes olid kunagi saadetud välja Vasjugani… Kes, millal, kust, mille eest ja kuhu välja saadetud. Surma või arvelt mahavõtmise kuupäev. Kõigest ilma jäetud inimeste lahusolek ja alandused. Nägin kaarti, millele oli kirjutatud minu ja minu asumisel nälga surnud ema nimi. Kaarti, mis oli omal ajal sisse seatud minu kuueaastase õe kohta, kes suri emaga ühel päeval. „Kontrrevolutsioonilise elemendi tütar…” Kuid tegelikult oli väljasaadetuid rohkem, kui on neid aja jooksul juba kolletanud kartongitükke – kas siis lonkas komandantuurides arvestus või hakati neis korda looma siis, kui paljud väljasaadetud olid läinud juba teise ilma, mis ei olnud enam komandantuuri meelevallas.

Eriümberasustatud, kes saadeti välja 1930. aastate alguses, „uus kontingent” Balti vabariikidest, Bessaraabiast, Bukoviinast. Kontsentratsioonilaagrites hukkunud meeste naised, okastraadi taga elu jätnute lapsed. „Sotsiaalselt ohtlikud”, „sotsiaalselt kahjulikud”…

Tomski oblasti siseasjade valitsuse arhiivis lubati mul vaadata ka minu enda „toimikut”, kust ma lugesin memorandumit minu arreteerimise kohta. See meenutas millegi poolest trükikojas valmistatud sünnitunnistuse blanketti, mille lahtritesse olid tindiga kirjutatud perekonnanimi, eesnimi, isanimi, sünniaasta, haridus, elukoht, töökoht… Endine tsaari- ja valgearmee ohvitser, sõdis, on autasustatud… Operatiivtöötaja allkiri, maakonna „kolmiku” esimehe allkiri. Kuupäev – 26. mai 1941. Kuid midagi ei olnud jõutud tookord ette valmistada, saatus kinkis isale veel kaheksateist päeva elu koos oma perekonnaga. Viimased kaheksateist päeva tema elu vähestest õnnelikest päevadest. Kaheksateist päeva talle elada jäänud saja seitsmekümnest päevast…

Aimamata, et juba oli valmis dokument tema arreteerimise kohta, läks ta hommikuti vabrikusse, jumalakartlik ema lõi nagu alati talle hüvastijätuks risti ette, kummutil luges äratuskell rütmiliselt kaduva aja kulgu…

Ma mäletan, et tulnud ükskord töölt koju, ütles isa emale, et keegi tundmatu oli vabrikuvalitsusest telefoni teel pärinud, kas ta on kohal. Paljud vene emigrandid olid juba arreteeritud ja arvatavasti otsustati sel päeval ka minu isa saatus. Ma arvasin, et arreteerimiseks kirjutatakse välja order, aga selgus, et hoopis memorandum… Koos memorandumiga oli toimikus ka NKVD otsus: naine ja lapsed saata välja „kaugemasse piirkonda”. Kuupäev – 6. juuni 1941. Täitmiseni oli jäänud kaheksa päeva. Juba pandi valmis konvoid, juba kolksusid rööbastel GULAG-i vagunitest rongikoosseisud. Esialgu veel tühjad… Käisid massirepressioonide viimased ettevalmistused. Nähtavasti sellepärast isa 26. mail ei arreteeritudki. Oli otsustatud ära viia korraga tuhanded. Eestlased, lätlased, leedulased, hutsuulid, juudid, moldovlased, vene emigrandid. 1941. aasta 14. juuni varahommikul äratasid meid valjud löögid ukse pihta. Tuldi isa, ema, minu ja väikese õe järele. Koos saime olla veel kõigest mõne tunni…

Isa kohta „toimikus” rohkem dokumente ei ole. Edasi tulevad hallide kaante vahel avaldused, mida mina, väljasaadetu, perekonnast ainsana ellujäänu, olin saatnud erinevatesse instantsidesse palvega ennast vabastada. Iga avalduse juures oli komandantuuri ametlik järelepärimine ja standardne keeldumine. Õiendid ema ja õekese surma kohta. Allkirjad, pitserid… Viiskümmend kolm nummerdatud lehte, mis on ette nähtud säilitada igavesti.

Igavene mälestus.

Palju aastaid hiljem vaatasin Tomski Oblasti Riiklikus Arhiivis (TO RA) ja Tomski Oblasti Uuema Aja Dokumentatsiooni Keskuses (TO UADK) läbi Vasjugani rajooni 1930. aastate ja 1940. aastate alguse dokumendid – tunnistused kibedate, õnnetute aastate kohta. Lugesin hoolega ÜK(b)P rajoonikomitee istungite luitunud protokolle, õigekirjavigu tulvil ettekandeid ja informatsioone sõjaaja hallil paberil, vihikulehtedel ja propagandabrošüüridest välja rebitud lehekülgedel. Erinevad käekirjad, otsesed ja viltused read, tindiga ja pliiatsiga kirjutatud, kirjutusmasinal tipitud, kuiv kantseleistiil…

Eelkõige otsisin ma seda, mis puudutas väljasaadetuid – 1930. aastate eriümberasustatuid ja niinimetatud uut kontingenti, kelle hulka kuulusin kunagi ka mina. Neid dokumente ei leidnud ma kuigi palju, kuid kidakeelsed protokollid, volinike ja partorgide ettekanded ja informatsioonid taasloovad üldise surutuse õhkkonna, mis oli veelgi süngem rajoonis, mille elanikest moodustasid kolm neljandikku väljasaadetud. Rõhumise olukord, mida süvendas sõda ja mida õigustati sõjaajaga. Katkendid dokumentidest annavad läbilõike tolleaegsest elust, see on inimeste saatuste kroonika – nii nende oma, kes rõhusid, kui ka nende oma, keda rõhuti. Need, kelle selja taga oli võim, olid ise sõltuvad, ja see määras sageli ära nende käitumise. Et ise ellu jääda, pidid nad, süsteemi pantvangid, veelgi tugevamalt survestama neid, kes olid allpool, pressima represseeritutest välja kõik võimaliku ja veelgi rohkem. Üllas eesmärk – „Kõik rinde heaks, kõik võidu heaks” – õigustas vahendeid.

Vasjugani rajoon… Selle harvad asundused hoidusid Vasjugani kaldale, see oli ainuke tee, mis sidus rajooni Suure maaga, viimane samastus väljasaadetutel vabaduse ja kodumajaga. Selle jõe pikkus lätetest läbipääsmatutes soodes kuni suudmeni, kus Vasjugani turvaspruun, kanget teed meenutav vesi suubub alguses veel segunemata Obi rohekasse vette, ulatub tumeda joomena põhja poole, enam kui pooleteise tuhande kilomeetri taha. Mõlemal pool jõge on sadu kilomeetreid taigat ja mädasoid. Lääne-Siberi keskosa, alates 1930. aastatest tuntud kurva kuulsusega Vasjuganimaa, koht, kuhu lindki ei lenda, nagu öeldakse. Kuid inimeste luid on seal praegu palju.

1930. aastal elas sellel territooriumil alla kahe ja poole tuhande inimese. Kuid pärast „suurt murrangut”, mis koos kulakute massilise eksproprieerimisega pani aluse talupoegkonna hävitamisele, toodi siia täistuubitud pargastel ja pandi asustamata, taigaga kaetud kallastele maha üle neljakümne tuhande Irtõši äärest, Altaist, Jenissei kallastelt pärit talupoja, kes olid jäetud ilma kõigest, mis neil oli olnud… Maa täitus oiete ja nutuga… Üheksateistkümnele tuhandele talupojale määrati koht Vasjugani alamjooksul, ülejäänud viidi mööda jõge edasi, veelgi kaugemale ja veel vähem asustatud territooriumile, kus loodi Sredne-Vasjugani komandantuur. Sel ajal kui toorestest palkidest barakke ehitati ning inimesed elutsesid muldonnides ja kasetohust hüttides, hakati hulgi surema. Et eraldi haudade kaevamiseks jõudu nappis, kaevati ühishauad. Ellu jäänud eriümberasustatud hakkasid harima taigalt kätte võidetud kehvi põllulappe ja suurvee ajal üleujutatud jõeniitudel tehti heina. Algeliselt toodeti nuluõli, vaiku ja tökatit, varuti laaste ja tünnilaudu. Aastatel 1932–1933 väljasaatmine jätkus, väljasaadetuid veeti üha kaugemale ja kaugemale jõe ülemjooksu poole.

1938. aastal loodi Vasjugani rajoon, mille keskuseks sai Novo-Vasjugan. Kuueteistkümneaastaseks saanud eriümberasustatute lapsed võeti komandantuuri arvelt maha, kuid midagi peale tõendi, mis ei olnud elamisluba, neile ei antud. Nende vanemaid nimetati endiselt kulakuteks ja neid endid kulakute lasteks. Kümne aasta jooksul õnnestus põgeneda umbes kahel tuhandel väljasaadetul. Nad põgenesid talvel Vasjugani ülemjooksule, sealt edasi üle kinni külmunud Suure soo Suurele maale. Paljud hukkusid sel teekonnal.

Asumise esimestel aastatel nälga ja haigustesse surnute arvu võib avaliku statistika puudumise tõttu hinnata vaid kaudselt, kuid on igati alust arvata, et 1930. aastate alguses hukkus üle poole väljasaadetutest. Suri ka peaaegu iga teine siia 1941. aastal välja saadetud Balti vabariikide, Bukoviina ja Moldova elanik.

Vasjugani rajoon – kõigest üks kolmeteistkümnest tolleaegse Narõmi ringkonna rajoonist – oli üks kõige vähem asustatud ja kõige raskemini ligipääsetavaid Lääne-Siberi krai territooriume, kuhu represseerituid saadeti. Kuigi elutingimused ja „klassivõõraste” massiline hukkumine Vasjuganis olid samasugused nagu kogu Narõmi kandis, ei anna Vasjugani rajoonis toimunu siiski täit pilti Narõmi tragöödia ulatusest. Mälestus sellest on talletunud Obi arvukate lisajõgede inimtühjaks jäänud kallastele ja paljastunud luudesse umbekasvanud külakalmistute madalates ühishaudades…

Selle põhjamaa kandi kurba kroonikat trükiks ette valmistades alustasin ma seda 1930. aastatest, mil oli püstitatud ülesanne „likvideerida kulaklus kui klass” ühe hoobiga ja puksiirid vedasid Obil ja selle süngetel lisajõgedel inimesi täis tuubitud pargaseid. Mida rohkem ma süvenesin nende aastate dokumentidesse, seda selgemaks ja õõvastavamaks muutus toimunu kohutav pilt.

„Jumal paradiisi lõi, kurat Narõmi kandi lõi.” Kes andis nende paikade tekkimisele säärase määratluse, on jäänud teadmata. Brockhausi ja Efroni entsüklopeedilises sõnastikus on öeldud, et Narõmi krai „kujutab endast tohutut tasandikku, mida katavad ürgmetsad, järved ja suured sood… neist kõige tähtsam on Vasjugani-Abinskoje… kuni 400 versta pikkune ja 50–100 versta laiune, kevadel… muutub see suureks magevee basseiniks, mida kohalikud tunnevad Vasjugani mere nime all”.1

Loodus on siin ka praegu samasugune, vahe on vaid selles, et metsade röövelliku hävitamise tõttu 20. sajandi teisel poolel on metsad palju hõredamaks jäänud ning maad ja jõgesid on kohati barbaarselt ekspluateerinud naftatootjad. Kuid 1930. aastate alguses, kui siia hakati tooma kümneid tuhandeid represseeritud talupoegi, oli see peaaegu asustamata kant. Läbipääsmatud sood, suvel tohutud sääseparved, talvel käre pakane… „Kes pole Narõmis käinud, see pole häda näinud” – nii kõlab veel üks eriümberasustatute seas levinud ütlus, millega on kõik ära öeldud.

„Narõmi väljasaatmine, Vene impeeriumis poliitilise väljasaatmise koht Narõmi krai territooriumil (Põhja-Tomski maakond). Tekkis 18. sajandil, siin kandsid karistust dekabristid, Poola 1830.–31. a. ja 1863.–64. a. ülestõusust osavõtnud, narodnikud, sotsiaaldemokraadid (J. M. Sverdlov, V. V. Kuibõšev jt.)”2 – ongi kõik, mis on öeldud Narõmi väljasaatmiste kohta Nõukogude Entsüklopeedilises Sõnaraamatus. Mitte üheski monograafias Narõmi krai ja Narõmi väljasaatmiste kohta, mitte üheski nõukogude võimu aastatel avaldatud raamatus Narõmi kohta isegi ei mainita, et 20. sajandi 1930.–1940. aastatel saadeti siia niinimetatud eriasumisele ligikaudu nelisada tuhat inimest. Kusjuures neisse kohtadesse enne 1917. aastat välja saadetud sotsiaaldemokraatide arv, mida tunnistab entsüklopeediline sõnaraamat ja kelle elust väljasaadetuna Narõmis on kirjutatud monograafiaid, avaldatud raamatuid ja kaitstud väitekirju, ning nende väljasaadetud bolševike arv, kelle mälestuse jäädvustamiseks on Narõmi rajatud muuseum, ei ületanud kahte sadat inimest. Kogu Venemaal oli pärast 1905. aasta revolutsiooni veidi üle kaheksa tuhande poliitilise väljasaadetu, kes kuulusid erinevatesse parteidesse. Nad saadeti välja kolmeks aastaks või veel lühemaks ajaks, nende perekondi ei kiusatud sealjuures kuidagi taga, „poliitilised” elasid külades, said kroonult abiraha, keegi ei sundinud neid tööd tegema…

Ometigi olid nad inimesed, kes avalikult püüdsid kehtivat riigikorda kukutada, kutsusid üles revolutsioonile ja vägivallale. Mis tahes väljasaatmine on aga vabaduse piiramine ja Narõmi välja saadetud bolševikud kannatasid samuti puudust. Aga kuivõrd võrreldamatu on see, mis nemad siin pidid üle elama, sellega, mida nõukogude võim tegi tuhandete ja tuhandete süütute inimestega!

Narõmi ringkond, mis pindalalt on peaaegu sama suur kui Valgevene ja Leedu kokku, loodi administratiivselt 1932. aastal. Kaks kolmandikku tolleaegse Lääne-Siberi krai metsamassiividest olid Narõmi okaspuumetsad, kus enne sõda varuti iga aasta üle miljoni tihumeetri puitu. Metsa langetati käsisaagidega, veeti sonnidesse välja hobustega, parvetati mööda jõgesid, mille kogupikkus ringkonnas ületas kuusteist tuhat kilomeetrit. Kuid ainult neljandik nendest jõgedest olid laevatatavad. 1930. aastatel raadati paljude tuhandete eriümberasustatute elu hinnaga üle tuhande hektari taigat põllumaaks, mis, muuseas, kuigi suurt saaki ei andnud – Narõmi mullad on kehvad. Pealegi võttis riik maksudena ära suurema osa artellides kasvatatud viljast.

1929. aastal, taluperede massilise väljasaatmise eelõhtul, elas Narõmi ringkonnas 75,6 tuhat inimest. 1940. aastate alguseks oli see arv korduvate väljasaatmiste tõttu ületanud kahesaja tuhande piiri.

Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimisega tegelevas Tomski oblasti siseasjade valitsuse informatsioonikeskuses on üle saja tuhande eriümberasustatu toimiku, kes olid 1930.–1940. aastatel välja saadetud praegusesse Tomski oblastisse (kuni 1944. aastani kuulus see Novosibirski oblasti koosseisu). Arvestades sellega, et välja saadeti peamiselt talupoegi, kellel oli tavaliselt palju lapsi ja kelle perekonda kuulusid sageli ka perekonnapea elatanud vanemad, hindab siseasjade valitsuse informatsioonikeskus Tomski oblasti territooriumile toodud inimeste arvuks kuni pool miljonit.

Kuivõrd valdav osa neist toimetati tookord loodud Narõmi ringkonda, siis „Narõmi hõlvamiseks” toodi suurte ja väikeste taigajõgede kallastele umbkaudu nelisada tuhat inimest. Kui palju pandi Narõmi mulda asumise esimestel aastatel täiskasvanuid ja lapsi iga eriasunduse juurde tekkinud kalmistul, seda ei ole seniajani ametlikult teatatud. Kuid kaudsete andmete ja ellujäänute mälestuste alusel otsustades hukkus nälja, puuduse ja haiguste tõttu iga teine, see tähendab ligikaudu kakssada tuhat inimest.

*

Lugenud paljusid nende aastate protokolle ja ettekandeid, otsustasin ma kirjutada jutustuse eriümberasustatutest, aga äkki torkas mulle pähe mõte, et ei ole vaja midagi välja mõelda, otsida mingeid omaenese formuleeringuid, piisab sellest, kui avaldada väljavõtted nendest dokumentidest ja luua nende kaudu tolle traagilise aja pilt. Kui ma hakkasin väljavõtteid tegema, siis sugenes mõte, et lugejad ei tunneta ikkagi kogu seda minevikukibedust. Protokollide keel, laialipillatud faktid, maailmale nähtamatud pisarad… Et tookord toimunu oleks arusaadavam neile, kelle jaoks see on ammune ajalugu, otsustasin kroonikasse sisse võtta katkendeid mälestustest, mida mulle olid eri ajal saatnud samasugused endised väljasaadetud nagu ma ise. Lülitasin raamatusse võrdluseks ka väljavõtteid kogumikus „Narõmi sundasumine” avaldatud dokumentidest ja kirjadest.

Mõned dokumendid olen varustanud lühikommentaaridega.

Vadim Makšejev