Читать книгу Narõmi kroonika 1930-1945. Küüditatute tragöödia - Vadim Makšejev - Страница 4

…Narõmi kraisse asustatakse Siberi erinevatest ringkondadest 20 000 kulakuperekonda, mis inimesteks ümberarvestatuna teeb üle 100 000 inimese… Kogu kriminaalkorras väljasaatmine, mis oli 1929. aastal 3000 inimest ning selle aasta jaanuari- ja veebruarikuus 800 inimest, aga ka kõik kulakupered, kes saabuvad raudteed pidi, toimetatakse Narõmi etappide kaupa hobutranspordiga kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, nagu vankrite, konvoi jm. andmine. Kõige keerulisem ja raskem on saabuvate kulakute edasitoimetamine… Kontsentreerimiseks tuleb toiduaineid ja loomasööta vedada 400–500 versta kaugusele. Pealegi, nagu on näidanud esimese nelja saabunud ešeloni kogemused, teeb seda olukorda raskemaks saabujate liikumisvahendite väga halb seisund. Saabunud ešelonidel ei olnud hobuseid, regesid, rakmeid – nii surid esimese ešeloni 200 hobusest kaks teel olles, 4 ei suuda minna 300 kilomeetri kaugusele, sest väljasaatmise kohas vahetati head hobused kronude vastu, kusjuures saabunute teatel toimus vahetamine mitu korda. Ešelonid saabuvad ilma regedeta – muuseas, esimeses ešelonis oli ainult 85 rege. Paljudel ei ole aisasid, range jms.

Liikumisvahendite sellise seisundi tõttu ei saa rääkida majapidamistarvete ning kahe kuu toiduvaru äraviimisest, ära ei saa viia isegi lapsi ja vanureid, keda on ešelonis üle 50 protsendi. Sellepärast tuli meil jätta Tomskisse kogu kulakute vara: majapidamistarbed, toiduained ja muu kraam.

Novosibirski Oblasti Riiklik Arhiiv (edaspidi – NO RA) f. 47, n. 5, s. 104, l. 153–154.

Lõpmatu roduna venisid talveteedel väljasaadetud taluperede voorid. Regedel naised, kaltsudesse mässitud lapsed süles, kompsud ja kirstud alles jäänud koduse varaga. Kõik vähegi head asjad olid ära võetud, küla aktivistide poolt riisutud. Jalaste kriuksumine, voorimeeste hõiked, sünge konvoi… Ängistav ootus – mis ootab ees? Talvetee on kitsas, vaid ühe ree laiune, lõpmatud lumevaalud, kahel pool sügav lumi. Rebeneb kellegi saani aisa pöör, katkeb rangiroom, jääb üks hobune seisma, seisab kogu voor. Küüdimehed sõimlevad, pakane tungib läbi kehvade rõivaste, teekond näib olevat lõputu. Külades, kuhu öömajale jäädakse, ajab konvoi väljasaadetud klubideks muudetud tühjadesse kirikutesse, ei luba suhelda kohalike elanikega, ent ometi toovad nood neile leivatükke, keedetud kartuleid ja lastele piima. Jumal teab, mis neid endid ootab, vangimaja ja kerjakoti eest pole keegi kaitstud…

Talvetee lagunes, jõudis kätte 1931. aasta kevad, ja tuhandeid väljasaadetuid hakati ümberasustamise kohtadesse toimetama mööda vett. Veeteed pidi on hulgi saata odavam, tüli on nendega vähem. Mööda Obi ja selle lisajõgesid liikusid raskes lastis pargased. Jõevete kohale laotus suits, pargaseid vedasid kunagiste kaupmeeste laevukesed, mis omal ajal olid põhja poole toonud jahu, suhkrut, kangaid, nüüd olid aga rõsketes trümmides ärapiinatud inimesed. Kaupmeeste väikeste rataslaevade nimed ei vastanud kohe kuidagi nende uuele ülesandele: „Deduška” („Vanaisa”), „Tovarištš” („Seltsimees”), „Smelõi” („Julge”)… Laevakaravanid liikusid peatumata, vaid vahel harva tuldi inimtühja kalda äärde, et teel surnud maale viia ja maha matta. Ja siis jälle edasi põhja poole, ülemjooksul veerikaste jõgede lätete poole, taigasse, metsatihnikusse, sääskedele söödaks… Et need inimesed ei segaks „helge tuleviku” ehitamist, kus „igaühelt nõutakse tema võimete järgi, igaühele antakse tema vajaduste järgi”.