Читать книгу Hõbehundi laulud - Vahur Afanasjev - Страница 4

Sind alati otsisin, elu,

kuid leidsin vaid lõplikkust ees.

Su algused enam ei meenu,

kui ühineb võlts paralleel

seal musta ja sinise piiril,

kus kohtuda lubasid kord.

Nii tühjana kõmavad kiivrid,

kui heliseb viimne akord.

Sa minuga tantsinud pole,

vaid võtnud mind väljade peal.

Seal viljad on alati toored

ja tuuakse kandiku peal.

Vist sedagi enam ei tule,

sest lootuse kustutab öö.

Vaid kramplikult mõtelda muule

on väsinud huntide töö.

Sind alati otsisin, elu,

kuid ennast ei leidnudki nii.

Jäi kingiks mul tasane helgus –

aeg lahustab kord sellegi.