Читать книгу Hõbehundi laulud - Vahur Afanasjev - Страница 7

Vaata, nurgas rahvakunstnik

segab suus kokteili.

Pepsit Coca-Colaga.

Teised joovad veini.

Kell on võrdlemisi palju,

pilk on süütu, looriga.

Naljakas ei ole, siiski

õhtu imet sooritab.

Švipsis neiud saavad naisteks,

kõigil tarvis tantsida,

kõigile on elult vaja

üllatusi santida.

Saba lühem olla võiks ja

peldik värskelt kasitud.

Vanaema surres oli

elamisest väsinud.

Anoreksia, askeetlus –

terve ilm on häiritud.

Nälgind vaimus tõuseb veetlus,

kui beljaš on näritud.

Kuidas tunda ära, millist

unistust peab teostama?

Tühisus on liiga mõnus,

kipub elu reostama.

Kuidas teha nii, et iga

hetk võiks olla pühalik?

Vaid sandaalid jalas valgel

väljal seista üha siis,

kui on vaikind viimne tehas,

ajalugu lõppenud.

Kuidas elus nõnda teha,

et näeks surmas sõpra uut?

Midagi sa ära karda,

koidab lõpu hakatus.

Seal, kus jõgi tasa voolab,

ees on tapatalgud ju.