Читать книгу Hõbehundi laulud - Vahur Afanasjev - Страница 6

Ma pole üldse hõbehundi sugu,

kuid ööde kutset siiski armastan.

Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus –

on selles paigas hingenarmad maas.

Nüüd otsin kõrgest rohust tema jälgi,

ent aruheina selg ei enam nõtku.

Mis kõikjal on, see leidmata mul jäigi.

Ma läbi une emban ainult õhku,

kui kuulen kauguses ma hundiulgu.

Veel tahan talitseda rahutust.

Kuukiiri mööda sute seltsis hulgun

ja tähti püüdes taevas lahustun.

Ei usu üldse, et see oleks uni.

Liig palju soovin iseennast murda,

ja keset suve – keset surmatundi –,

kus oli hing, seal püssikuuli tunda.