Читать книгу Hõbehundi laulud - Vahur Afanasjev - Страница 8

Boriss Pasternaki ainetel

„Need on ainult koerad,” ütleb mees –

tema töö on kaitsta, keelata.

Hõbedase lagendiku peegel

hundiulgu ei saa neelata.

„Tulen varsti, minge teie ees,”

isa lubab, julgustades meid.

Alistunult lähemegi teele,

püüdes tema silmist sädemeid.

Sillavaremetest üle jõe.

Linn on õige ammu kustunud.

Vihmad pesnud kivipuru nõest.

Lagendikul keldri mustad suud.

Teise aasta varasuvel punab

liivanõlval juba maasikaid.

Koormakilest koda mõtted suunab

ootusele – tuleks isa vaid.

Inimese jalad pole meri,

klaasikilde need ei rutju liivaks.

Nähes metsas teisi inimesi,

usume taas tulevikku viimaks.

Ainult hundid mäletavad isa.