Читать книгу Serafima ja Bogdan - Vahur Afanasjev - Страница 3

1945

Kust tuleb siis tarkus ja kus on arukuse asupaik?

See on varjul kõigi elavate silmade eest, peidetud taeva lindudegi eest.

Ii 28:20–21

On 1945. aasta mai esimesed päevad. Berliinis uurivad Nõukogude sõjaväearstid Adolf Hitleri söestunud säilmeid. Ameeriklased ei ole veel arreteerinud Hitleri hambaarsti Hugo Blaschket, kelle teadmiste järgi saaks lõualuu sajaprotsendiliselt tuvastada, kuid niigi on selge, et Saksamaa vägevusest on alles varemed ja räsitud Lääne-Euroopat ootab ees ülesehitustöö.

Kuigi Vaikse ookeani piirkonnas sõda alles jätkub, varjutab Peipsiveere inimeste muremõtteid iga-aastane küsimus, millal saab taas järvele ja miks tänavu nii hilja. Uljamad heidavad õue minnes mütsi tagasi varna ja tõesti, järv hakkabki lahti minema. Mitu nädalat ei ole enam juletud kaldast kaugemal käia, sest päevasest sulamisest ja öisest külmumisest kihiliseks muutunud pinnases jooksevad pikad praod. Tuulega ronivad jääservad üksteise peale, murduvad, tekivad lahvandused. Igal aastal elab järv sama rütmi järgi, kuid siiski on jääminekus alati midagi oodatult ootamatut. Jää on nagu sõber, kellest teinekord on suure tüliga lahku mindud, ilma tematagi päris hästi elatud, kuid veel paremini siis, kui ta on tagasi, järv kaetud, jääaukudest sisse aetud võrgud ja riviõnged toovad kõva saaki ning kala püsib värske. Nüüd on tal jälle plaanis minna, paukudes ja susisedes nagu vanajumala samovar, kuhjudes mägedena randa otsekui selleks, et näidata, mida ta suudab korda saata, kui rahva peale tõeliselt pahaseks saab.

Veel natuke ja jääst pole märkigi järel. Loksuv, lainetav, suuri kive neelav ja liivakivisse koopaid uuristav vesi ei meenuta enam sugugi valget kõrbe, mille pinnal keerutab tuul peenikest lund vaaludesse. Järv, mis siinkandis elule rütmi annab, sünnib uuesti. Algab paatide aeg, suurte põhjamõrdade panemine. Tuuled saavad tagasi tähtsuse, mille kinnisjää oli neilt näpanud.

Tuuli, mille järgi Peipsi järve kaldal ühes reas seisvate Suur-Kolki ja Väike-Kolki, Sofia, Kazepeli ning Voronja rahvas elab, on mitmeid. Kui puhub maa poolt, edelast või läänest, kutsutakse seda mokrik, märg tuul – see toob tihtipeale vihma ja, öeldakse, viib kalad ka potist minema. Siis tuleb podsevernik, loodetuul, mis tavaliselt pöördub põhjakaarde, ja sellest saab kompassituul severnik, kõige karmim tuul, millest pole midagi head oodata. Seal kusagil järve ülemises otsas on Narva jõgi, mis jätkab järve poolt seatud Eesti ja Venemaa looduslikku piiri, kuni jõuab Soome lahte. Silmi Venemaa poole pöörates puhuvad vasemale põsele staatšen ja meženets, mõlemad kirdetuuled. Päris Venemaalt puhub vostotšnaja, idatuul, mida talvel kutsutakse soplivõi, tatine – see kisub sulale. Tolle tuule poolt tulid staroverid 17. sajandil Venemaalt Eestisse maapakku, ära inimeste ja vanade raamatute põletamise, laste riigile võtmise, tsaari sõjaväeteenistuse eest, Antikristuse küüniste vahelt. Räägitakse, et kui puhub soojem lõunatuul tjeplak või talle järgnevad keskpäevane ja nurgatuul, võib selles tunda eriliste Piirissaare sibulate lõhna ning kuulda päris kaugelt Pihkva ja Novgorodi turukauplejate väljakutsuvaid hõikeid, millesse seguneb riigikiriku kellahelin, tiine uue õigeusu ja Vene impeeriumi jõulisest ühtimisest.

Peipsi, vene keeles Tšuudide järveks12 kutsutu, on straroveridele armu andnud. Eestis, mida kogu Tsaari-Venemaa aja valitsesid valdavalt germaani päritolu Balti mõisnikud, saavad staroverid ka kurja tsaari Nikolai I ajal, kui nende palvemaju suletakse ja lapsi ümberristimiseks käest võetakse, siiski oma usule ja kommetele kindlaks jääda. Kõige rammusamad ajad tulevad poolsada aastat pärast kurja Nikolai surma – aastal 1905 kuulutab Nikolai I kolmanda põlve järeltulija Nikolai II välja usurahu. Kasvav Peterburi linn tahab toitmist ning kui Peipsi sibulast ja kalast ei piisa, veavad staroveride artellid oma paadid tohutule Laadoga järvele, püüavad seal, et naasta koju raha ja tingimata ka ikooniga. Voronja küla keskele ehitatakse suur palvemaja – tehakse tellistest ja põllukivist, ja kuigi mõni ütleb, et nii ei ole kombekohane, püsib palvemaja ka siis, kui sõjatuli kümned ümberkaudsed puumajad sootumaks nahka paneb.

Tsaari-Venemaa aeg saab 1917. aasta revolutsiooniga ümber. Aasta hiljem kuulutatakse välja Eesti vabariik ning eestlased peavad Nõukogude Venemaaga võiduka Vabadussõja. Too sõda starovere ei puutu, kuid pärast Tartu rahulepingu sõlmimist jääb suletuks rammusalt leiba andnud turg – Peterburi, mis nimetatakse ümber Petrogradiks ja hiljem Leningradiks.

Ikka kõrguvad staroveride kitsukestel aialappidel köögiviljapeenrad, millel jämedad sibulavarred ja käharpäised sigurid seisavad uhkelt, justkui öeldes umbrohule – ennäe, vaata meid, me oleme jumalale lähemal! Ikka kuivavad laiadel varjualustel lavatsitel sibulad ning hallikaks tõmbunud lippidest taradele seatakse märjad kalavõrgud.

Kuid praegu on mai algus, jää koguneb kuhjadesse ning varahommikul katab poriseks tallatud külatänavat kirmetis. Labidad on teritatud, varred korralikult kinnitatud – kohe tuleb need tumedasse mulda lüüa.

Hooviväravad on valla. Tädi Varvara puistab kanadele teri. Nende söögikoht, mis talvel asus loomadest soojendatud laudas, on nüüd pimehoovi esimesse otsa tõstetud, nii et keskpäevane päike peale paistab. Kuldab päike, tulevad ka munad kollasemad. Vastu suve võib teri julgemalt ette anda – veidi veel ja kanad leiavad õuest niisamagi nokkimist. Kanadel on ükskõik riigikorrast ja inimeste mõtetest, nemad on rahul, kuniks jätkub süüa ja sooja.

„Tere, perenaine!“ hõikab keegi käredal, veidi vinguval häälel. „Ilusad kanakesed teil!“

Võidunud karvamüts pihus ja päike helkimas sinetaval pealael, mida kattev hõre juus on lühike nagu seaharjas, seisab väravas lühike ebamäärases vanuses habemik. Näha on, et sõjas käinud – punnis vatijope alt ulatub välja sinel, kõveravõitu jalgu katmas koredast riidest püksid, kaitsevärvi ja määrdunud.

Varvara võtab tervituse mokaotsast vastu – kes teab, mida tahab, endalgi nappus majas. Kuid võõras ei soovi palju, uurib ainult, kus asub täitevkomitee. Varvara näitab suuna kätte – mine küsi Edison Vassiljevitši, tema tegeleb sinuga.

Valla täitevkomitee on kolinud sadama vastu suurde punastest tellistest kaupmehemajja.

Võõras tatistab, pühib nina käisega puhtaks ning marsib peauksest söakalt sisse. Vastuvõturuumis pole kedagi. Ta koputab mitmele uksele, enne kui ühe tagant kostab jäme mehehääl.

Võõras astub ruumi ning seisab äkitselt silmitsi püstoliga, mida hoiab ukse taha varjunud Edison Vassiljevitš. Nähes, et sisse astub slaavilike näojoontega hulgus, torkab täitevkomitee esimees relva ükskõikselt kabuuri.

„Tere, ülemus,“ ütleb võõras.

Edison Vassiljevitš näitab vaikides toolile suure tammepuust laua ees.

Võõras jääb püsti, ainult läheneb lauale ja lööb kulpi: „Sergei Vassiljevitš Sukšin, saabusin teie käsutusse!“

„Ahah,“ vastatakse talle. „Kes sa oled?“

„Sergei Vassiljevitš Sukšin, nooremseersant, demobiliseeritud. Ei jõudnud Berliinini.“

„Ahah,“ kordab Edison Vassiljevitš pominal. „No, üldiselt, hästi siis… Ja milleks tulite?“

„Demobiliseeriti, ütlesin. No vot, elada tahaks nagu korralik nõukogude inimene. Minna kuhugi pole – seal on kõik põlenud.“

„No paljugi mis, meil on ka mitmel pool põlenud… Kus seal?“

„Teisel pool järve. Läksin sõtta – oli küla, tulin – vares kraaksub, korstentki pole püsti.“

„Pabereid näita.“

Sergei Vassiljevitš võtab põuest dokumendid, paneb lauale ja võtab viimaks istet, teeb hõlmad lahti. Toanurgas õhkab kuuma must raudahi. Täitevkomitee esimees kirtsutab nina – tulijast õhkub nädalate, võibolla kuude pesematust. Söögiga pole mehel hästi läinud – tema närviliselt volksuvad silmad on sügaval tumedates koobastes, lõtv nahk põsesarnadel annab märku, et kunagi on tegu olnud rõõsa, ümara näoga. Edison Vassiljevitš ei tee etteheiteid – dokumentide vahel punetavad kommunistliku partei liikmepileti kaaned.

„No nii, saame tuttavaks – mina olen Edison Vassiljevitš, valla täitevkomitee esimees. Isanimi on meil sama.“

Sergei Vassiljevitš liigutab sõrmi, töntsakaid ja määrdunuid nagu ahjukartulid, küüsi raamimas mustad randid – kuid ei anta talle kätt, päritakse hoopis oskuste järele. Vastus ei ole kõige sirgemate killast. Olin, kasvasin, talutööd tegin, siis tuli sõda… No mida sa sellisega teed, või ükskõik millisega. Kolhooside moodustamisega ei jõutud 1941. aastal kuigi kaugele, nii et pole muud kui kaluribrigaadi ja kohe, kui jää läinud – järvele. Nii Edison Vassiljevitš ütlebki.

Uustulnuk otsustatakse majutada lastetu lesknaise Glafira juurde. Eideke on esiti ehmunud, kui Edison Vassiljevitš „kosilasega“ ukse taha tuleb, aga too lubab tumedaks tõmbunud palkidega majakese korda teha – katus jookseb mitmendat aastat läbi. Mehekätt on hädasti tarvis, sest vana Serpion, joodik ja tujutseja, suri juba enne sõda, läks kasekesse, nagu öeldakse. Õhtul süütab Sergei Vassiljevitš ikooni ees küünla, lööb risti ette, mis siis, et kolme sõrmega, ja eidekese süda on sulatatud. Ei tea kust hangitud vahaküünal põleb kenasti, praksub ainult õige vähem. Vaata, et sa sauna kütad, see on Glafiral korralikum kui maja, on täitevkomitee esimees öelnud. Sergei Vassiljevitš teeb nagu kästud. Lesk Glafira annab talle mehe vanad riided selga ja kuigi need kõhu pealt õieti kokku ei käi, omandab Sergei Vassiljevitš ristiinimese ilme – piirab isegi roostes lambakääridega habet. Vastukaaluks kiilanevale peale on see tal tihe ja must nagu saapahari.

„Tahavad, tähendab, mind brigadiriks panna,“ kurdab Feofan.

Varvara kehitab õlgu: „Tahavad, ja mis sulle ei sobi?“

„Kuidas ma nüüd niiviisi… Eluaeg olen auke raiunud, võrke vedanud, hakka nüüd vanast peast kamandama. Ütleb, tähendab, esimees, et mina ei ole tagurlane, ei ole külakurnaja – nagu siis Trofim oleks, või Isak Palõtš või keegi… Keegi meid kurnanud ei ole, niisama omast saatusest olime vaesed. Ei, mina ei hakka.“

„Olgu, mis siis ikka – mees majas, jumal taevas,“ sõnab Varvara ohates.

Nende sõnade peale pistab kägu kellast pea välja ja kuulutab keskpäeva. Võetakse kerget lõunat, eilseid pannikartuleid ahvenaga. Kala kenasti krõbedaks praadinud, nagu Feofanile meeldib. Tänavapoolsed aknad on tehtud nagu eestlastel – käivad lahti. Üks ongi praokile lükatud. Kardin kiigub tuules ja tuppa imbub sulanud maa erutavat lõhna. Kui nüüd saaks veel kruusitäie kohvi, mõtleb Hariton. Sakslaste juures oli see komme talle külge hakanud.

„Emake, kas kohvi võiks?“

Pahandab Varvara, mis ta pahandab, aga kui poeg ütleb, et nüüd on kevade esimene päev ja seda tuleb pühitseda, jääb temagi nõusse. Kohviveskit majas ei ole. Hariton saab ülesandeks tagakambrist pool peotäit ube tuua, et need uhmris puruks lüüa – ikka kuivatatud siguriga segi, sest väärtuslikku poekraami ei ole kusagilt võtta.

„Näh, kurat,“ kohmab Hariton. „Teeb siia võrku!“

Enne kui keegi jõuab keelata, rehmab ta ämbliku koos võrguga maha ja käib saapaga üle.

„Mida sa!“ ehmatab Varvara. „Patu tood kaela.“

Hariton hakkab kohvi uhmerdama.

„No kuidas sa niiviisi,“ ohkab Feofan, „ämblik on maja peremees.“

„Ämblik, pojake, tema kudus koopa ette võrgu,“ toetab Varvara.

Hariton muigab: „Ah, mis koopa.“

„Aga selle koopa, kus Jessust-lapsukest varjati siis, kui teda taga aeti.“

„Paljugi mis räägitakse. Käisin koosolekul nagu tarvis – vot öeldi, elame mustuses ja pimeduses, oleme rõhutud klass, parasiidid ja närilised majas.“

„Meie oleme puhtad inimesed, ära kuula kõike!“ heidab Varvara ette.

„Aga ma ei kuulagi. Las räägivad, litapojad!“

Varvara võpatab, lööb risti ette. Mida sa nende meestega teed! Kui midagi ütled, kohe on uhkust majas nii palju, et hinge võtab kinni. Üks ei taha brigadiriks, teine tahab, võtab igast sõnast kinni, ei taha elada vaikselt, ristiinimese moodi. Ainsad, kes veel tasa ja targu mõistavad, on naised, ja kauaks nemadki! Juba on küla peal jutud, et varsti, vot, tõuseb naise teadlikkus. Hakkavad istuma, rätid süles ja juuksed paljad, pikkadel pinkidel, kuulama, mida parteimehed õpetavad. Ära karda jumalat! Mine tea, äkki varsti ei pea ka mehi kuulama, aga mis sa sellega pihta hakkad või kuhu maailm nõndamoodi läheb? Ega mehed siis naisi kuulama hakka, lihtsalt majas on rohkem kära.

Õlgede peale on kuhjatud kaste ja karpe, vanu vokke ja katkiseid lampe, sadulaid ja range, lõhki läinud leivaastjaid, klaasist pudeleid ning käkra kuivanud säärikuid, põhjata toole ja mõraga peegleid, augulisi korve ja rottidest näritud kasukaid, mis ennegi enam kanda ei kõlvanud – Arhipi maja pööning on imedemaa. Sarikate pealt tolknevad alla vanad võrgud – viimaks kuluvad ära. Luugi lähedal on vastu tala toetatud surnukirst, mille Arhip endale valmis meisterdas, juhuks kui tuleb naisele ootamatult järele minna.

Siin aastasadadega kogunenud träni vahel on Bogdani salajane pühapaik, kus ta tihtilugu isegi südatalvel istumas käib, nina petrooleumilambi valgel ikka mõnes raamatus, pajapõhjapaksused prillid vaevalt kämbla kaugusel loetavast. Vanas jalgadeta voodis haisevad riided kopituse järele, aga Bogdani see ei sega, sest tema tahab omaette hoida, armastab magada pigem siin kui inimesi täis tubades.

Voodi on seatud pööninguakna juurde. Muust ruumist eraldab seda raske raamaturiiul, mis paraja pingutusega on üles toodud. Riiulis on raamatuid mitmes keeles. Kõigist on Bogdan püüdnud läbi närida – mida keerulisem on keel, mida salapärasemad on märgid, seda rohkem raamat teda köidab. Parasjagu on tal käsil „Oera Linda Boek“. Oleks nagu vanaaegne saksa keel, aga ei ole ka – Bogdan annaks palju, et hollandi keelest sotti saada. Nõu pole kelleltki küsida. Raamatuharjusk, kellelt ta kulunud köiteid kala, suitsupeki ja munade vastu vahetab, ei tea nende sisust suurt midagi, mõistab vaid meelde jätta, et sedasorti raamatud on majja oodatud.

Tartus Grossmanni juures välja antud Ralf Hermiase „Adonismuse“ ja „Kartomantia“ köited ning Omavahelise Teadusliku Okkultistliste Teaduste Ringi vihikud, Rudolf von Tischneri „Monismus und Okkultismus“, N. V. Puškina „Орден Звезды Джи Кришнамурти“, Wiktor Turnbulli „Loengud isiklisest magnetismist“, Messeri „Okkultism ja teadus“, Tennmanni „Ekstaas ja müstika“, S. Floweri „Wõõraste mõtete lugemine. Täielik õpetus, kuidas teiste mõtteid teada saada“, Leopold von Schroederi saksa keelde pandud „Bhagavadgita: des Erhabenen Sang“, Johannes Pitka eestindatud „Kuldsete õpetuste raamat“, „Der Erzzauberer Cagliostro“, Jelena Petrovna Blavatskaja teosed vene ja inglise keeles… Ei ole teada, millistest korteritest, kuurialustest ja antikvariaatide ülejääkidest ta neid toob või miks need Bogdani erksas mõistuses nii tähtsa koha on vallanud. Ei jõua ka hiired ja rotid, kes laudast loomade söögimollide juurest vahel pööningule põikavad, neid lõpuni järada – uusi raamatuid tuleb üha juurde.

Bogdan loeb ning just siis, kui tundub, et kohe-kohe annab „Oera Linda“ ennast kätte, kostab redeli poolt kihistamist. Ta paneb raamatu käest ning on valmis segajat sõitlema – kuid see on Serafima, ainus inimene maailmas, kes näeb Bogdani südamesse.

„Vennas, kas me tohime?“ küsib neiu.

„Lugupeetavad, tundke ennast nagu kodus,“ ütleb Bogdan galantse peanoogutuse saatel.

Serafimal on kaasas Apollinaria – Poljakene. Sõbrannad on ikka ninapidi koos, kihistavad naerda, seitsmeteistkümneaastased – pole tütarlastel teineteise ees saladusi. Kõik vanad ja uued laulud on neil peas. Kui viisi üles võtavad – lust kuulata, ka tuimad inimesed heldivad, ja kui lauldakse murest, mida eile ei olnud, või kadunud kuldsetest aegadest, pühib nii mõnigi pisara.

Bogdani nad suurt ei tülita, vaid tõstavad katte pruunikaks tõmbunud gloobuselt. Keerutavad, ja kuhu näpp juhtub, sinna rändamisest unistavad. Mis siis, et sõda tuli vahele – kuus klassi külakooli on neil kenasti käidud, maateaduski õpitud. Pole muidugi eitede asi merede taha tahta, ent kes hakkaks tüdrukute unistusi keelama, kui nad neid õige salaja endas hoiavad ja ainult pööningul sõnadesse panevad.

„Oi, Australie13 tuli!“ prahvatab Apollinaria natuke liiga valjusti, surub käe suule ja jätkab tasakesi: „Austraaliasse mina ei taha – kuidas sa seelikuga pea alaspidi käid, siis on kõigile näha, mis sul seal on.“

„Ah, mine nüüd, lollike, ei käi seal keegi pahempidi,“ teab Serafima.

Apollinaria hakkab naerma: „Tean ju küll, aga huvitav on mõtelda.“

„Mida, et kõik sul näevad?“

„Noh, kasvõi seda,“ ütleb sõbranna, ja nüüd naeravad juba mõlemad.

Gloobus on tõesti uhke, vist uhkemgi kui maakera ise – varre messingist otsad läigivad ikka veel, tumedast puust alus on kriimuline, kuid pragunema ei ole hakanud. Kui üks tüdrukutest tõstaks raske gloobuse üles, võiks teine selle all märgata messingplaadikest monogrammiga „H. dB.“. Ei tea enam ükski elav hing, et gloobuse näppas keegi ammustel aegadel Alatskivi teemajas peatunud uhke voorivankri koormast. Vana postitee Liivimaa kubermangu pealinnast Riiast Venemaa pealinna pühasse Peterburgi käis toona Peipsiveere kaudu – ei hakanud ka kirjanik Honoré de Balzac teiselt poolt järve läbi soode minema.

Serafima lemmik on lapiku naeri kujuline Amérique Meridionale14. Ta ei suuda unustada, kuidas kõhn vuntsikestega noormees, asendusõpetaja, rääkis, et Brasiilias tantsivad ja laulavad inimesed ka kõige rängemat tööd rabades ning tulevad kokku värvikirevateks karnevalideks, mille rongkäik vonkleb kilomeetreid – ehk lausa nii palju, kui on Voronjast Tšornõi Posadi. Eestikeelse kooli õpetaja ütles muidugi „Varnjast Mustveele“, sest nõnda kutsutakse neid kohti eesti keeles.

Juba mitmel aastal on tüdrukud uusaastahommikul lepjoška, kaku küpsetanud ja õue jooksnud – vahest tuleb meesterahvas vastu, annad talle, siis saadki varsti mehele. Mine tea, äkki juhtub võõras, võtab kaasa, viib tundmatutesse, võõrastesse paikadesse? Kuidas siis vennad ja õed, vanemad ja vanavanemad, sugulased ja naabrid? Ei, Serafima ei taha tegelikult kuhugi minna, ja Apollinaria – tema ammugi mitte, liiga harjunuks on saanud Haritoni tugev, kuigi ettevaatlik embus. Apollinaria on Serafima peale natuke kade, sest lepjoškaga vedas tänavu just tollel – mis siis, et kaku sai endale üheksakümneaastane Akim-vanamees – ikkagi mitte naine.

Aga Serafima on nii ilus, et vanamoorid küla peal räägivad juba – kuidas selline mehele saab, sellist ei julge keegi kabistadagi.

Augusti algus. Kena valgeks lubjatud kivimaja aknad on avali. Tuul liigutab pitskardinaid. Sees kostab hõbelusika kõlksumist. Põline kalamees Dementi sööb suppi ja haukab kõrvale külmi lihalõike ja kartuleid hapukoorega. Perekond on söömise lõpetanud. Lapsed, roosade põskedega blondid inglikesed, kibelevad õue. Dementi naine vaatab meest. Tema pilgus seguneb tülgastus heldimusega. Dementi lihavale alahuulele on kleepunud oblikaleht.

Igal teisel õhtul, pühapäev ja kirikupühad välja arvatud, silitab Dementi oma aasta-aastalt aina pehmemaks ja mõnusamaks muutuvat naist Miropijat, kuni too leebub, järele annab, ikka poolpahaselt pead vangutades, nagu oleks esimene kord, nagu oleksid nad üldse poiss ja tüdruk ja mitte kakskümmend seitse aastat mehe ja naisena elanud. Dementi suur keha muutub kiiresti higist kleepuvaks, ta hingab raskelt, aga ei kiirusta kunagi üleliia. Kui ta nooruslikult raudkõva riista naise jalgevahesse surub, vahel eest, harvem tagant poolt, on too täiesti valmis ja võtab mehe vastu nagu põua käes kannatanud maa vihmavalingu. Naine oigab, väänleb ja lööb vastu ning kui Dementi aeglaselt, järjekindlalt vallandub, on naine tavaliselt juba kohale jõudnud.

Pärast ühtimist jääb Dementi alati norinal magama, isegi kui tegu on tehtud heade kommete vastaselt suvisel pärastlõunal heinarõugu all või pika igava tuisupäeva lõunal. Kui ei ole õhtu, magab Dementi ainult mõnikümmend minutit. Ärgates on tal alati meeles, mida ja kuidas, ning mõttes ei unusta ta tänamast jumalaema, et too on hoidnud naise nõnda terve, tugeva ja soojana.

Nõnda oli see olnud selgi augustipäeval, õieti juba hommikul.

Tõstnud taldriku viimase tilga neelamiseks suule, heidab Dementi pilgu naisele. Ta teab juba, et kolmandat taldrikutäit ei kiideta heaks. Ja pole isugi, sest sahvris on ehtsate rosinatega saia, millega vabaks jäetud maosopike täis toppida. Vahel tundub Dementile, et ta ei mäleta naise nime, võibolla pole kunagi teadnudki, aga armastab sellegipoolest.

„Enola Gay15,“ hõikab täpselt samal ajal Paul W. Tibbets juunior Mariaani saarte sõjaväelennuväljal. „Me hakkame teda kutsuma Enola Gayks. Minu ema järgi.“

Mõne päeva pärast lõpeb teine maailmasõda.