Читать книгу Serafima ja Bogdan - Vahur Afanasjev - Страница 5

1946

Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul.

Ap 2:15

Punaseid mägesid näevad ainult need, kes tulevad merelt. Need, kes tulevad merelt, ei mõtle kunagi, et see on tegelikult järv – olgugi et põhi madal ning teravad lained ja tujukas jää nõuavad igal aastal inimohvreid. Piki kõrget punast liivakivipaljandit sirguvad üsna tavalised Peipsiveere külatänavad. Kusagil aetakse lehmi, kaagutavad kanad, kuid siiski on asula, kohalike poolt ammusest ajast Krasnõje Gorõks17 ristitu, linnaõigustega. Eestlased kutsuvad toda lihtsalt Kallasteks.

Teisel pool ojakest langeb kõrge kallas madalamaks. Väikeses lahesopis on paadisadam, töökoda ning jääkeldriga kaubahoov, kus varemalt kala kokku osteti. Praegu lehvib kaubahoovil punane plagu. Räägitakse, et varsti ehitatakse uus kalatööstus, aga seni pole suveks jäädki lõigatud. Poolpidused mehed tõrvavad suurt mootorpaati. Olemisest on näha, et mitmed neist on Peipsi-tagused sisserännanud, rusmanid, nagu neid tagaselja kutsetakse.

Pimen ja Merkul kinnitavad paadi kai külge. Ehkki mõlemad on harjunud aerutama, tulitavad pihud siiski. Noormehed lükkavad mütsid kuklasse ja võtavad kasti suitsukalaga kahevahele. Sammu võimalikult väärikaks seades astutavad nad kesklinna poole, kus juba sadakond aastat on turgu peetud.

Teed ääristavad tolmused sirelipõõsad, mis pole veel päris ära õitsenud. Tahaks süüdata plotski, heljuda sulgkergelt üle liivaste tänavate, teha juttu naiste ja tüdrukutega, kes riputavad pesu kuivama, söödavad kanu, vinnavad kaevust vett. Hulkuda vile suul, sihi ja soovita. Hulkuda ning võibolla naasta koju alles hommikul, kui siiski. Kui pööraks hoopis otsa ümber, võtaks paadi ja sõidaks järve pidi üles! Teisel pool Punaseid Mägesid tulevad Kodavere ja Omedu – sealsed heledapäised eesti tüdrukud vaatavad esiti kõrgilt ja külmalt, aga kui saaks nüüd kohe kusagilt mandoliini, tinistaks, laulaks! Omedu sadamas olevat sakslaste laevastik põhja lastud – Merkul ei ole seda näinud. Aga teisel pool Omedut on pikad staroveride külad ning linnake, Tšornõi Posad, kust vanasti oli kombeks naist otsida ning kust tulid poisid-uljaspead, valmis riidu kiskuma ja tüdrukuid võluma. Sõda on suhtlemist vaigistanud, olgugi et paljudel on seal kaugemaid ja lähemaid sugulasi. Kui läheks ja vaataks, kuidas seal elatakse, mida räägitakse?

Nii palju tahaks teha, kuid koduseid käske ei julge murda, seda enam, et plaanides ka väikene omakasu sees. Kesklinna jõudes kõnnivad noormehed heitunult, kiirustades. Pole nad ühegi tüdrukuga nalja visanud, üleannetute pilkudega punastama pannud. Ei ole varasuvisel päeval hea mõtelda, et tuleb veel kaubelda, otsida seda ja teist. Mida sa hulgud ja unistad, kui pole tubakatki, et suitsu keerata.

Kauplused, apteek, loomaarsti maja, politseijaoskond ja veel hulk tähtsamaid hooneid on põlenud, seisavad vaid korstnad ja müürijäänused. Elu, mis turuplatsil kihas, on kuhtunud vaeseks, hädapäraseks olemasoluks. Ei ole linnakaupade salapära, kirjute sallide kuhjasid, nikerdatud peaga nuge ja läikivaid lante, mida Pimen ja Merkul lapsepõlvest mäletavad. Ei pakuta võõramaist tõugu kanu ja jäneseid, puuduvad hobusemustlased, näha pole ikoone ja peenikesi vahaküünlaid.

Kümmekond kalapakkujat igavleb, käib aeg-ajalt uudistamas kehva, kopituse järele lehkavat riidekraami, mille harjuskid on turulaudadele laiali laotanud. Keegi vanamoodsates linastes riietes talumees müüb kärjemett.

„Hiljaks jäime, hiljaks,“ ütleb Pimen pead vangutades. „Varahommikul vast käidi, aga nüüd…“

„Tõmmanud siis kõvemini – ega aerud pole makaronid, et pooleks lähevad,“ turtsatab Merkul.

„Küll mina oleksin tõmmanud,“ suurustleb Pimen. „Kartsin, et võtan sul hinge välja. Ei tule meil pidu ega midagi, niisama saame vanaks.“

Kuid ei jätku tuju isegi kisklemiseks.

Ei ole Punastes Mägedes kala järele suurt nõudmist. Olgugi et sõda on mehi viinud, ikka leidub mõni sugulane või tuttav, kes heast südamest kala lauale toob. Kõige valusamalt on kataklüsmid löönud peenema rahva pihta, kes ise järvel ei käi ja kellel kala vastu vaid puhast raha pakkuda. Veel Saksa ajal jagus taoliseid tublisti, nüüd tiirutavad turul kehvad eidekesed, rätikusse keeratud pirakad või ainult punt rohelisi sibulapealseid vahetuskaubaks ühes.

Pimen ohkab, Merkul sülitab maha. Püha Mikola olgu tunnistajaks, ei ole ilusamaid siiakalasid seal platsil! Süües pead peenikeste rootsudega ettevaatlik olema, aga liha, see täidab suu suitsumaitselise õrnusega, on parajalt rasvane ja parajalt kerge, vetruv nagu noore tüdruku piht, mahlane nagu valge klaari õunad augusti viimasel nädalal. Kui leiduks ometi mõni mõistlik inimene, kes imekalade vastu raha või, veel parem, suhkrut ja jahu annaks – kuidas muidu tähistada sünnipäeva, mis neil juhtumisi on samale suvealguse päevale sattunud? Aga kangesti kena on sel ajal midagi sõbraga koos tähistada. Ei saa ju ütelda, et Pimen on sama nimi mis Merkul või Olimp sama mis Jeremei või Varlam, et siis korraga nimepäeva pidada.

Lootus on kadumas, pole õieti ärganudki, kuid viimaks sõidab ette tolmune Emka, juht hüppab välja ning avab aupaklikult ukse. Nõukogude ohvitser sirutab jalgu, uudistab kaupa, jääb Pimeni ja Merkuli juures pidama.

„Noh, kala on kuidas?“

„Kõige parem!“ ütleb Pimen ja imestab ise ka, et nii ladnalt välja kukub.

Ohvitser küsib hinda. Merkuli kõhklevast pilgust hoolimata nimetab Pimen üpris krõbeda summa. Ohvitser kehitab paremat õlga, otsib rahakoti. On märgata, et tema vasak käsi ei taha hästi liikuda. Autojuht tõstab kalakasti esimesele kõrvalistmele ning hetke pärast võtab masin kohalt.

„Aga kast?“ ütleb Merkul.

Pimen ei vasta.

„Kuule, aga kes see oli, marssal või? Pagunid puha kuldsed, triipudeta.“

„Ei mina neid tea,“ rehmab küsitu. „Otsime parem suhkrut.“

Kuid ka krabisevad paberrahad ei tee imet. Hädavaevu õnnestub noormeestel ühelt vilavate silmadega mehelt paari kilo jagu klaaskomme välja kaubelda. Kommid jagatakse silma järgi pooleks ja pakitakse ajalehe sisse. Talumees, kellelt magusalisaks kärjemett ostetakse, ei kosta sõnagi. Veel õnnestub hankida tatratangu, kehvasti puhastatut, musti kestasid täis.

Suure pärna all igavlevad kohalikud pätid, suitsud suus. Lehed sahisevad, valguslaigud mängivad tolmus ja passijate nägudel.

Merkul võtab julguse kokku, vahetab rahapaberi tubaka vastu. Pimen loeb taskupõhjast raha ning ulatab kahetsedes oma jao äritsejale. Enne veel, kui jõutakse minekule seada, viipab pätt kõrvaltänavasse, sirelipõõsa taha, pilgutab silma. Põõsastes, pehkinud kaevukaane all, lebavad poolküliti pudelid, hägune vedelik sees ja paberist punn tihedalt peale topitud. Pätt pakub maitsta – puskarihais tõuseb ninna, võtab silmad vett jooksma. Hind, mida pätt küsib, on soolasevõitu.

„Klapime või?“ küsib Merkul.

Pimen rehmab käega, hakkab minema.

„Oota nüüd, pidu ju!“

„No mis valu sul, annad hinge kuradile, maksad peale ka veel,“ pahandab Pimen.

„Nojah, mis see sulle ikka tähendab, aga minul on üheksateist.“

„No olgu, kah mul asi. Ja mis mul siis on?“

Pahaselt kõnnivad nad sadama poole. Poolel teel pöörab Merkul otsa ümber, marsib tagasi. Pimen jookseb talle järele, haarab õlgadest. Lastekari, kes pooltühja jalgpalli taga ajab, jääb vaatama – kas nüüd lendavad mütsid tänavale, kas tuleb võõraste kuttide vahel kaklus, aeglaselt kulgeva päeva suursündmus. Juba tõukab üks teisele ägedalt rindu, juba tõstab teine käe, kuid laseb kiiresti langeda.

„Kuule, me unustasime suitsugi teha,“ ütleb Pimen, kiskudes esile mahorkapaki18. „Teeme minu omast. Ja siis vaatame, viimaks tõesti…“

„Edison Vassiljevitš! Edison Vassiljevitš!“

Külahull Onissifor peab tubli kümme meetrit mootorratta järel jooksma, enne kui esimees seisma jääb.

„No mis sul oli?“

„Lugupeetud seltsimees Edison Vassiljevitš,“ alustab Onissifor pidulikult. „Soovin, tähendab, esitada avalduse!“

Onissifor seisab valvel, käed tihedalt vastu külgi surutud, õnnis naeratus näos ja iga sõna saatmas tatipritsmed. Vastikusest silmi vidutades märkab Edison, et külahullu kuurevääril sädeleb ebakorrapärane viisnurk, mille too on ise plekkpurgist välja lõiganud – ega ometi sakslaste konservist? Kaela ehib punane lint, ots teravaks lõigatud nagu lipsul.

Täis siirast entusiasmi, on mees valmis kulakuid kimbutama, koolimaju ja tehaseid rajama, hiigelsuure traaliga kogu järve kalast tühjendama, soid kuivendama ja laulude saatel viljanorme täitma, et ordenite kilinal pühaderongkäigus astuda. Sellised mõtted on tal pähe pugenud punaselt agitatsioonikoosolekult, kus ta ise oli mitu korda püüdnud sõna saada – ei tahetud kuulata, keelati. Viimaks oli Edison Vassiljevitš ise tagajärgedele mõtlemata öelnud, et kõnet peavad ainult parteilased.

Onissifor köhib kurgu puhtaks ja teatab: „Soovin astuda kommunistliku partei liikmeks! Elagu tööliste ja talupoegade valitsus! Elagu meie sõber, õpetaja ja juht seltsimees Stalin! Edasi kommunistliku kodumaa helge tuleviku nimel! Surm fašistidele!“

Kui vastus kuuldud ja mootorratas eemale podiseb, seisab küsija liikumatult, ei taha mõista, mida talle öeldi, sest küllap on õnnestki kergem loobuda kui kaunist kujutelmast, mis nagu issanda suitsusammas meid elu silmapiiri poole kutsub, olgu tee kui tahes porine. Siis hakkab külahull rahutult edasi-tagasi kõndima, pöörab viimaks rajale hallide längus aedade vahel, mille kaudu lapsed soojal ajal ujumas käivad. Kõrkjate vahel on suur kivi. Kui ta sellele istub, annavad krampis näolihased viimaks järele ning soojad tatised pisarad purskuvad ninast ja silmist. Kaua nutab Onissifor, hüpates sageli püsti, vahtides metsikul pilgul ümberringi, kõndides veeni ja tagasi. Ah et parteisse ei astuta, vaid kutsutakse? Kuidas tohtis Edison Vassiljevitš öelda, et tema, Onissifor, ei ole veel küps? Aga tal on ju täht rinnas! Nagu hall sügisene vihmapilv istuks selle tähe all, täidaks rinnakorvi kõleda rahutusega. Keegi on temast halba rääkinud, see on täiesti kindel! Nii palju on pahasoovijaid, seljataga naerjaid! Ta jääb üha vaiksemaks, ekslev pilk klaasistub, pisarad kuivavad, ainult jalg võdiseb ja pea käib küljelt küljele. Ta teab, et solvangud lunastab vaid kättemaks – kui mõistaks vaid, kellele tasuda!

Tare tahab, et katuse all oleksid mees ja naine korraga. Olgu pealegi, et Sergei Vassiljevitš on Glafira-vanaeide juures kõigest kostiline, lööb majapidamine läikima nagu rammusa toidu peale saanud hulkurkassi karv. Katus on tõrvapapiga parandatud, aknakesed uuesti klaasitud. Sauna korstnast tõuseb suitsu. Meesterahva abiga on eideke korralikud peenrad teinud, kõrged ja pikad, sibulapealsed rohetamas. Väikese lauda väljavajuvad palgidki on ajutise toestuse saanud ning justkui seda teades röhib ainus siga rõõmsalt, kosub ja kasvab, anna aga ette.

Sergei kutsub kanakest: „Tipa! Tipa! Tipa!“

Ta võtab seina peal rippuvast kotist teri ja puistab maha.

„Aga nimi, millest selline?“ küsib Edison Vassiljevitš.

„Noh, kutsus üks niiviisi koerakest endal, seal ülalpool,“ viipab Sergei Vassiljevitš põhja suunas.

„See on siis kuidas, koera nime panid kanale?“

„Nojah, ta on mul esimene ja koera meil ka ei ole. Aga tema on selline, koera tüüpi. Tipa-tipa! Näed, tuleb, tee kasvõi pai.“ Sergei sirutab oma lühikese karvase käe välja ning püüab kanale pai teha. Too käitub nagu kanad ikka, ehmatab, siblistab paar sammu eemale, endal ainult meeles, et maast võib nokaga söödavat leida.

Edison võtab põuest pudeli: „Võtaks ühe?“

Ega ta viina üleliia armasta, võtab rahulikult, tunneb mõõtu, aga täna on kohe selline tunne, et peab kellegagi istuma, koos mõtteid mõlgutama. Raimondiga ei oska hästi olla, aga Sergei on samuti teiselt poolt järve, peaaegu nagu oma inimene. Glafira-eideke leiab pitsid, peseb puhtaks – üks kõvasti suurem kui teine. Mehed joovad kordamööda – suur, väike, vahetus, väike, suur, vahetus.

Eideke toob eilseid kartuleid, roheline sibul peale hakitud, asetab pingile meeste vahele, juba laiali tõmmatud suitsulatika kõrvale.

„Ütle, Sergei, sina inimesi tunned,“ räägib Edison Vassiljevitš, „mida Onissiforiga teha, tead küll, selle… sellisega?“

„A mis temaga ikka, las elab.“

„Ei, ega ma selle pärast. Muidugi las elab, aga tahab mul siin… Noh, aktiivne selline on, et astuks muudkui parteisse. Nägid, on endale medalid rinda teinud – kommunist. Juhtub mõni läbi sõitma, mine tea, mida teevad… Või läheb kuhugi, räägib kokku, mis pähe tuleb.“ Edison ohkab.

„Aga ära sa tema pärast muretse. Ei võtnud sakslased, ei võta meie omad ka. Ja kes teda kuulab – kõigile ju näha, kuidas asjad on. Tema, räägitakse, on õnnetu inimene, needus peal.“

„No mis needus, põrutatud on ta,“ rehmab Edison käega.

„Ei, vot, mina võin kommunist olla, aga needus on tõsine asi. Räägivad siin,“ ütleb Sergei ja viipab ümberringi, „et oli kirik vanasti. Oli ja läks põlema. Hakati raha koguma, et uus ehitada, aga tema, vot, Onissifori vanavanaisa oli usaldusmees. Hea inimene oli, aga vot läks linna katuseplekki ostma, ja kukkus kuidagi jooma. Hulk aega jõi, kuni hakkas kahetsema. Ega ta oma raha eest joonud, kiriku rahadest jõi. Läks patte andeks paluma, aga rahast oli ainult pool alles – baatjuška, nastavnik19 pani tema ja ta järeltulijad vande alla neljaks põlveks. Onissifor on neljas põlv, võibolla lapsed tuleksid tal terved, aga kes sellisega lapsi tahab saada. Küsi Glafira käest – nii räägitakse.“

Edison Vassiljevitš vaatab mõtlikult kana, kes siblistab nüüd hoovi teises servas. Tal on järsku tunne, et külamehele mure kurtmine oli liig. Räägivad, räägivad – seda sõna kuuleb ta siinkandis alatihti. Külainimeste kombed, teadagi. Tema on siiski peaaegu linnapoiss, Staraja Russa alt – vanemad töötasid vesiravilas, olid progressiivsed inimesed, sellest siis eesnimi. Jäi üleajateenijaks, muud tööd ei tundnud ja naist võtta polnud veel isu – armees oli kõik konkreetne ja sõjas seda enam. Ja nüüd järsku jutud, ehk lausa intriigid. Metsas hulguvad bandiidid, keda toetab arusaamatut keelt rääkiv sisemaa rahvas. Kord on tarvis majja lüüa, inimese moodi elama hakata, ent siin paistab vahepeal, et normide täitmise, kalapüügi ja kasvõi arstiabi korraldamise juures maksab kõva häälega antud käsust palju rohkem see, mida ja kuidas sinust arvatakse. Kui niisama käsutada, annab küla silma ees järele, kuid nii kui selja pöörad – nagu rusika oleksid vette torganud, veele jäävad ringid ja kohe kaovad needki. Kuid ülevalt tulevad ettekirjutused, pead tuult nuusatama, ei saa ohje lõdvaks lasta. Esimene sõjajärgne vallavanem, ametliku nimetuse poolest täitevkomitee esimees, Edisoni eelkäija, olevat ära viidud – saavutuste puudumine poliitilisel alal, võimalik koostöö bandiitidega. Edison oli tema järel kabinetti ja eluruume koristanud, tühjad pudelid, klaasikillud, toidujäänused, mustus, segamini paberid. Voodiriided tuli põlema panna – keset voodit oli oksendatud, padi ja tekk täis kõrbenud sigaretiauke.

Sergei Vassiljevitš tuleb lauda nurga tagant kuselt, näeb, et esimees istub, käsi põske toetamas ja rasked mõtted südant rõhumas.

„Kuule, ülemus, aga tead, mul selline mure – tarakani tapsin neljakümne neljandal aastal.“

Edison võpatab, vaatab küsivalt.

„Noh, vot, tapsin, ja nüüd ta ilmutab mulle ennast unes.“

Esimees raputab arusaamatuses pead.

„Ei, sa kuula, ülemus. Vot, ilmutab ennast tarakan – seisab lauanurgal, aga laud on selline kiiresti kokkuklopsitud, sõjaväeline, ja vot tema seisab, leivapuruke käpakeste vahel, vaatab etteheitvalt ja pärib – aga kas võid tohiks peale määrida?“

„Eh? Seersant Sukšin, mida te nüüd ajate?“

„A vot selline lugu. Tarakan, räägitakse, elab ilma peata mitu nädalat, siis sureb nälga. Mõni inimene aga, vot, elab kogu elu, nagu poleks pead otsas.“

Rumalate naljade turvaline tulv ajab laiali Edison Vassiljevitši hinge kogunenud murepilved. Kuigi tobe on nende peale naerda, hingab ta juba kergendatult välja, muigab.

Jutustaja valab viimase tilga pitsidesse, nõksab lõuga. Ilusasti kõlksatab klaas, ladusalt lippab puhas riigiviin kurgust alla.

„Azunik,“ ütleb Sergei Vassiljevitš eesti keelt pisut valesti hääldades.

„Et kuidas?“

„Kuulsin, azunikuks kutsutavad eestlased seda,“ selgitab küsitu tühja veerandliitrist kergitades. „Eesti keelt hakkasin õppima, vot, kuula: „Sje on mulle kazulik, ku on taskun azunik.““

*

Ei olevat siinkandis kombeks olnud juua muud kui vett. Paarisaja aasta eest võõristasid tõsisemad isegi teejoomist, kuid nüüd vilistab igas tares samovar nagu pisike põrgukatel. Tee ühtaegu ergutab ja rahustab meelt, kuid inimene on juba nõnda loodud, et anna talle natuke, tema tahab rohkem. Väikesed on maalapid, heitlik ja ohtlik on kalapüük, pikad on päevad kodust eemal, suvistel müüritöödel – ei mäleta keegi algust, ei saa keegi lõppu nägema enne kui surivoodil. Sisemaa külades tegutseb kiriku kõrval ikka kõrts, ka siinsamas Alatskivil ja Koosal. Viinaköökide toodang on kasu toonud igale võimule, olgu valitsemas tsaar, president, füürer või generalissimus. Raske on keelata mehi, kui ainus korralik sõõm peletab mured ja külma kaugemale, kui terve järvetäis vett seda iial suudaks, olgu sel teelehed hulgas või mitte.

Mida nooremad mehed, seda kulunum ja kehvem on nende südames hirm saatana ees. Saatan on petlik – rüüpad, ja tema küüned käppadel peituvad padjakestesse. Rüüpad veel, ja polegi enam saatanat, ainult vana kassiroju külitab leso peal. Kui ihu silmini viina täis valada, suvise päikesetõusuni rääkida, laulda ja praalida ning astuda siis kõikuvail jalul säravasse kastemärga hommikusse, tundub jumalariik sootuks lähedal – iga rohulibleke, iga palginotina kaalukas mõte, mis higise lauba all suurivaevu maast kerkib, asetub paslikule paigale.

Ei jätku Pimeni ja Merkuli toodud pudelist kuue noormehe jaoks selleks, et taevast päriselt maa peale juua, kuid sõnad hakkavad lahedasti voolama ja enam ei tundugi imelik laulda lodjapuust või pilvekesest, laulda mustlase armastusest, mis sulas koos kevadise lumega, või laulda kasvõi eesti keeles – postipoisist, kes sõitis maanteel, ja Deutschlandist, millest pool läind ja pool on alles.

Palju laule teavad noormehed ja nagu imeväel tõmbab see ligi tüdrukuid, kes kõõluvad Merkuli koduväraval, et siis meelitamise ja lõõpimise saatel maja taha tulla. Merkul käitub väärikalt nagu põline peremees, tumepunane Vene särk eest rinnuni lahti, silmad sädemeid pildumas, hõredad vuntsid nina all – pakub ema Pelageja tehtud pirukaid, ulatab suitsukala, juhatab pannkookide juurde, millele valatakse ülessulatatud klaaskommidest siirupit. Vennaksed Jeremei ja Varlam on küla pealt väikese õlleankru välja kaubelnud. Suurem asi õlu pole neil välja tulnud, vesine ja kangust vähe, aga mahedal, peaaegu tuuletul õhtul, mis järgneb palavale päevale, rüüpab mõni tüdrukki poolhäbenedes suurest savikannust.

„No võta nüüd, Pimen, sa ei ole meil ometi rase!“ ärgitavad kaaslased. „Mis pidu see nõndamoodi?“

Ja Pimen võtabki, ehkki hingab puhinal, etteheitvalt. Ta ei tea, et keegi juba on jõudnud õllele soru puskarit hulka valada.

„Ja-jah, vot nii… üheksateistaastane,“ ütleb Merkul veidi osatavalt.

Pimen pühib huuli – tema vuntsid on tihedad, tumedad. Ohkab vanainimeselikult, heidab Merkulile haavunud pilgu, kuid mõne minuti pärast rüüpab uuesti, võtab mandoliini ja kukub rohmakalt, aga hingega „Pradjaagat“ laskma.

Laulu kuulatakse vaikides, igaühel oma mõtted peas. Kui vaid sääsed ei segaks, kus kõik võiks sellisel õhtul ära käia! Apollinaria keerutab vaimusilmas gloobust, meenutab kaugete maade nimesid, ent annab endale aru, et ainus telg, mida ta oma maailmale toeks tahab, seisab üsna lähedal, tugev, endassetõmbunud, lausa sünge. Miski rõhub Haritoni nii, et isegi rammusad Peipsiveere sääsed ei suuda teda liikvele raputada. Apollinaria läheb mehe juurde, puudutades ettevaatlikult lihaselist kämmalt. Hariton noogutab – jaa, olen siin, ma kohe –, aga nihkub vaid pool sammu lähemale. Tüdruk ei jõua siiski veel läbinisti solvuda, kui laul otsa lõpeb.

Pimen tagastab mandoliini Jeremeile, Varlam sätib karmoška põlvedele. Kaks aeglast kääksu, siis läheb lahti kiireks tantsulooks. Vennaste sõrmed liiguvad nii kiiresti, et sääsedki ei mõista neil maanduda. Merkul haarab Kirikija, Pimen valib Anisja, Olimp keerutab vaheldumisi oma õe Hionija ja tolle sõbranna Jelizavetaga, teised tüdrukud tantsivad omavahel. Rohi on niiske, muld läheb otsemaid poriseks, saapakannad tahavad kinni jääda, kuid seda suurema hooga liiguvad noored. Hariton naeratab Apollinariale, kummardab härrasmehelikult – tantsitab kindla käe ja õigete sammudega.

Lisandub rahvast, lõkketuli tehakse üles.

Merkuli ema Pelageja vaatab, rõõmustab – elu on külla tagasi tulnud.

Kui kergesti unustavad inimesed, et nõtke jõuline kõikumine, mida rütmistavad hoogsad keerutused ja kannab edasi higine lõõtsutav tahtejõud, rõõm lihastest, soontest ja verest, on vaid pelk välgatus surmatantsu sünges rivis. Kuis suudaksime elada unustuseta? Tüdrukute põsed õhetavad, ja mitte nii, nagu jaheda ilmaga saunast tulles, vaid nõnda, nagu neitsiasemel salajases tules viseldes või kõigile kommetele käega löönuna elu tuksele järele andes kallima käte vahel. Tugevad on poisid, sirge seljaga nagu noored kuningad, kes teavad, et nende seada on tulevate aastakümnete juhtumised. Vana ühiskonnakorralduse asendumine millegagi, mille nägu pole veel selget kuju võtnud, mis lubab õnne, kuid pakub seni vaesust ja hirmu, ei tee kellegi noorust koledaks ajaks.