Читать книгу Serafima ja Bogdan - Vahur Afanasjev - Страница 4

1946

Siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid.

1Ms 6:2

Aasta on möödunud rahutult, peljates tšekiste ja metsavendi, nälga ja haiguseid, elukorralduse muutuseid ja uut sõda. Sügisel kolletasid lehed vara ning kuigi selles polnud midagi üllatavat, sosistasid mõned inimesed pahast endest. Ometi tõi talv kardetust vähem viletsust. Brigaadid käisid järvel ja esialgu ei mõistnud uus võim nende saagiga midagi suuremat ette võtta. Vahel käisid sõjaväelased, mitme templiga order kaasas, ladusid paar-kolm rege kala täis, katsid presendi ja õlgedega ning sõitsid kord Tartu poole, kord mujale.

Peipsiääre valda on kõrgema käsuga loodud kolm külanõukogu. Et ülevalt poolt ei ole vaevutud uusi asjamehi saatma, juhib Kolki külanõukogu esimeheks määratud Edison Vassiljevitš ka Kazepeli ja Voronja külanõukogu – ajutise esimehena. Sofia küla, nagu Kolki ja Kazepeli vahelist piirkonda kutsutakse, ei ole ametlik haldusüksus ning loetakse Kolki hulka. Samuti ei tehta vahet Lahepera järvesopini ulatuval Suur-Kolkil ja sadamast lõuna poole jääval Väike-Kolkil. Ent halduskorraldus ja selle kiired muutused ei lähe rahvale suuremat korda. Piisab, kui on teada, kes on ülemus. Öeldakse lihtsalt „esimees“ või nagu veel harjunum, „vallavanem“.

Edison on tegus inimene – alles laskis ta sadamas suure keldri ära koristada, jääd lõigata ja kala külma panna. Nähtavasti olid kõrgemalt poolt tulnud ettekirjutused, sest esimees on püüdnud korraldada talvist kalasuitsutamist, aga õiget asja sellest ei saanud – surnud puuga küttes küpsesid kalad läbi. Salakesi toimetati kala Tartu turule, küll ise, küll vahendajate kaudu. Linnal polnud palju vastu anda, aga midagi ikka – kui mitte suhkrut, siis natuke sahhariini, kui mitte jämedaid suitsuvorste ja pudeliõlut, siis hallikat saiajahu ja sakslastest jäänud konserve, kui mitte värvilisi kangaid, siis vähe kulutatud linnariideid. Enne kui keegi jõudis mõtlema hakata, kas elu jääbki nii või on tegemist vaid lühikese hingetõmbeajaga, sulasid päikselistesse kohtadesse laigud ja pistsid pea välja lumikellukesed. Jää murdus vara ja kadus randa kuhjumata.

Feofan, kes neid mõtteid mõtleb, ohkab sügavalt. Tema huuled on lausa muigvel, kuid südamesopis virvendab rahutus.

Enne teisi on ta paatide juurde jõudnud, enne teisi hakkab võrke valmis panema. Ega see unetus ole ometi vanusest? Noorena ei tunne ta ennast ammugi, kuid kui nüüd arvutada – alles see oli, kui viiskümmend ette tiksus. Küllap on see ikka brigadiri-amet, mis magada ei lase, võta või jäta. On varahommik, võrkude viimise aeg. Teist korda sõidavad paadid välja pärastlõunal, et siis juba saagiga tagasi tulla, kui jumal annab.

Brigaadide koosseisud pole lõpuni paigas, paadidki on kehvas korras ja uusi püügivahendeid pole ammu saadud. Sel hommikul on merele võetud noored mehed – Hariton, Merkul, Jeremei, Varlam –, see pole neil esimene kord võrgupanekul. Veel on suures paadis ühejalgne Trifili ja joodik Isidor, mõlemad Feofanist nooremad, teine peaaegu kakskümmend aastat, ehkki viimase paistes, tumepunaseks parkunud näo järgi ei tundugi vahe nõnda suur.

Lainet on vähe, suunaga piki randa – puhub kerge lõunatuul, tjeplak. Plaanis on võtta latikat, kes valmistub kudemiseks. Kui kudemine algab, lõpetab kala söömise ja ringiujumise, praegu aga õgib veel viimast…

Kuigi noored on kalapüügiga tuttavad, tunneb Feofan, et tal kui kõige vanemal ja ameti poolest vastutaval isikul tuleb siiski kogemusi jagada. Näiteks selle kohta, et võrgu sisselaskmisel ei tohi seda pingule tõmmata – muidu läheb rulli. Ja raskused tuleb panna alumist nööri ankurdama, nõnda ehitatakse müür, millesse kalad kinni jäävad. Latikad ujuvad parves, kõigest annavad üksteisele teada. Kui latikat püüdes õngekonksu kehvasti haagid ja kala pääseb, ei tule tollest paigast tükk aega ühtegi latikat. „Sama lugu võrguga! Ühe korra saad tõmmata ja ongi kõik – said või ei saanud. Ära pärast ütle, nagu ma poleks hoiatanud,“ õpetab Feofan.

„Aitab juba, onuke,“ torkab Merkul kulmu kortsutades. „Ise teame, kuidas elama peab – ja paremini kui eelkäijad. Nüüd on noorte meeste aeg.“

„Ja kui kauaks seda?“ Feofan raputab pead. „Lõpuks on aeg alati vanade päralt. Kiire on noortel.“

„Aga noored elavad vanad üle. Nii et vaatame, kellel siin aega on.“

„Oh, lapsukesed, ei ole mul isu teid kõiki üle elada, ei ole! Vahel, vaata, on tunne, et just nõnda lähebki. See on sellest, et te jumalat ei karda!“

Merkul muigab kurjalt, avab su vastamiseks – „Lõuad, lita!“ lausub Hariton kaalukalt. Merkul vakatab. Haritonist tugevamat meest pole paadis ega vist külaski.

„No kuidas sa niiviisi, jumal küll, vee peal!“ sosistab Feofan näost valgeks tõmbudes. Ka Trifili ja Isidor vangutavad pahaselt pead, vaatavad Haritoni etteheitvalt – paadis vandumine toob õnnetust. Just nagu selle kinnituseks lendavad üle paadi kajakad, krääksudes parastavat linnunaeru.

Selle üle, kuhu võrk panna, vaidlust ei tule. Feofan tunneb sügavikke ja madalikke, tuult ja lainet piisavalt hästi. Kindlasti oleks paremaid paiku, kuhu võrgud sisse lasta, ent neid ei leia kogemuse abiga, tarvis on õnne – ja seda on Feofanil seni tavaliselt olnud. Peagi on võrgud paigas. Neid hoiavad vee all tihedalt nööri sisse keeratud kivid, pealmist osa tõstavad puust ujukid ja võrgupullud – kinnised klaasist anumad.

Mehed aerutavad tagasi sadamasse.

Paadi järel käib vaevu nähtav võbelus. Feofan on ainus, kes seda märkab, kuid temagi ei tea, et nendega ujub kaasa meetripikkune haug, tõeline järvevalitseja, keda pole osatud välja püüda ei Eesti ega ka tsaariajal.

Ehkki mõned peavad ettevalmistusi halvaks märgiks, teritatakse siin-seal nuge, seatakse valmis sool ja ämbrid, puhastatakse suitsutusreste ja tehakse puidki. Kuigi varemalt oli kombeks kala kuivatada, vinnutada ja tünnidesse teha, on sõjaeelsel kümnendil aru saadud, et suitsukalast paremat ei ole – keele viib alla ja säilib hästi.

Arhipi maja taga väikese õunaaia ja pikkade peenraridade vahel on ahje mitu, kõik punastest tellistest laotud, tahmast tumedad. Kombekohaselt vastutab nende eest vanaema Akulina, kuid tõeline tulemeister on Bogdan, keda igapäevaselt järvele võtta ei taheta. Kärmelt lendab kirves ta käes – ei tea keegi, mil viisil löögid aina õigesse kohta tabavad – mees lööb, kirves näeb. Tulehakatis käib kuiva puuga, pärast juba läheb peeneks raiutud lepp, lõikekohad punetamas – lepp on ainus puu, millel veri sees nagu inimesel, kuid mis parata, tuleb võtta ja põletada. Ega külade lähedal muu kui lepp tahagi kasvada, kui ehk kõrgemates ja kuivemates kohtades mõni mänd, madal kuusk või üksik kange iseloomuga lehtpuu.

„No mis sa nii peenikesi, pole tarvis!“ toriseb vanaema.

Bogdan jääb endale kindlaks: „Tarvis, ikka tarvis, kuidas need läbimärjad muidu põlevad.“

„Olgu, pojake, ja aitab juba! Ega me kogu külale…“

Varsti on halge rohkem kui küllaga. Pole rahu Bogdani hinges – tahab veel suure kuhja nõgeseid valmis rebida, kuid nüüd tuleb vanaema lausa vahele – vara ju, närbuvad ära ja ei tule neist suitsukalale kuldkollast läiget. Nõges ka jumala looming, mis siis, et kõrvetab – ei ole õige teda asjata tappa.

Bogdan asetab prillid õunapuu võra vahele. Ta pomiseb midagi, teeb venitusi, kasvatab tiritamme, hakkab siis kasehalgusid kinnisilmi õhku pilduma ja kinni püüdma. Enamjaolt saab ta need puhtalt kätte, vaid mõni üksik nätsatab maha. Vanaema vangutab pead – oleks mõni kasulik töö anda, kuid midagi ei tule pähe.

Tänaval podiseb mootorratas.

Bogdan, kes on just vana vaiba maha laotanud ning rätsepa moodi istet võtnud, pöörab pead. Tal on õigus, podin lakkab nende maja juures. Kostab meeste hääli, värav kääksatab, koer haugatab.

Bogdan tõuseb rahulikult ning enne veel, kui ta jõuab prillid ette torgata, ilmub maja nurga tagant nähtavale esimees Edison Vassiljevitš koos võõra meesterahvaga. Tollel on punaste lampassidega püksid jalas ning pruunist nahast püstolikabuur külje peal. Noor pehmete joontega nägu kaldub rasvumisele, areneval topeltlõual veiklevad hõredad porgandikarva udemed.

„Tere päevast!“

„Tere-tere, pojakesed,“ ütleb vanaema Akulina neile kepi najal vastu minnes. „Mis teid siia tõi?“

Edison Vassiljevitš kiidab ilusat ilma, küsib põllutööde kohta. Võõras mees vaikib, uurib suitsuahju.

Edison Vassiljevitšil ei tule jutust puudu: „Küll näete, varsti ehitame uue sadama, Moskva saadab suured mootorlaevad! Hästi hakkame elama, hästi ja sõbralikult.“

„See on hea, see on hea, aidaku teid jumal!“ kiidab Akulina.

„Noh, ja kuidas noorsugu on meelestatud?“ pöördub Edison Vassiljevitš Bogdani poole. Too kehitab õlgu.

„A millest see teil aina nõnda? Ma ei ole ka vana mees, aga aru ei saa – muudkui kehitate õlgu. Rääkisin, vot, tolle Haritoniga, rääkisin Pimeniga, hommikul paatide juures – õlad käivad nagu veski, valaks vilja, tuleks jahu! Sul on prillid, küllap loed raamatuid…“

„Mida meie, külainimesed, ikka öelda oskame,“ vastab Bogdan. „Kui saad aru, on asjad, nagu on. Kui aru ei saa – ikka on kõik, nagu on.“

„No-noh, näed, rääkida oskad küll! Aga koosolekutel võiksid siiski käia. Vennad sul vahel tulevad, saavad targaks. Nüüd on uued ajad, kõigil on palju õppida. Mina ka muudkui õpin. Kas teil raadio on?“

Selle sõna peale lõpetab võõras mees suitsuahju uurimise.

Bogdan kehitab jällegi õlgu, mille peale Edison Vassiljevitš laksab endale vastu otsaesist ning hakkab naerma – natuke südamest, natuke tehtult.

„No hüva, hüva, pean vist vanaemalt küsima. Tädi Akulina?“ hõikab esimees maja poole, kuhu vanaeit on poolenisti märkamatult kadunud.

Võõras mees rehmab käega ja teeb esimest korda suu lahti.

„Ärge keerutage,“ ütleb ta eesti keeles. „Mitu raadiot teil peres on?“

„Üks,“ vastab Bogdan. „Kes küsib?“

„Mina küsin,“ sõnab võõras. Ta läheb üle vene keelele, mida räägib puiselt, aga üpris õigesti. „Lubage tutvustada – vanemleitnant Raimond Uusküla, piirkonnavolinik.“

„Meeldiv tutvuda, seltsimees Raimond,“ ütleb Bogdan aupaklikult, kuid miilitsavolinikule ei jää märkamata tema suunurga õhkõrn kaardumine. „Bogdan Arhippovitš, invaliid.“

„Seda ta niisama, tubli poiss on,“ torkab Edison Vassiljevitš vahele.

„Meil on käsk kõik raadioaparaadid kirja panna,“ teatab Raimond. „Lääs on hakanud edastama saateid, mis sisaldavad imperialistlikke provokatsioone. Ei ole hea, kui need häirivad töötavaid inimesi.“

Bogdan kehitab kolmandat korda õlgu ning seekord ei naera keegi.

„Seltsimees, me ei hakka ju rohkem kordama!“ ütleb Raimond jahedalt. Ehkki Edison Vassiljevitš püüab märku anda, et ehk pole vaja, lähevad mehed pimehoovi kaudu majja. Majast suuremas laudaosas, mis täidab ka hobusetalli aset, korskab valjusti hobune, ammub kaks lehma, röhivad sead – need on ammu kirja pandud. Veel sõja ajal oli loomi rohkem, kuid need on maha löödud või määramata ajaks ära antud, et vältida kulaku, rikkurist külakurnaja nimetust ja sellega kaasnevaid kohti. Teiselt poolt Peipsit-merekest on küllalt kuuldud, milliseid repressioone võib liigse ettevõtlikkuse eest kaela saada.

Nüüd kamandab miilitsamees hoopis raadioaparaate ette näitama. Ohtu ei saa iialgi lõpuni välistada.

Tuppa pääsemiseks tuleb kõigepealt astuda puust trepikest mööda laiale platvormile. Selle nurgas on lauake kruustangide, puutööriistadega, ukse kõrval pööninguredel, teises nurgas solgipang. Miilits uurib kõike silmadega, jätab meelde. Saapad pühitakse korraliku, linna moodi uksemati sisse puhtaks. Esimene ruum, kuhu astutakse, on köök – kohe ukse kõrval peremehe magamisase, kardinakesega muust ruumis eraldatud. Suur pliit – külmal talvel keedetakse siin loomadelegi rokka, muidu käib see haisev töö sauna pajas. Söögilaud on pikk, hoolega mahutades saab kogu pere istuda, kuigi tavaliselt süüakse kordamööda.

Keset maja on hiigelsuur Vene ahi, mida köetakse köögist – samast ahjusuust käib sisse pada, lükatakse puust labidaga leivad küpsema. Ahjusuu kõrval on pliidiosa, mille ees askeldab vanema venna naine Taisija, prullakas, kõht ees. Ahi on äsja kütte pandud, köögis heljub veel suitsu. Laes parte peal on sibulakotid, kalapüügiriistad. Keskmine tuba on juba puhas ruum, selle sisemine sein on lesoga truup, millel kõlgutavad jalgu kaks särgiväel last. Akendega seinas on voodid, uksepoolne neist riidekapiga eraldatud. Tagumisi tube on lausa kolm – suur tuba ja kaks kitsukest. Siseuksi ei ole, ainult kardinad.

Vähene mööbel on mõeldud vaid peamiste vajaduste teenimiseks – pikk pink, taburetid, kirjutuslaud, petrooleumilambid. Elektrit ei ole majja pandud. Kummutil seisab kohmakas raadio, kõrval must ümmargune metalltaldrik – kõlar – ja puust raami sisse ehitatud suur patarei, mida käiakse küla peal laadimas.

„Selline siis… Ja kus õige raadio on?“ küsib Raimond.

„Milline õige?“ imestab Bogdan. „See on Philips, mis, ei meeldi?“

„Aga sina, ära naljata minuga,“ pahandab Raimond. „Peitsite ära? Kui tarvis, otsin maja läbi. Leian – tuleb pahandus!“

„No on teine veel, pööningul,“ tunnistab Bogdan.

„Näita ette.“

Edison Vassiljevitš ronib esimesena üles.

Hämaras toimetab Serafima, seob sarika küljest lahti üht viimastest möödundsuvistest kasevihtadest.

„Oo, Serafima Arhippovna, tervist!“ ütleb Edison Vassiljevitš ja teeb tüdrukule silma.

Rasked jalad ajavad tolmu üles. Edison Vassiljevitš aevastab valjusti.

„Oi, aga kes see on?“ imestab Serafima.

Piirkonnavolinik Raimond rapsab riided sirgemaks, annab kätt. Katusepraost maja ja pimehoovi vahel langeb peotäis valguskiiri tüdruku juustele, helgib silmades. Häbenemata võtab Serafima tervituse vastu. Soojade sõrmede puudutus toob miilitsamehe kätte imeliku värina.

„Tulge,“ kutsub Bogdan kolihunniku vahelt.

Minnakse pööninguakna juurde. Lauakesel seisab uuem raadioaparaat. Piirkonnavolinik klõpsutab lülitit, keerab nuppu. Raadio vaikib.

„Sakslased jätsid maha,“ ütleb Bogdan. „Õiget patareid pole kuskilt võtta. Võibolla on üldse nässus – me oleme lihtsad inimesed, parandada ei mõista.“

Miilits vaatab ringi, sirvib raamatuid, vaatab küsivalt Edison Vassiljevitši otsa. Too teeb sõrmega vaevumärgatava liigutuse meelekoha suunas.

„Milleks teile raadio, kui kuulata ei saa?“ küsib miilits.

Bogdani suunurgad venivad laiali, ta tõmbab pea ühele küljele, vaatab võõrale õige lähedalt näkku: „Vaikiv raadio räägib rohkem.“

Edison Vassiljevitš hakkab alla minema. Raimond kõhkleb hetke, vaatab selja taha – Serafima on juba kadunud. Ta lööb käega ning järgneb esimehele.

Bogdan istub vanale voodile, sätib ennast valguse kätte, võtab pooleli jäänud raamatu, kuid ei hakka lugema, vaid vaatab oma kehvade silmadega helendavat punktikest laastukatuses.

Mõne minuti pärast naaseb Serafima pööningule. Natuke sobramist heintes ning võõraste eest ära peidetud raadiopatareid on üles leitud. Ta istub venna kõrvale, kes hakkab tal tasakesi juukseid silitama. Äkitselt haarab käest, lukustab lühinägeliku pilgu tüdruku silmisse.

„Mida?“ küsib Serafima.

„Me kõik oleme tänase vangid, homne aina tuleb ega jõua kohale, mida siin muretseda homse pärast,“ ütleb Bogdan.

„Aga ma ei muretsegi,“ vastab õde.

Tänaval jookseb Edison Vassiljevitš mootorratta käima; piirkonnavolinik hüppab sõidu pealt tagaistmele. Raimond haarab parema käega mütsiservast – külm vastutuul tahab seda endale haarata. Ta vaatab otsatuna paistvat majaderida, järve ja kõrkjariba, mis vilksatab põõsaste, majade ja aedade vahel.

Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust endast need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. Et teha siinne kant osaks uuest, nõukogude maailmast, tuleb muuta inimeste hinge. Raimond ei tea, kuidas seda teha, ning õieti on tal ka ükskõik, kuni kord on majas ja kõrgemalt tulnud käsud täidetud. Videvikutunnil, asetanud puhastatud säärikud voodi ette kaltsule, tõmmanud niiskust õhkuva teki kurguni ja sulgenud silmad, nihkub argimõtete segipööratud kaardipakk toanurkade pimedusse ning alles jääb ainuke selge ja maine eesmärk – teha Kolki külavanema ilusast tütrest oma naine.

Õhtul on järve ääres kuulda kudevate latikate lobistamist. Teadjamad inimesed noogutavad selle peale pead ja vaatavad üle, et aknad ei jääks ööseks praokile ega lina õue kuivama. Hommikuks ongi torm kohal – jõuline kevadraju, mis rahuneb päeva või paariga ega too halba ilma, vaid veelgi kauneimaid päevi.

*

„Tere-tere, lugupeetavad,“ käristab Sergei Vassiljevitš katkise viiuli häälega. „Tulin teilt kanaseemet paluma!“

„No mis hullu sa ajad, inimene?“ imestab tädi Varvara. „Feofan, ae, külaline!“

„No seemnekest-munakest, kanakest-kukekest?“ selgitab tulija. „Lahke pererahvas, aidake meid vaeseid! Ei ole Glafira-mutikesel tibupojakestki jäänud, kõik on nahka pannud.“

„Mis ta tahab?“ hõikab Feofan.

„Ei mina tea, tule siia!“ ütleb Varvara käsi laiutades.

Sergei ootab alandlikult, ümiseb midagi omaette.

„Kanad, räägib, on nahka pandud,“ selgitab Varvara Feofanile.

„Just nõndamoodi, just nõndamoodi,“ kinnitab Sergei. „Panin panni sooja, lõikasin pekki ja sibulaid – lööks paar muna praadima, aga ei midagi! Teil ilusad pruunid kanad – aidake ristiinimest! Olid mul vanasti tibukesed-kanakesed – sõda võttis koos koduga. Ei jõua inimene ainult kala ja leiba süüa – paljugi, mis Jeesus Kristus jagas.“

Külaline ütleb jumalapoja nime uut moodi, pika i-ga16. Teadagi – pole meie oma, mõtleb Feofan, aga paljud pole – ei saa selle pärast kõrvu luku panna. Feofan on segaduses. No kuidas sa niimoodi lihtsalt annad, ei ole endalgi kanakasvandus. Soovitaks mujalt vaadata, ent imelik kah inimest niisama ära saata – oleks veel soovitada, kellelt küsida. Ta kutsub külalise tuppa – mehed peavad asju rahulikult arutama, ei ole tarvis, et naine kõrval õiendab. Ometi ei lähe kaubategemisega üleliia kaua. Sergei Vassiljevitš lahkub, pruunikirju kana kaenlas. Lepitakse kokku, et kui kanad hauduma lastakse ning tibusid tuleb, saab neid nii palju kui kulub – hoolitse nagu kord ja kohus, siis jääb neil ka hing sisse.

„Vanamees, ee! Põrsale vett vaja tuua, janus on loomake!“ kisab Varvara pimehoovist. „Feofan, tule nüüd! Ei jõua mina üksi, Hariton pole ju tagasi!“

Kuid Feofan ei kuule, istub lummatult köögilaua taga. Ta surub äsja saadud käekella vastu kõrva, kõlksutab tiksumise taktis hambaid kokku. Ettevaatlikult näpib ta kettakest, sätib aja õigeks – seinakell näitab minuti pärast viit. Oh, kui oleks kogu elu üle selline võim. Muudkui kruti, kuidas endal tarvis, edasi või tagasi. Ta jälgib pika seieri ühtlast tuksuvat liikumist, ikka sekund korraga. Natuke, veidi veel, mitte et see midagi muudaks – ja osutid nõksatavad paigale. Kumedate löökide saatel avaneb seinakellas luugike.

„Noh, kägu, kuidas meeldib?“ küsib Feofan. Ta tõuseb ning tõstab käe võidukalt poolviltu üles.

Noormees Merkul kõnnib kodu poole, kott kaladega õlal. Ta ei ole neid Arhipi juurde suitsutada andnud, ehkki too lahkelt pakkus – tahab omamoodi, mitte lepaga, vaid et alguses panna leppa ja enne lõppu sületäis kuuske või mändi, maitse pärast. Feofani ja Varvara majast möödudes heidab ta pilgu potisiniste raamidega akna poole, kust kostab käokella kukkumist. Ennäe inimest – majaperemees seisab keset tuba ja tervitab kella sakslaste kombel. Milleks nõnda, mis rada küll käivad mõtted? Merkul vangutab pead. Ei ole asjad õiged.

Tihti ärkab Merkul öösiti üles, meeles vaid üks – kuidas valgete käelintidega mehed 1942. aastal nende uksele kolkisid, maja pahupidi pöörasid ja isa kaasa viisid. Pärast saatsid omakaitsemehed külavanem Arhipile sõna, et tulgu vankriga järele. Ehkki ema keelas, oli Merkul ise kuulidest puretud surnukeha pesnud, riietanud. Pesuvesi visati keldrisse, nagu tavaks, ja tapetu maeti surnuaiale, mis siis, et ta suri palveta, võõraste püssimeeste keskel. Ega taevas temast kaugemal olnud, kui suri, ütles Arhip tookord.

„Ega sa minust nüüd halvasti ei hakka arvama?“ küsib Apollinaria. Tema pea puhkab Haritoni õlal. Too mängib õrnalt tüdruku juustega.

„Noh, kuidas siis?“

„Mida siis?“ küsib noormees.

Apollinaria tõstab häiritult pead, ei vasta.

„Poljake, lollike,“ sosistab Hariton ja surub tüdruku kõvasti embusse, „nüüd sa oled mu naine.“

„Jah?“ küsib tüdruk osataval toonil, kuid ometi lootusrikkalt.

„Oled jah naine mulle! Juba nüüd, meie vahel. Nüüd ja igavesti!“

„Ja teised?“

„Mida meil teistest, neil on oma elu,“ tõrjub Hariton. Ta püüab küsimusi suudlustega lämmatada, ent Apollinaria ei jäta jonni, vaid surub noormehe käe endale jalgade vahele.

„Aga see?“

Hariton märkab enda sõrmedel punast. Tema näost, mille otsusekindlus kõlbaks löömamehelegi, paistab murelik mõtlemine. Reaalsus on siinsamas, eiramatu ja kõikjalviibiv. Lahtiselt väravalt tagasi ei pöördu, olgu ajad kui keerulised tahes.

„Kui talv tuleb…“ ütleb Hariton.

Apollinaria pöörab ennast mehe peale, surub tolle pea kahe käega vastu maad, vaatab silma.

„Lubad?“

„Luban, juba lubasin! Aga on nii – inimene lubab, jumal otsustab.“

Järvel kääksatab valjusti aerutull. Üle pilliroopuhmastiku, kus nad lebavad, sõuab pilvevari. Siit samast lähedalt hõljutab tuul nendeni õitsevate toomingate lõhna, mis on ühtaegu magus ja kibe.

Nööpe on ees täpselt tosin, kuus kummaski reas, ning taga veel neli – kõik säravad heledamalt kui taevatähed talveööl. Rihm jookseb vöökohast natuke kõrgemalt, alumiste nööpide vahelt. Tumesinist sinelit ääristavad punased randid. Särk on värskelt pestud ja tärgeldatud, vorm lausa tuliuus. Rihma kinnitades jääb piirkonnavolinik esiti hätta – ka see on vastne, pannal ei mahu hästi august läbi ning pealegi värisevad temal, Raimond Uuskülal, karastunud rindemehel käed!

Uksele koputatakse.

„Nii, ülemus, säärikud!“ ütleb Edison Vassiljevitš.

Ta ulatab Raimondile pikasäärelised jalanõud, läikivad, nii et kasuta või peeglina – seda kunsti valdab esimees paremini kui ükski teine. Mitte sadu, vaid tuhandeid saapaid on ta lapsena läikima löönud! Ei olnud kerge, kui ema kolme lapsega üksi jäi – tuli tööd teha, kopikaid korjata, nimeta seda või kerjamiseks.

Kabuur külge, vormimüts pähe ning laualt laiast kristallvaasist suur, vaid õige pisut väsinud roosikimp. Piirkonnavolinik on valmis.

„Noh, hakake pihta, teeme ära, päike tuli välja!“

Raimond noogutab, tahaks nagu midagi öelda, aga ei leia sõnu.

Õues paistab tõesti päike, kuid kui nad silmi kissitades väljas seisavad, hakkab ootamatult uuesti sabistama. Soojad hõredad vihmapiisad langevad maha ning erkroheline muru lööb särama.

Külatänaval kulgevad lehmad lõunasele lüpsile. „Ee! Kuhu, metsaline!“ hõigub külamutt värsket vitsa vibutades. Mehed kohmetuvad – neid on märgatud. Naine tervitab, jääb vaatama. On, mida uudistada. Edison Vassiljevitši trofeemootorratta lenkstangi küljes ripuvad punased lindid. Külgkorvi on esimees seadnud noore kasepuu.

Viivitusega märkab Edison Vassiljevitš vastata: „No tere-tere, kuidas teid kutsutigi…“

„A Jefrosinija olen ma, Kipriani naine. Tädi Sinja, kutsuvad. Kuhu te siis nõnda, ega ometi kosja?“

„Oh, mis te nüüd, tädi Sinja, me niisama, agitatsiooni teeme – näete, punased lindid siin…“

„Ahah, no kuidas arvate. Aga see on enne.“

„Kus te ennet näete?“

„Et vihma sajab ja päike paistab, korraga, vot, nagu praegu. Ütlevad, näkineiud sellise ilmaga suplevad. Ei tea, ei ole näinud. Ju see midagi tähendab, kui teil sellised käigud ees.“

„No mis enne, meie oleme kommunistid, meie peale ended ei hakka.“

„Kuidas suvatsete, kuidas suvatsete. Noh, jumal teiega, pojakesed,“ ütleb tädi Sinja ja sähmab vitsaga vastu Raimondi tagumikku.

„Ai,“ kiljatab too ootamatusest kõrge, naiseliku häälega.

Rohkem midagi lisamata ajab külanaine lehmi edasi, endal nägu naerul.

Raimond pungitab pahameelest põski, kuid hoiab ennast tagasi – mine tea, millist kosjakommet täites mutt teda vitsutas. Pealegi matab hinge, otsekui oleks kärnkonn kurku pugenud. Sõjaväljade pori näinud trofee-mootorrattas ei taha esimese partsuga käima minna. Raimond tahab oma ratast pakkuda, ent ikka ei tule sõnakestki kuuldavale. Puhkides püüavad mehed rasket masinat käima lükata. See nõksatab, turtsub ja vaikib. Proovitakse uuesti. Edison Vassiljevitš astub saapaga lehmakooki, vannub, kuid ei peatu, laseb siduri lahti – Zündappi mootor kuriseb, partsatab, köhib ning hakkab järsku ühtlaselt käima.

Ka aeglaselt sõites jõuavad nad mõne minutiga Arhipi maja juurde – õieti oleks võinud jala minna, aga kuidas sa nii tähtsat asja vaese mehe kombel ajad, mõtleb Edison. Ta hüppab sadulast, kiirustab laia värava juurde, veab selle päris vallale. Kilgates tormavad naabruskonna lapsed uudistama, kuidas mehed mootoriruigatuse saatel ümber majanurga pööravad, nii et tagaratas poriseks sõtkutud maapinnal vänderdab ning külgkorv peaaegu õhku kerkib.

Masin vaikib.

Hobusehigi lõhn ummistab sõõrmed.

Raimond luksatab.

Järve pool on taevas tumedaks tõmbunud. Majast, laudast, aiast ilmub Arhipi sugukond, teiste seas Bogdan, kes tuleb otsejoones Edison Vassiljevitši juurde ning tervitab kraapsu tehes, endal häbematu muie näos.

Raimond luksatab veelkord, püüab hinge kinni hoides aeglaselt kümneni lugeda. Hetkeks on ta rahul, et keegi ei tee teda märkamagi, ent kohe valdab teda veel suurem ebakindlus.

„Oleks, vot,“ alustab Edison, „peremehega juttu teinud. Ei tea, kus peremees käib?“

Keegi nõksutab peaga kopli poole, kust juba läheneb Arhip, rakmeid käes keerutades. Ta tervitab mõlemat külalist kätt pidi.

„Aulik seltsimees,“ räägib Edison pidulikult, „kuulsin, sa oled hobuste asjus targem kui kuningas Saalomon. Oleks meil, vot, tahtmist kaupa teha.“

Arhip kissitab silmi, hindab mehi.

„Olgu, tulge tuppa.“

Nad lähevad majja. Naised ja lapsed käsutatakse õue.

Suures toas teeb Arhip ikooni ees ristimärgi. Ka Edison, heites veidi kõhkleva pilgu Raimondi suunas, lööb risti ette – aga uut moodi, kolme sõrmega, mitte nagu Arhip. Raimond liigutab ebamääraselt kätt, nagu tahaks kõhu pealt kärbest ajada. Arhip vangutab vaevumärgatavalt pead.

Vaevalt jõuab Edison Vassiljevitš üles võtta mõistujutu märakesest, kellest noore ja tubli, kindlat kroonutööd tegeva Raimondi majapidamises hädasti puudu, kui too taas valjusti luksatab.

Arhip ohkab, rehmab käega: „Oot.“ Ta läheb üle eesti keelele: „Raimond Uusküla, nõnda on nimi?“

Raimond noogutab.

„Kas saate mind eesti keelega aidata?“

Raimond noogutab, saab ise ka aru, kui rumalasti see välja kukub, ja ütleb „Jah!“ – liiga valjusti, ja kohe tikub uus luksatus kallale.

Arhip asetab lauale pehmete kaantega raamatukese. „Vot, te lugege siit ja öelge, mida sellega mõeldakse.“

„See on… ju…“

„Ma tean. Lugege.“

Ja Raimond, segaduses, loeb poolvaljusti:

„Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik vana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot, Prantsuse radikaalid ja Saksa politseinikud.“ Ta luksatab. Arhip noogutab, et jätkaku. „Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimul olevad vastased ei oleks tembeldanud (luksatus) kommunistlikuks, kus on see opositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud nii…“ Ta luksatab jällegi, kuid ei jõua õieti sissegi hingata, kui Arhip, kes on hilju püsti tõusnud, pigistab tal nina kinni, katab suu – hoiab kõvasti, sõrmed kaevuvad rammusasse lihasse. Raimond püüab vabaks rabeleda, aga musta habemega patriarhi vastu ei saaks ka mitu meest korraga.

„…neliteist, viisteist, kuusteist…“ pomiseb Arhip. Kahekümne viie juures laseb ta ahistatu lahti. Too ahmib õhku. Punased lained liiguvad ta kaelalt näole, sumbuvad heledatesse krussis juustesse. Tema hambad kriuksatavad, niigi väikesed silmad tõmbuvad piludeks, lähenevad ninajuurele. Suuri vaevu hoiab ta ennast tagasi.

Justkui midagi poleks juhtunud, toob Arhip köögis kruusitäie külma vett, asetab lauale. Edison viipab rahustavalt kosilasele, tahab jätkata sealt, kuhu pooleli jäi, kuid vana külavanem saadab talle keelava pilgu.

„No nii, hea inimene,“ lausub ta vene keeles. „Tüdrukust räägime, jah? Serafimast.“

„Serafima, jah,“ vastab Raimond. Lonks vett toob ta meelekindluse tagasi. Luksumine on meelest läinud.

„Nõnda siis räägime, aga teie siin, õhvakestest ja märakestest… Mis meie, lihtsate inimestega vigurdada. Tüdrukult olete küsinud? Ei ole? No jaa, võib ka nii, võib ka nii…“

Arhip suunab pilgu aknale. Siit on näha järvele, mille kohal tumelillade pilvede vahel sähvatab esimeste välkude kuma. Edison Vassiljevitš jälgib murelikult algavat äikest – ai-ai, sai ikka aeg valitud.

„Õieti öeldes, vot, meie juures siin on kombeks, et hilja õhtul tullakse,“ lisab Arhip otsekui tema mõtteid lugedes. „Ja kasekese oleksite võinud rahule jätta. Nüüd terve küla mõtleb, ootab.“

Raimond punastab, kuid kostab juba päris rahulikult: „Mul siin… oli soovitaja selline, spetsialist.“

Arhip rehmab käega.

„Nii, kosilane, mina sulle „ei“ ütlema ei hakka. Oled väärikas inimene, hakkad meil siin järve ääres elama, saad kõigiga tuttavaks – hinnatakse. Ja vaesust ei tule sul majja, naist jaksad toita, lapsed paned ilusti riidesse, koolitad, ei sunni rasket tööd tegema. Nii, eks ole? Siis on sul kerge, hea.“

Raimond ei suuda uskuda, et kõik nõnda lihtsalt laabub. Huulenurgad kisuvad ise ülespoole.

„Isidor!“ ütleb Arhip valjusti eesmiste tubade poole.

Üks keskmistest poegadest astub ruumi, vaatab isale otsa, kaob korraks, et naasta suure viinapudeli ja kolme pitsiga.

„Nii, piirkonnavolinik, ainult seda, et Serafima peab ise ütlema. Tahad, räägid ise läbi, tahad, räägin mina.“

Arhip tõmbab pudelilt korgi, valab pitsid täis.

„Noh, kuidas jääb?“

Kosilane vaatab abiotsivalt Edisoni poole. Too mängib sõrmedega, ei tee märkama.

„Järsku on parem, kui te ise,“ ütleb Raimond. „Sõda ei õpetanud, kuidas naistega rääkida.“

„No, mis meiegi, mis meiegi. Enne õpid, kus elab latika vanaema, kui mispidi naiste mõtted käivad. Terviseks!“

Õues ragistavad välgud nüüd juba päris hoolega. Tonti, kes käib mööda Euroopat, lahkudes ei meenutata, kuid veel ööselgi painab Raimondit, kas raviti tal tõesti ainult luksumist või taheti midagi öelda. Kõige hullem, et vaevalt jõuavad liikmed raskeks minna, kui teda raputab värin – jah, ainult seinakell tiksub, ainult kauguses pragiseb lahkuv äike, kuid kes ütles, et tondid liiguvad hääletult? Ta avab akna, tõmbab kopsud kevadist värskust täis. Idataevasse on tekkinud helesinine vöönd ning juba lasebki küla virgeim kukk vallale esimese kõlava hõigatuse.

Sadama juures majas ei saada pärast külaliste lahkumist rahu. Välgud mürtsuvad, vihma ladistab. Hea, et kesine saak on jõutud suitsuahjust välja võtta – selline sadu kustutaks tule. Araabia täkk Israil, silmad piksehirmus pahempidi, jookseb mööda koplit. Mehed käivad teda kordamööda valvamas. Tulevad tagasi tusasena, ihul ei ainsatki kuiva kohta.

„Oi, neitsi Maarja, jumalaema, milline enne!“ ahastab vanaema Akulina.

„Hea enne, emake, hea!“ sõnab Arhip rahulikult. „Äike lööb vee puhtaks – hakkab kala tulema, ja mitte nii nagu eile – kolm särge neljas reas.“

Hulk aega vahetatakse majas vaid asjalikke, lühikesi lauseid.

Siis astuvad Arhip ja Serafima korraga õue, kõnnivad vihmast hoolimata sauna juurde ja istuvad madalasse eesruumi. Eesruumi pajas keedetakse loomasööta, mis on toidulauaks sadadele kärbestele. Kui nende pinin väljakannatamatuks muutub, tõstab Serafima silmad. Need on juba kuivad, tõsised.

„No kuidas te mind niiviisi! Sellisele!“

„Aga mis sellisele?“ imestab Arhip. „Esimene kosilane, tõsi, aga mõtle meie poiste peale – pea kõigil juba keegi välja valitud. Varsti külas muud ei olegi, kui kuljused vankri küljes tilisevad! Ja kui palju tüdrukuid pühib silmi, kui noorpaar mööda sõidab, valge hobune ees – et ilus, jah, aga kus siis minul?“

„Isake, aga mõelge ometi, kes ta on, mõtle, mida praegu tehakse, mida enne tehti! Esimene kord, kui tuli – kus raadio, mitu tükki, miks selline –, hea, et sõduritega ei tulnud!“

„No nüüd tuli selle Edisoniga. Eestlane on ta ju – meie elame oma elu, nemad oma. Mis meilt enam võtta, kõik liigse andsime ära.“

„Ja mina, mina olen veel viimane liigne asi majas?“ ahastab Serafima. „Oh, oleks ema elus, tema mind…!“

„Aga seda, vot, ei oleks sa pidanud…“ lausub Arhip karedalt. „Meil on muidu nii olnud, et üks on mees majas, üks otsustab.“

Ta astub aeglaselt õue, kus müristamine on andmas ülemvõimu vihma ühetoonilisele sahinale lehtedes. Isegi hobusekopli lõhn on klaar, seguneb taimede ja mulla elujõulise hõnguga.

Mis siis ikka, mõtleb Serafima, varem või hiljem pidi see tulema, on tulnud teistel, tuleb ka temal. Eks ole ju isal õigus, et elu tahab elamist, seda ei tee keegi teine meie eest ära. Olgu nii, kuid külapoisid ei ole julenud vist mõeldagi Arhipi väimeheks hakkamisest. Mida kauem Serafima sauna eesruumi pikal pingil istub – aga sääsed ega loomasöögipajast toituvad kärbsed, kellest mustendab saunapliidi valgeks lubjatud soemüür, ei häiri teda sugugi – ja lahtisest uksest helendavasse öhe vaatab, seda tugevamaks kasvab mõte mitte anda ennast täiesti, vaid võtta edasisse ellu kaasa üks ainuski tõeline saladus, enne kui on liiga hilja.