Читать книгу Kes tappis Urmas Oti? - Vahur Kersna - Страница 10

Peeter, teie olite Urmase naabripoiss ja lapsepõlvesõber.

Jaa, muidugi, me olime ikka suured sõbrad. Paarkümmend aastat, ütleme.

Mis ajast?

Mina olin siis kusagil 6.-7. klassis, tema kolm aastat taga. Selle ajani, kui tema läks televisiooni. Mina kolisin maale, pidasin talu. Me füüsiliselt jäime lihtsalt nii kaugeks, et ega meil lõpus nagu mingit erilist läbikäimist ei olnud. Elu lõpupoole, ma mõtlen. Niipalju, kui ta siin emale külla tuli, siis saime kokku ja mõnikord käisime Käärikul tennist mängimas.

Mis elu te lapsepõlves siin elasite, milliseid mänge mängisite?

Oh jumal, aeg oli hoopis teine, me ikkagi mängisime füüsiliselt, käisime väljas. Koolist pääsesid, siis oli õue minek. See oli karistus, kui pidid majja jääma. Mitte nagu nüüd, et väljas harva mõnda last näed, kõik istuvad arvutite taga ja mängivad oma mänge.

Igasuguseid asju tegime. Omal ajal, noh, Tartu maratonil käisime. Kui olime juba suuremad poisid, saime jalgrattad. Istusime ratta selga ja sõitsime Otepäält välja. Tund aega, kaks tundi, suvalisi külavaheteid mööda, meil polnud õrna aimugi, kus me oleme. Umbes suunda teadsime, kuhu peab tagasi saama. Käisime Kirikukülas, seal oli tal vanaema kodu. Seal käisime seenel, saunas mõnikord.

Kuidas te Tartu suusamaratonile sattusite?

Me käisime seal kaks korda, üks kord Tartu-Elva maratonil, teinekord Tartu-Kääriku. Kusagilt Urmas selle välja otsis, see oli tema initsiatiiv. Ma mäletan, et sõitsime bussiga Tartusse, kui tahtsime Tartu-Elva rajale minna, et see pidi raudtee äärt mööda kulgema. Ronisime bussist ühel hetkel maha, vaatasime, et mingisugused jäljed lähevad, et hakkame siis uhama. Igaks juhuks ülekäigu valvuri käest küsime, see ütles, et kulla poisid, see pole see raudtee, sedamööda saate Petserisse, mitte Elvasse! Siis pidime viis kilomeetrit sumpama mööda külavaheteid, enne kui õige raudtee äärde saime. Aga jah, ega ta eriline spordipoiss muidugi ei olnud, mingisugustes trennides ta ei käinud.

Aga suusamaratoni sõitis ikka lõpuni?

Ei sõitnud. No seda oli ka palju nõuda tema käest. Minu arvates oli sulailm, vastik ilm. Start hakkas Tartust Tamme staadionilt ja siis kulges sõit kusagilt teeääri mööda. Noh, enamjagu inimesi lõpetas Otepääl, tema tuli Pangodis maha, et mitte ühte sammu enam. Sellega tema sportlasekarjäär lõppes.

Kui palju lapsi siin ümbruskonnas oli?

Noh, meie majas ikka mõned olid. Suumani Toomas elas näiteks minu kõrvalkorteris. Alguses Urmas käis Toomasega läbi, neil oli aasta vanusevahet. Aga pärast nad jäid natuke kaugemaks, siis hakkasime meie Urmasega rohkem läbi käima. Aga lavakasse läksid nad muidugi Toomasega.

Mis teid Urmasega sidus?

Meil oli väga hea klapp. Tema oli selline teravmeelne, kiire mõtlemisega ja temaga oli põnev, huvitav olla. Kuigi ta oli minust noorem, oli väga hea mälu, talle jäid kõik asjad meelde, nagu lennult haaras kõike. Tema oli ikka märksa targem poiss kui mina.

Kas te lugesite samu raamatuid, vaatasite samu filme?

Ja-ja-jaa, noh, vene aeg, palju tol ajal siis seda kirjandust oli, sisuliselt kõik mis ilmus, kõik me ära ostsime. Mul on praegust mitu tuhat raamatut toas, mis sa nendega peale hakkad nüüd.

Mis Urmase lemmikteemad olid?

Noh, Urmas oli suur teatrifanatt, algusest peale: kino, teater, kultuuritegelased. Temal jäi kõik meelde, kui ta korra oli lugenud. Kuna minu mälu on selline olematu ollus, siis mul ei olnud midagi teha, tema käest küsisin, tema käest kuulsin.

Palju te telekat vaatasite tol ajal?

Vaatasime, aga mitte eriti palju. Meelelahutus tol ajal televisioonis ju peaaegu puudus. Tuli see „Horoskoop“, mida kõik vaatasid, või mingisugused uusaastasaated Moskvast. Seda kõike oli nii vähe, et kõik, mis telest tuli, oli megahitt hoobilt.

Mõnede saadete üle ka arutlesite?

Ma ei mäleta. Sellest on terve elu möödas ju. Aga mis oli tema jaoks üks väga murranguline periood, oli see, kui ta hakkas Otepää Rahvateatris mängima. Vaat siis ta sai populaarsusest hamba verele, siis ta oli kultuuritegelane ja see oli tohutu põnev. Tema ja sõprade ja kõigi jaoks. Ruuven Kalju oli tol ajal Otepää teatri pealavastaja, need olid ilusad ajad.

Oli ta selline omaette hoidja või teistega koos mängija või isegi karjajuht?

Ei-ei, tema kippus ikka liider olema, tema selline nohik ei olnud, et oleks omaette. Ega ta seltskonda ei vältinud, mingi erak ta ei olnud.

Kas te kinos ka käisite?

Ikka käisime. Ma mäletan, kui India filme tuli sinna aeg-ajalt. Noh, siis nad kippusid Suumaniga seal Otepää kinos nalja tegema, et käisid seal naermas sel ajal, kui teised lahinal nutsid. Noh, lahutasid meelt niimoodi, noored inimesed.

Kas ta rääkis juba tol ajal ka kuidagi või andis mõista, et ta tahab kellekski saada, et ta tahab kuulsaks saada?

Ja-jaa, muidugi! See edugeen oli tal raudselt sees. Ta teadis üpris täpselt, mis ta tahab või kuhu ta tahab elus välja jõuda. Mitte konkreetselt muidugi, aga põhimõtteliselt teadis, et ega ta kusagil tehases ei lõpeta.

Kuidas see väljendus?

See väljendus kogu tema olekus ja ka kõigis tema mõtteavaldustes. Ta oskas ennast hinnata. Sel ajal kui ta mängis seal rahvateatris, siis oli ta võib-olla kõige suurem rahvakunstnik. Ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud hiljem ka, seda hirmu ei olnud. Üks väike hall hiirekene, ei, seda ta ei olnud. Ta teadis täpselt, mis ta on või mis ta tahab.

Kas see lapsepõlv või noorusaeg teie majas siin, oli see õnnelik?

Mis sa selle peale vastad? Noor inimene ei ole kunagi õnnelik, alati on tal millestki puudus, alati on tal mingid vajadused rahuldamata, muidu ei toimuks ju arengut, eks ole. Alati peab mingi vedru olema või mingi ork, mis sind tagant lükkab. Kui ta oleks eluga rahul olnud, siis võib-olla poleks kuhugile jõudnud. Ütlen enda järgi, et nüüd vanamehena, vaat nüüd ma naudin elu, nüüd ma olen vaba, mul ei ole erilisi kohustusi, tegelen sellega, mis mulle meeldib. Noor inimene pole kunagi rahul asjadega.

Milline õhkkond teie majas valitses?

Maja oli noori inimesi täis, kõigil olid lapsed. Osad inimesed käisid omavahel läbi, meie vanemad näiteks käisid siin poole maja elanikega läbi. Urmase vanemad käisid teise seltskonnaga läbi. Uusaastaid, sünnipäevasid, juubeleid – kõike peeti koos, noh, mitte terve maja, aga ütleme pool maja. Suumani Toomase ema oli õppealajuhataja Silvi Suuman, Urmase ema käis temaga läbi. Nemad olid nagu natukene peenem seltskond.

Urmase aknad olid...?

Kus Urmase aknad olid? Need all, siin paremal. (Osutab.) Need on nii, nagu tol ajal olid. Tal praegust õde oma perega käib ja suvitab siin, Urmas ostis emale kõrvalmajja kõigi mugavustega korteri ja ema on seal. Noh, ema on juba vana.

Kas Urmas oli selline korralik, distsiplineeritud poiss, kes ei teinud suuremaid pätitempe?

Ei-ei, üldiselt mitte, tal olid ikka piirid ees. Kui noorena siis viinakestki võtsime mõnikord – tol ajal õlut ei joodud, õlu polnud lihtsalt joodav – või veine või šampust, tema teadis alati oma piiri. Kunagi mingi Armeenia konjaki saime kätte. See meile ei maitsenud, aga ikka me pidime seda jooma. Ta ei olnud mingi karsklane, ta võttis. Aga tema teadis piiri alati üpris täpselt, et kuhuni maksab.

Kust see tema suitsetamisharjumus talle külge jäi?

Tol ajal ju kõik suitsetasid, ega siis tol ajal polnud niimoodi, et mul on lapsed kodus ja me ei suitseta. Isa oli selili voodi peal, pitsiga Priima oli ees ja tuba maani tossu täis. Kõik tegid. Peaaegu kogu seltskond, kellega me läbi käisime nooruses, kõik tegid.

Urmase ema Ellen sündis sepa tütrena Otepäält mõned kilomeetrid eemal asunud Kivitulba talus ning pidas palju aastaid Otepää autoremonditehases raamatupidaja ametit.

Mis laadi tempe te tegite?

Oi issand, terve elu oli üks suur temp. Mul just siin ühel päeval tuli meelde, et autosid ei olnud ja bussiliiklus polnud ka kuigi tihe. Käisime mingil sõbrannal külas 20 kilomeetri kaugusel Rõngus. Ma mäletan, et hakkasime sealt jala tulema Otepääle. Plärasime juttu omavahel, tegime suitsu. Et tempe... Ta vist Eesti Raadios töötas juba, kui me õunavargil käisime. Ta veel ütles, et püha jumal, kui vahele jääme, siis raadioreporter nüüd järsku õunavargil.

Neid esimesi tüdrukuid ka mäletate?

Ikka-ikka! Ikka mäletan.

Urmasel oli see vist...

Issand, nimeliselt ma enam ei mäleta!

Luule.

Vist oli jah, aga ma ütlen, et sellest on ikka nii palju aega möödas.

Mismoodi see lugu oli?

No tead, ta oli kas klassiõde või... Juhtus niimoodi. Noortel inimestel ikka juhtub. Siin ei pea midagi erilist olema. Aga seda Luulet ennast ma absoluutselt ei mäleta, ma tean, et lihtsalt oli üks selline.

Venelaste dokumentaalfilmis „Jahimehest jahitavaks“ väidab keegi Otepäält pärit Merike Kljukin, et tema oli Urmase elu suurim armastus. Tuleb tuttav ette?

Ei.

Armunud Urmast mäletate?

Ilmselt mitte. Ilmselt mitte. Ega me mingisugusest armastusest tol ajal ei rääkinud, noh, et tal oleks silme eest must. Vaevalt küll seda. Pigem oli see lihtsalt see, et noh, füüsilised rõõmud pigem taga, ma arvan. Ma kahtlustan.

Kes olid tol ajal temal sellised kangelased, iidolid või eeskujud, keda ta imetles?

Ma nagu ei mäleta, et oleks olnud mingeid erilisi iidoleid. Kirjanikest pidas ta väga lugu, vene kirjandusest eriti. Üpris noorena hakkas juba klassikalist muusikat kuulama. Hoidis ennast kõikide asjadega enam-vähem kursis, mis maailmas on toimunud ja mis toimub.

Aga popmuusika?

No tema võõrasisa ostis talle Jauza lintmaki. Ma mäletan, et ta oli algkoolipoiss, biitlite plaadid sai kuskilt, mingid singlid, neid siis käiasime siin vahepeal.

Kas Urmas kuidagi väljendas ka oma soovi saada kuulsaks?

Noh, niimoodi ta otse ei öelnud, et ma saan kuulsaks, aga eks see kõigis tema tegemistes väljendus. Tal oli ikka siht silme ees, et ta jõuab elus kuhugi välja. Mäletan, et kunagi algkooli ajal oli Valgas kõnevõistlus, mille ta muidugi võitis. Ja siis ta küsis enne võistluse algust, mis see esimene auhind on. Nii et jah, enesekindlusest tal puudu ei olnud.

Ma mäletan, kui ta „AK-sse“ sai, siis oli mingi konkursi moodi asi seal ja need teised konkursist osavõitjad kuidagi seal fuajees vist ootasid oma järjekorda ja siis Urmas soovitas neil astuma hakata, et see koht on niikuinii minu. Jajah.

Tema emast räägitakse, et oli Otepää linnapildist eristuv proua.

Jaa, proua Ellen oli väga uhke proua. Blond, tugev büst ja – kena naine oli! Neil kodus oli kord majas, Ellen pidas kodu väga korras, kõik oli puhas, kõik säras, kõik läikis. Tütar oli tal samasugune. Nii et ema nagu tegi, poega ta küll ei sundinud. Ma ei tea, kas Urmasel üldse mingit tööd kodus tegi, ma kahtlustan, et mitte eriti.

Teil oli siin ju ka aiamaa?

Meil kõigil olid siin aiamaad.

Urmast seal rohimas ei nähtud?

Ei-ei-ei, seda hirmugi ei olnud. Ta ei sallinud selliseid asju üldse. Noh, see oli muidugi hilisem jutt, siis polnud see veel teemaks, aga ta ütles, et kui tema kunagi ära sureb, siis temal hauda ei tule. Ta ei sallinud silmaotsaski, et keegi käiks, nagu see Eesti surnuaiakultuur on – kõigil, kel on kapsad või naerid, kõik käivad kõblastega ja harivad maad ju samamoodi seal surnuaias. Seda ta absoluutselt ei sallinud, ei kujutanud üldse ette, et selline asi võiks olla. Noh, nüüd ta siis tuhastati ja ei olegi tal siis hauda.

Ja teie ka ei tea, kus...

Absoluutselt mitte. Ma ei tea, kas ta üldse on maha maetud. Võib-olla on, võib-olla ei ole. See oli sõjasaladus, sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Vahest on see tuhk praegust veel alles.

Urmas ja võõrasisa Aksel.

FOTO Paul Ott

Oli ta laisk või põhimõtteliselt oma käsi mullaga ei määrinud?

Nii ja naa. Kui midagi füüsiliselt oli vaja teha, ega ta muidugi ei kippunud rabelema, aga näiteks elamine oli tal kogu aeg korras, ka siis, kui ta poissmehena üksi elas. Tema ei olnud selline, et käega lööks ja laseks minna asjadel. Ei-ei. Asjad pidid korras olema.

Kuidas Urmas poolõega läbi sai?

Väga hästi, minu arvates said nad väga toredasti läbi. Ega neil mingit sellist kiusamist või sellist asja polnud, võib-olla päris väikese lapsena, aga ei, nemad said väga hästi läbi. Karin oli selline rahulik ja ütleme nii, et Urmas oli emasse, sellisesse uhkesse blondiini, ning tütar oli isasse. Väga töökas ja hästi ilus tüdruk. Ja nüüd käib see tütar siis ema ees hoolitsemas, ema on siin vana ja vilets.

Urmase bioloogiline isa ei ole siin kunagi vist liikunud.

Minu teada ta kohe üldse pole liikunud. Peale selle, et ta selle lapse tegi, vist rohkem ei ole üldse mingit kontakti olnud. Urmas küll sai teada, kui tema isa ära suri, isa suri umbes samades eluaastates nagu temagi, kusagil enne 60ndat, tema läks südamega vist... Nii et ta teadis jah, põhimõttelisel, et selline inimene on, aga ta teda üles ei otsinud ja selles suhtes huvi ei tundnud.

Temast ei räägitud kunagi?

Ei, üldsegi mitte. Teda nagu polnud ja teda polnudki füüsiliselt olemas Urmase elus.

Aga Urmase suhted võõrasisaga?

No üpris normaalsed. Ega nad mingid erilised sõbrad ei olnud, aga hakkama nad said. Seal majas oli jäme ots ema käes, ega seal võõrasisa terrorit kui sellist ei olnud. Ema ikka oli see, kes otsustas maja ja pere asju.

Näitlemisest sai Urmasele ühel hetkel suur kirg?

Ja-jaa, see oli tema elus hüpe, kui ta sinna Otepää Rahvateatrisse sattus. Sa oled järsku publiku ees, sa oled sellises seltskonnas, pealavastaja isiklikult sind kutsub ja kiidab ja see oli jah tema arengus selline paras hüpe.

Käisite vaatamas ka teda laval?

Ja-jaa, ikka.

Kuidas ta tundus?

No eks see meile tundus tore. Oma poiss mängib seal. Noh, tol ajal ei osanud ju hinnata, mis on see rahvateatri tase või mis on see profitase. Eks ta muidugi natukene selline ülepaisutatud värk oli.

Säilitas ta sellest hoolimata mingi jalad-maas-hoiaku või on ju ka öeldud, et ta oli uhke ja ülbe?

Ta oligi uhke ja ülbe. So what? Mis siis? See oli lihtsalt osa tema isiksusest. Ma ütlen, et ega ta tagasihoidlikkusega ei hiilanud, aga tal oli ka midagi ette näidata.

Ja ta ei olnud ju halb ega kuri?

Ei, Urmas oli väga lahke. Koonerdamine tema puhul küll teema ei olnud. Ta ei olnud ka väiklane inimene, ta võis olla küll selline ennast täis ja mõnikord niimoodi öelda, et noh, mis mina sellest saan, aga see oli rohkem selline poos. Tegelikult ta ei olnud üldse halb inimene. Need inimesed, kellega ta läbi sai, Marju Länik näiteks, me töötasime kunagi kultuurimajas koos, kui Marju Länik läks Tallinnasse, siis seal Urmas teda aitas. Mitte karjääri suhtes, aga tol ajal oli ju see riiete teema, tema sai kätte, mida teised ei saanud. Siis ta tõi sealt õele ja Marjule ka.

Kui Urmas oli juba tuntud, kuidas ta suhtus oma Otepää päritolusse?

Ta ei häbenenud seda, aga ega see teda ülemäära õnnelikuks ei teinud. Ma mäletan, et kunagi oli mingi selline jutt tal, et noh, mis teil viga, teil on siin Nõmmel oma maja ja kuulsad vanemad. Natukene teda see häiris, et ta oli lihtrahva hulgast pärit. Ta oleks tahtnud ka võib-olla olla jah paruni võsukene.

Aadliverd temas ei olnud. See tuli välja teenida.

Täpselt nii, jah.