Читать книгу Kes tappis Urmas Oti? - Vahur Kersna - Страница 8

Jaak Juurmaa

Kas võib öelda, et teie olite üks esimesi inimesi, kes Urmast nägi või kohtas?

Jah, võib öelda olla küll niimoodi, sest meie sündimise vahe oli ainult neli päeva. Mina sündisin 19. aprillil, tema 23ndal. Meie emad olid kõrvuti voodis Otepää haigla palatis, nad olid tuttavad omavahel ja nad siis leppisid kokku, et poisid hakkavad ühes pingis istuma, kui ükskord kunagi kooli lähevad.

Ja nii läkski?

Jah, esimesel koolipäeval me tegelikult siis tutvusimegi. Meid pandi kõrvuti istuma, et see on Urmas, see on Jaak ja nüüd istute koos ühes pingis.

Kuidas teile Urmas pinginaabrina sobis?

Me sobisime väga hästi. Millegipärast. Nii nagu meid esimeses klassis koos istuma pandi, nii me istusime ühes pingis 10. klassini välja. Meil ei olnud mingisuguseid erimeelsusi ega lahkarvamusi, meil oli väga palju asju, mis meid sidusid, meil olid sarnased huvid. Meid hüüti sukk ja saabas, kuigi noh, mina olin tumeda peaga, tema oli heleda peaga poiss.

Mis need ühised huvid olid, mis teid ühendas?

Esiteks, me olime väga uudishimulikud ja lugesime väga palju. Igasugust kirjandust ja teatmeteoseid. Ja meil oli veel üks siukene hobi nagu margikogumine.

Kumb kumma pealt maha kirjutas?

Nii ja naa... eks me katsusime aidata üksteist niipalju, kui oskasime ja saime.

Ma ei saa öelda, et ma mõnda õppeainet oleks kohutavalt armastanud, aga kuna enamikku neist ma vihkasin ja jälestasin, siis oli ka õppeaineid, millesse ma suhtusin enamvähem neutraalselt. Kirjandus, geograafia, mingil määral ajalugu. Meil oli ajalooõpetaja, kes oli sada aastat rääkinud ühte ja sama ning ükskõik millist ajaloolist perioodi me käsitlesime, asi jõudis alati varem või hiljem revolutsioonilise liikumiseni. Ja siis ta ütles alati: „Tööliste elu oli muutunud väljakannatamatuks!“

„Kohtumisi kooliteel“, 1996

Kui hea õpilane Urmas oli?

Me olime üsna head õpilased. Me ei olnud viiemehed ega kolmemehed, meil olid neljad-viied, mõlemal. Mõni kolm ka oli vahel sees. Me ei olnud priimused, meil klassis oli niisuguseid lapsi ka, kes õppisid puhta viitele. See meid eriti ei häirinud.

Urmast ei huvitanud olla kõige esimene või kõige parem?

Algkoolis küll mitte. Hiljem, kui tal lõid välja need kirjanduslikud anded, siis loomulikult ta oli nendes tugev ja tundis ennast kirjanduses paremini kui teised.

On see tõsi, et reaalainetes ta kohe üldse ei pingutanud?

See on tõsi jah. Need ei olnud ta lemmikained ja kui pea ei taha neid vastu võtta, siis tõenäoliselt kaob ka huvi. Tegelikult oli ta päris hea peaga poiss. Tal lihtsalt ei olnud huvi nende vastu.

Milline oli teie suhtumine ümbritsevasse ellu?

Me ei olnud protestimeelsed, aga meile üldiselt ei meeldinud see Vene süsteem. See keskkond, kus me kasvasime, seal Otepää linnas... Selles mõttes oli see väga omapärane linn, et seal elas väga palju vangist lahti saanud endiseid Saksa sõdureid. Ja seal oli väga palju ka endisi punaväelasi ja laskurkorpuse mehi. Nende vahel mingit vaenu ei olnud, aga noh, ega need asjad ei jäänud ju rääkimata ja kuulamata kellelgi. Ühed räägivad ja teised räägivad.

Te tegite koos ka kooliraadiot. Kuidas see käis?

Noh, koolides oli tollel ajal igas klassiruumis krapp seina peal, ilmselt selle jaoks, et öelda, et nüüd on aatompomm lõhkenud, hakake nüüd koju minema. Ja oli ka mingi pisike raadiosõlmeke, sealt sai rääkida. Me mõtlesime, et mis ta niisama tühja seisab, hakkame vahetunni ajal muusikat laskma. Seal olid oma agad juures, sest vahetunnil pidid kõik lapsed jalutama ja klassis ei tohtinud kedagi olla, aga krapid olid klassides. Ja siis otsustati, et no las nad siis teevad. Me lindistasime Luxembourgi raadiot, meie oma mehi mängisime ka, Joalat ja Tõnis Mäge. Kui tunnid lõppesid, siis me valmistasime järgmiseks päevaks ette, saime kahel vahetunnil lasta neid lugusid.

Oli seal sõnalist osa ka?

Vähe. See ei olnud disko. Aga Urmas kuigi palju ikkagi rääkis, tema oli jutu peal. Ta tutvustas jah, et see on see ja sealt maalt ja nihuke ansambel ja laulab see ja see. Mina katsusin tehnilise poole pealt aidata, makki kruttida.

Kuidas see teie populaarsusele mõjus?

Eks ikka teati, et „ahhaa, need teevad!“. Aga ega see väga pikalt ei kestnud. Meie oleks teinud veel edasi, aga keegi väsis juhtkonnas, et „Mis nad lärmavad seal vahetunnis, parem jalutatagu vaikselt!“. Asi lõppes sellega, et öeldi, et ei saa siin midagi lääne muusikat propageerida. Ja see ruum suleti.

Te nägite kõrvalt kõike neid tormi ja tungi aja vaevasid ja rõõmusid. Kuidas Urmas suitsetama õppis?

See oli meil omavahelise koostöö tulemus. Eks me ikka poistega saime kokku ja istusime seal ringis ja siis tegime suitsu ka. Koos. Sealt saime selle suitsetamise oskuse kätte.

Aga esimesed tutvused alkoholiga?

Ma ei oska öeldagi, kui vanalt see võis olla, aga ikka samas võtmes, et sõpradega koos sai proovitud ära kõik, mis vaja. Muidu ei tea ju!

Teie isa tegi koduveini?

Jaa, tollel ajal üldse tehti väga palju asju kodus. Meil ka isa harrastas seda ja me ikka vahel saime mõne pudeli. Aga ma ei mäleta, et me oleksime kunagi ennast purju joonud. Ei, seda küll ei olnud. Jõime mõõdukalt.

Millised need Urmase esimesed armumised olid?

Seda ma hästi ei mäleta. Aga eks ikka omad käigud olid seal tütarlastega. Niisugune, ütleme suurem love story tekkis seal... Aga noh, eks noored mehed ju kasvasid, mööda ei lähe ju mitte midagi. Aga niisugused lausa armastusi, niukseid ei olnud. Käisime läbi mitme tüdrukuga, ühistegevuses või niimoodi, aga ei olnud midagi niisugust lausa naha vahele pugevat või siukest.

Miks Urmas koolist välja visati?

Ta oli küllaltki sõnakas, ka kangekaelne, uhke. Ja ega ta järeleandlik ka ei olnud, oma õigust ajas ikka päris kõvasti taga. Võib-olla ta mõnes kohas läks isegi üle piiri sellega, et oleks õigem olnud võib-olla tagasi tõmmata, oleksid asjad teistmoodi lahenenud. Aga elus on ju niimoodi, et kui asjad lahenevad, siis nad lahenevad just niimoodi, nagu nad lahenevad.

Munamäe, endine Klementi tänav 12.

Teil pinginaabri ja sõbrana ei tahtnud teda ohjata?

Eks me ikka rääkisime sel teemal, aga ta oli oma tee valinud nii kindlalt, et jutul ei olnud tulemust. Ütlesin talle, et proovime ikka lõpuni minna selle asjaga. Aga tal olid omad valikud juba tehtud.

Mees teab, mis mees teeb.

Enam-vähem nii küll, jah. Noh, tal olid siis juba niisugused oma soovid ja unistused ja kui nüüd mõelda tagantjärele, ta oli unistaja mees. Tal olid unistused. Ja müts maha ta ees, oma unistused viis ta ka täide. Kooli ajal oli ta suur unistus käia ära Ameerikas. Noh, käiski ära. Me ei suhelnud küll enam, aga siis ma mõtlesin, et noh, mees, su suur unistus on täitunud, mis nüüd edasi saab? Aga ta leidis omale muidugi uued väljakutsed ja eesmärgid. Eks ta tahtis staariks saada, tuntuks ja kuulsaks kogu aeg.

Väljendas ta seda?

Sõnades ta seda isegi võib-olla ei väljendanud, aga tema pürgimused, tema esinemised andsid sellest märku küll, et niisugused plaanid ja suunad tal on.

Mida see ülejäänud Otepää seltskond sellest võis arvata?

Eks neid arvamusi oli igasuguseid. Mõned ütlesid, et ta eputab lihtsalt niisama. Oli ka inimesi, kes tegelikult uskusid, et ta tõesti võib kuhugi välja jõuda. Aga neid näpuga näitajaid oli ikka palju, kindlasti rohkem kui neid, kes arvasid, et sellest asjast midagi tuleb.

Teie teed hakkasid lahku minema siis, kui ta leidis endale teatri?

Jah, see on tõsi. Me olime selles mõttes väga erinevad poisid: mina olen rohkem reaalkallakuga inimene ja tema oli täiesti humanitaar. Talle sobis esinemine, näitlemine, luuletuste lugemine, niisugused asjad. Minu jaoks olid sellised asjad üks suur higistamine ja vaev. Nendest ma katsusin hoiduda. Aga temale meeldis, kus aga vaja oli, seal ta oli platsis. Laulukoorides oleme koos käinud, kuigi me mõlemad erilised laulumehed ei olnud. Vähemalt kooli ajal ei teinud ta küll suudki lahti, et oleks kuskil soolot esitanud. Laulmine ei olnud tema jaoks sugugi tugevam külg.

Seda kuulsat teatrietendust käisite vaatamas?

Jaa, on ära nähtud jah.

Mis mulje jättis?

Noh, ma ütleksin, et... On igasugused arvamusi olnud, ma muidugi ei ütleks, et mingi staar oleks esinenud, aga ta tegi selle asja ära.

Mis puudu jäi?

Vaata, tema osa oli üks vangist lahti saanud noormees. Puudus oli elukogemusest või küpsusest selle asja juures. Ta näitles hästi, aga seda, mis selle taga võiks olla, seda ei olnud. No seda ei saa pahaks panna, seda ei saanudki ju olla.

Kui populaarne Urmas oli klassikaaslaste hulgas?

Teate, ta ei olnud liider seal klassis. Meie klassis nagu ei olnudki niisugust lausa liidrit. Aga arvamuseavaldajate hulgas oli ta küll.

Oli tal juba ka väikesest peale komme olla teinekord ehmatavalt aus?

Ei, ma arvan, et see oli tal mingi hilisem joon. Siis ei olnud niisugust.

Terav? Sarkastiline, irooniline?

See ta sarkasm ja iroonia tekkis kuskil 8.-9. klass, varem seda ei olnud.

Mõlemad olite ka pioneerid ja komnoored?

Jaa! Sel ajal kõik astusid oktoobrilasteks, ei olnudki teistmoodi võimalik, kõigile pandi tähekesed rinda. Siis läksid kõik pioneerideks, meie ka. Me olime isegi oktoobrilaste juhid. Õpetasime oktoobrilapsi, kuidas tuleb olla. Aga kui läks komsomoli astumiseks, vaat siis tekkis meil tõrge. Leidsime: „Ah, milleks meile komsomol!“ Ja me esialgu ei astunudki. Kõik läksid, meie ei läinud. Meid räägiti lõpuks pehmeks, öeldi, et kui te komsomoli ei astu, siis teil tulevikku ei ole, te ei saa mitte kuskile sisse, ei ülikooli ega kuhugi. Siis mõtlesime, et okei, lähme käime ära. Aga noh, sellest ei olnud ka midagi hullu, see oli niisugune suht formaalne asi ju tegelikult.

Kui te hiljem olite tunnistajaks tema tähelennule, kas teile tundus, et see on see sama Urmas, kellega te olete kümme aastat kõrvuti istunud, või oli too Urmas jäänud juba valgusaastate kaugusele?

Tegelikult ma mõtlesin, et see ei ole enam see mees üldse mitte. Ta oli ikka muutunud kõvasti. See muutus oli ikka päris suur.

Mis moodi või kuhu suunas?

Noh, ta... Kuidas seda nüüd täpselt väljendada, et kui tal jalad tõusid õhku maast mõneks ajaks... Ma arvan, et üks asi, mis teda segas, oli uhkus. Ta läks uhkeks. Nendel aastatel, kui tal oli koolis probleemid ja... Ole sa nii kõva staar kui tahes, aga sa saad ju vaadata nendele asjadele distantsilt natuke teise pilguga, pehmemalt. Sa ei pea ju rusikat kandma eluaeg taskus, et vaat, mis nad mulle tegid, nüüd ma ei tee neist väljagi! Võiks olla natukene suuremeelne. Kuigi ma ütlen, et kui me suhtlesime ja tuttavad olime, siis tegelikult oli ta väga heasüdamlik poiss. Tõesti oli. Ma ei ole väga sügavalt juurelnud nende asjade üle, aga ta ilmselt jäi selliseks oma sisemuses ka lõpuni. Tõenäoliselt. Aga eks tal oli ikka mingisugune mask või kuliss ümber. Oma olemuselt jah, ma usun, oma sisemuselt ta ei muutunud. Ta oli hea poiss.

Kas see, et ta oma pärisisa ei tundnud, kas see ka kunagi tuli jutuks või oli see tabu?

See ei olnud tabu, aga me ei rääkinud sellel teemal üldse. Ja ega tema juttudest ja mõtetest tulnud ka välja, et ta seda väga põeks. See ei olnud üldse päevakorras.

Millised olid tema suhted võõrasisaga?

Normaalsed. Ei olnud mingit kaklemist. Aksel oli lihtne töömees, kes toitis peret ja pidas neid üleval. Ma arvan, et suhted olid normaalsed, ei mäleta, et oleks olnud mingeid kokkupõrkeid või ütlemisi seal.

Te hilisemas elus vist enam ei puutunudki kokku?

Ei, kui ta Otepäält ära läks, siis me enam ei puutunudki kokku, meie teed läksid ikka väga laiali. Meil ei olnud omavahel ju mingit kana kitkuda ega riidu, aga lihtsalt elus on ju niimoodi, et inimesed viiakse kokku ja viiakse jälle lahku, ja seda meil tuleb õppida.

Seda ei olnud tema hoiakus tunda, et mina lendan nüüd teisel pool pilvi ja teie siin...?

Ma arvan, et eks tal ikka oli ka natuke. Ma usun küll, et oli. Sest jah, ma arvan, et ta ikkagi vaatas ülevalt alla ka. Eriti oma parimatel aegadel. Kindlasti kohe.

Urmas, onunaine Pia-Astrid ning onupoeg Ingmar.

FOTO Paul Ott