Читать книгу Kes tappis Urmas Oti? - Vahur Kersna - Страница 7

Pia Astrid Ott

Pia, kui palju teie pere käis läbi teiste Ottidega?

Oi, väga tihedalt.

Elleni perega ka?

Jah, muidugi, nende talu oli Otepää külje all, sealt viis kilomeetrit. Mina tutvusin oma mehega nii, et ta pandi elama sellesse Tartu korterisse, kus mina olin juba olnud mitu aastat. Paul Ott pandi Tartusse õppima metsandust ja seal korteris meie saime kokku, tutvusime, armusime ja abiellusime. Tema oli pärit sealt sellest talust. Suhtlemine oli väga tihe.

Mida mäletate proua Ellenist, Urmase emast?

Mäletan suurepäraselt. Neid oli kokku neli venda ja üks õde. Ja see Ellen oli niisugune, kes kodu korras pidas, väga hoolitsev, ja tema töötas Otepää autoremonditehases. Ja siis oli tal koolivennast peika, kes läks aega teenima.

Aksel?

Aksel.

Ja sellel ajal juhtus…?

Sellel ajal juhtus jah.

Kuidas see välja tuli, oli see šokk?

Kuidas see välja tuli? Välja tuli niimoodi, et oli näha, et ta kannab last ja... Ja minu mees Paul, Elleni vend, saatis mind selle lapse isaga Otepääle rääkima. Paul palus, et mina võtan selle missiooni enda peale, otsin üles selle mehe ja räägin temaga Otepääl.

Mis mees see oli?

Parteimees, Otepää kõva parteimees. Kas teil nimi on teada?

Ilmar Palumaa.

Just, Ilmar Palumaa! Paul palus, et ma katsuks seda Ilmar Palumaad veenda, et ta Elleni ära võtaks, sest Elleni kavaler oli sõjaväes. Mina sõitsin Otepääle, läksin sinna valitsuse majja, sain sealt teada, et Ilmar Palumaa on parteikonverentsil kultuurimajas. Läksin kultuurimajja. Seal saali ees ühe laua juures istus ametnik, pöördusin tema poole, et mul on erajutt, vaja rääkida Ilmar Palumaaga. Jah, ma kutsun kohe! Ja Palumaa tuligi. Pikk, ilus, elegantne meesterahvas. Ja me läksime selle ruumi akna alla ja seal rääkisime kogu oma vestluse maha. Palumaa suhtus minusse väga hästi. Ta ütles, tema Ellenit ära ei võta. Tema teab, et Ellenil on ka teisi kontakte olnud. Sellega see jutt lõppeski. Ja ma tulin siis nii-öelda tühjade kätega sealt Otepäält tagasi. Palumaa jättis Otepää maha ja läks kaugele ära.

Ja siis tuli aeg kätte ja aprillis 1955 sündis siis Otepää haiglas Urmas. Huvitav, et pepu ees, seda meditsiinikeeles nimetatakse tuharseisuks. Hakkas see Urmas seal siis kasvama. Sama aastal septembris sündis mul endal ka laps.

Milline Elleni enda suhtumine oli, kas ta ootas, et keegi räägiks ära selle Ilmari? Tahtis ta seda Ilmarit üldse?

Vastupidi! Vastupidi! Talle see ei meeldinud. Ta oli uhke! Et tema eest ei pea midagi rääkima. Ma jäin teda veel ootama, kui ma olin tühjade kätega kultuurimajast tagasi tulnud. Ta lõi niimoodi käega ja ütles – poleks tarvis olnud! Väga uhkelt kõlas.

Urmase bioloogiline isa Ilmar Palumaa sündis 1927. aastal Põlvamaal Ihamarus. Tema vanemad olid talupidajad, neile kuulus 23-hektariline majapidamine. Ilmar käis Vana-Prangli 6klassilises algkoolis, õppis Tartu tööstuskoolis puidueriala ning lõpetas Otepää Ühisgümnaasiumi 1944. aastal. Peale nõukogude võimu taaskehtestamist asus tööle Veski valla külanõukogu sekretärina. 1950. aastal viidi ta üle Otepää rajooni täitevkomitee sekretäriks, kust lahkus „omal soovil“ märtsis 1955 (kuu aega enne Urmase sündi) kindlustusinspektoriks Jõgevale. Kaks aastat hiljem suundus ta tööle Tartusse, esialgu sõjaväeosasse nr 29749, seejärel ehitusvalitsusse varustusosakonna juhatajaks. Õde oli põllutööline ja vend bussijuht. 1958. aastal abiellus Tartu 2. Keskkooli õpetaja Veldaga, neil sündis kaks poega. EKPsse astus Ilmar Palumaa 1966. aastal ning lahkus siitilmast 44aastasena.

FOTO Paul Ott

Siis tuli Aksel sõjaväest tagasi?

Jah. Aksel oli niivõrd heasüdamlik inimene. Aksel võttis ta ikkagi ära. Ja varsti sündis siis neil omavahel ka laps, Karin.

Kui te meenutate, kas Ilmar Palumaa oli väga Urmase moodi või oli Urmas tema moodi?

Ei, absoluutselt mitte. Minu meelest. Ilmar Palumaa oli väga ilus mees. Silmapaistvalt ilus mees, kes tõmbab naisi niimoodi ligi, et... võis arvata. Ei olnud mingi ime, et temasse armuti kergesti, eriti, kui teist ei olnud silmapiiril. Aga sellesse, et tal laps oli sündimas, sellesse ta suhtus kuidagi väga külmalt. Väga külmalt. Eks ta vast üks südametemurdja oli. Ilus mees. Pikk, kaunis nägu.

Kas Ellen ka seda kunagi jutuks tõi, et kuidas või miks nii juhtus?

Ei seletanud Ellen mitte kellelegi mitte midagi. No ükskord sain peale, kui minu mees Paul, Elleni vend, teda selle teo eest Tartu korteris pihile võttis. Mina kuulsin ainult Elleni vastust – et kes see siis puust on! Ta läks selle mehe välimuse ja kõige selle liimile.

Mis mees Aksel oli, kui palju tema mõjutas Urmast?

Ma arvan, et kaunis vähe. Ta oli väga suur sellesamusegi armastaja. Kui kuskil oli mingisugune olemine, kus kõik Otid olid koos, siis tema oli varsti juba täitsa plämm-plämm. Kohe nii, et enam käia ei saanud. Suur viinamees. Temal oli nagu see huvi peamiselt. Kui palju tal Urmase kasvatuses nüüd mõju oli... On üks episood, mida räägitakse tänapäevani. Urmas oli ära lõhkunud ühe jõulupuu ehte. Aksel oli kilde näinud põrandal laudade vahel ja küsinud – mis tan läuk? Mis seal läigib? Siis tuli välja, et Urmas oli ehte ära lõhkunud. Et ta selle eest mingi kõva karistuse sai, seda mina ei usu, sest Aksel oli väga hea iseloomuga mees. Ta andis kõigele järele.

Tundus teile, et Urmas oli lapsena millegi poolest ka eriline?

Ei! Tema varasest lapsepõlvest ei olnud küll midagi niisugust. Aga siis hakkas tunda anda midagi niisugust, et tema oleks tahtnud midagi kõrgemat. Ma mäletan, et ostsin Tallinnast ühest komisjonikauplusest oma pojale väga ilusa Tirooli ülikonna – pluus, jakk, sametpüksid ja sulega kübar. Vaatasin, et Ingvarile täpselt paras. Urmas nägi seda ja see kihvatas temal. Temal ei olnud tumerohelisi sametpükse. Ta oleks tahtnud kah midagi sellist.

Urmase poolvennad, läbi elu mitmesuguseid masinaid juhtinud Alvar ning EPA agronoomia lõpetanud kirglik hobilendur Priit tunnistavad, et nende peres ei olnud Urmas kunagi teemaks. 1985. aastal sattus Alvar telemaja vastas olevast leheputkast ajalehti ostes toona juba tuntud diktori selja taha sappa seisma. See jäi poolvendade elus ainsaks silmast silma kohtumiseks. Siis paraku ei osanud Alvar veel midagi aimata. Alles 1996. aastal rääkis tema ema vend, et talle oli puhkekodus keegi Otepää naine vihjanud, et selline lugu võis olla. Alvar ei võtnud juttu ülemäära tõsiselt ning säästis ema kahtlase loo edasirääkimisest. Ema Velda sai uudise lõpuks teada oma 86. sünnipäeval 25. septembril 2018, kui minu palvel edastas selle talle Priit. Priidu kinnitusel oli ema meeldivalt üllatunud ning suhtus väga positiivselt!