Читать книгу Kes tappis Urmas Oti? - Vahur Kersna - Страница 6

FOTO Kristjan Lepp

Me ei olnud Urmasegas õbrad.

Ta ise ütles, et tal polegi sõpru, on ainult head tuttavad.

Erinevalt paljudest selles raamatus rääkijatest ei kuulunud mina aga isegi sellesse üsna avarasse ringi, kellega ta öösiti lohepikki telefonikõnesid pidas.

Kui palju ma kolleeg Urmast tundsin? Tema vibratsioone ja olekut sain kogeda, sest telemaja trepiotsal me aeg-ajalt rääkisime. Kõrge lennuga Otepää poisi olulisem sõnum Antsla poisile oli tookord see, et sinu kott võib lennuväljal poriloiku jäädagi, aga sina seda ise ei kanna! Sest sina oled staar. 1987. aastal ei pidanud tolle aja suurim üleliiduline teletäht paljuks osaleda minu juhitud „Noortestuudio pärastlõuna“ missi valimise žüriis. Tollest saatest on pärit ka selle raamatu kaanepilt. Ainus, kus me oleme kahekesi koos.

Paar aastat hiljem väisasin mina UFO-saate „Monoloog tundmatuga“ juhina tema „Hommikutelevisooni“.

2004. aastal, kui ma olin juba üsna mitmendat korda teleajakirja Nädal küsitlusel valitud aasta meestelesaatejuhiks, kutsuti mind „Happy Houri“. Paraku oli minul täpselt sel hetkel käsil järsk elumuutus. Pealegi olin ma solvunud, et kutsuja oli toimetaja, mitte Urmas ise. Tookord ma ei teadnud, et Urmas põhimõtteliselt enam kedagi isiklikult ei kutsu. Miks, saame teada siit raamatust. Nagu väga paljusid muidki asju.

Hagi Šein ütleb, et enamik teletegijad unustatakse hetkel, kui nad ekraanilt lahkuvad. Kui sind mäletatakse veel kümne aasta pärast, pead sa olema millegi väga erilisega hakkama saanud.

Miks me Urmast mäletame?

Raul Rebase sõnul sisaldub Urmase elus võimas ja aegumatu õppetund noortele auahnetele inimestele, kel on teiste arvates mingi ebanormaalselt suur unistus. Kuidas seda ellu viia, kuidas ehitada oma elu üles suurele soovile, suurele kirele ja suurele tööle? Tegevusvaldkond ei oma tähtsust. See võib olla televisioon, see võib olla muusika, see võib olla sport, see võib olla ükskõik mis. Tähtsust omab isiksus ja tema kirg midagi suurt saavutada.

Minu jaoks on Urmase loo puhul kõige huvitavam küsimus aga see, kas, kuidas või kui palju saab inimene mõjutada oma saatust, programmeerida elu ja tulevikku? Ning kui palju või mis on pöördumatult tähtedel kirjas?

Ning lõpuks – pealkirjas esitatud küsimus.

Kõrgetel mägedel käinud teavad, et märksa ohtlikum kui tõus tippu on allatulek. Enamik Everestile oma elu jätnutest on hukkunud just laskumisel.

Ja siis, kui oled tagasi oma turvalises maailmas, kui sa oled selle ära näinud, seal käinud – mismoodi sinu elu peale seda veel maitseb, saab sel olla piisavalt tähendust või mõtet?

Sajad asjad sinna otsa. Suure armastuse puudumine, õieti selle käestandmine. Perfektsuse lõputu ja lootusetu otsing. Tarkusega kaasnevad eksistentsiaalsed ängid. Hüljatus, teenitult või mitte. Hirm surma ees. Üksindus.

Usun, et kui olete raamatu läbi lugenud, aimate vastust.

Selle raamatu selgrooks on ETV saatele „Urmas Ott. One man show“ tehtud 33 intervjuud. Mõnedest neist jõudis saatesse vaid kaks lauset, mõned vestlused kestsid üle kahe tunni. Ja mõned, mulle tundub, hakkasid tõeliselt helisema alles siin raamatus.