Читать книгу Lillede keel - Vanessa Diffenbaugh - Страница 5

MEREDITH KEERAS SUNSET BOULEVARD’ILT ÄRA JA HAKKAS TÄNAVANIMESID LUGEDES aeglaselt mööda Noriega tänavat edasi sõitma. Meie selja taga tuututas kannatamatu autojuht.

Fell Streetist alates oli ta vahetpidamata rääkinud ja nimekiri, mis sisaldas mu ellujäämist välistavaid põhjusi, ulatus poolenisti üle San Francisco: mul puudus keskkooli lõputunnistus, motivatsioon, tugivõrgustik ja suhtlemisoskus. Ta tahtis teada, mida ma kavatsen peale hakata, nõudis, et mõtleksin sellele, kuidas elus üksi hakkama saada.

Ma ignoreerisin teda.

Kunagi olid meievahelised suhted olnud teistsugused. Väiksena olin imanud endasse ta pidevalt sädistavat optimismi, istunud voodiserval, kui ta mu õhukesi pruune juukseid harjas ja palmikusse punus ning patsi otsa juuksekummiga kinnitas, soovides mind esitleda nagu kingitust järjekordsele uuele emale, uuele isale. Aga kui aastad möödusid ja üks kasupere teise järel mu tagasi andis, kahanesid ka Meredithi lootused. Varem õrnalt mu pead silitanud juuksehari sikutas kannatamatult juukseid, peatus korraks ja jätkas loengu rütmis. Kirjeldus, kuidas käituda, läks iga kohavahetuse järel aina pikemaks ning sarnanes üha vähem lapsele, kelleks ma end pidasin. Meredithi märkmikus oli pidevalt pikenev nimekiri mu puudustest, millest ta kohtunikule nagu kriminaalkuritegudest ette kandis. Eemalolev. Kergesti ägestuv. Kidakeelne. Parandamatu. Jätsin meelde viimase kui ühe tema lausutud sõna.

Aga pettumustest hoolimata tegeles Meredith mu juhtumiga edasi.

Ta keeldus mu toimikut lapsendamiskataloogist eemaldamast isegi siis, kui tüdinud kohtunik väitis, sel suvel, mil ma sain kaheksaseks, et võib-olla on Meredith teinud kõik, mis ta suudab. Ta ei vajanud aga kohtuniku ettepanekust keeldumiseks sekunditki järelemõtlemisaega. Viivuks segadusse sattunud, kujutlesin vaimustusega, et ta reageeringu taga on kiindumus, mida ta salaja minu vastu tunneb, aga pilgu tema poole pööranud, märkasin, et ta kahvatu nahk oli piinlikkusest roosaks tõmbunud. Ta oli olnud mu sotsiaaltöötaja sünnist saati; minu läbikukkunuks tembeldamise järel oleks negatiivne hinnang laienenud ka talle.

Auto peatus grupikodu ees; madala katusega maja oli kaetud virsikuvärvi dekoratiivkrohviga ja selle kõrval seisid samasugused madala katusega virsikuvärvi dekoratiivkrohviga kaetud majad.

„Kolm kuud,” ütles Meredith. „Ma tahan, et sa kordad seda. Ma tahan, et sa mõistad seda. Tasuta elupaik kolmeks kuuks, misjärel hakkad maksma üüri või kolid välja.”

Ma ei lausunud sõnagi. Meredith astus autost välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

Sõidu ajal oli mu pappkarp tagaistmel nihkunud ja rõivad vedelesid läbisegi istmel. Kuhjasin need raamatute peale tagasi ja sammusin Meredithi kannul eestrepist üles. Ta vajutas uksekella.

Möödus rohkem kui minut, kuni uks viimaks avati ja sissepääsu ees seisev tüdrukuteparv nähtavale ilmus. Surusin karbi tugevalt vastu rinda.

Pikkade blondide juustega lühike masajalgne tütarlaps lükkas ukse eest raudvõre ja sirutas mulle käe. „Mina olen Eve,” sõnas ta.

Meredith astus mu jala peale, aga ma ei võtnud pakutud kätt vastu. „Tema on Victoria Jones,” lausus ta mind ettepoole lükates. „Ta sai täna kaheksateist.”

Pomiseti õnnesoove, ning kaks tüdrukut vahetasid kulme kergitades pilke.

„Alexis visati eelmisel nädalal välja,” ütles Eve. „Sa saad tema toa.” Ta keeras mulle selja, otsekui annaks märku, et viib mu kohale, ja ma sammusin mööda pimedat vaipadega kaetud koridori tema järel, kuni jõudsime ukseavani. Libistasin end sisse ja keerasin enda järel ukse lukku.

Tuba oli erevalge. See lõhnas värske värvi järele ja kui ma seinu puudutasin, näisid need kleepuvat. Maaler oli olnud lohakas. Vaip, mis oli tõenäoliselt olnud sama valge nagu seinad, aga nüüd pikaaegsest kasutamisest laiguline, oli põrandaliistu juures värvist triibuline. Soovisin, et maaler poleks tööd pooleli jätnud, vaid oleks värvinud valgeks kogu vaiba, üheinimesemadratsi ja tumedast puidust öökapi. Valge värv mõjus puhta ja värskena ning mulle meeldis, et pärast remonti polnud keegi tuba kasutanud.

Kuulsin, et esikusse jäänud Meredith hõikab mind. Seejärel koputas ta korduvalt uksele. Asetasin raske pappkarbi keset tuba. Rõivad karbist välja tõmmanud, kuhjasin need seinakapi põrandale ja sättisin raamatud öökapi peale virna. Kui karp oli tühi, rebisin selle ribadeks, katsin ribadega palja madratsi ja heitsin voodisse. Läbi väikese akna tungisid tuppa valgustriibud, mis peegeldusid seintel ning soojendasid nahka mu näol, kaelal ja kätel. Märkasin, et aken oli lõuna poole – orhideedele ja lillesibulatele see meeldib.

„Victoria?” hüüdis Meredith veel kord. „Mul on tarvis teada, mida sa tegema hakkad. Räägi mulle oma plaanidest ja ma jätan su rahule.”

Sulgesin silmad, ignoreerides müra, mida tegid vastu puitu trummeldavad sõrmenukid. Mõne aja pärast kloppimine lõppes.

Kui ma silmad avasin, lebas ukse lähedal vaibal ümbrik. Selles oli kahekümne dollariline rahatäht ja väike sedel, millel seisis: Osta endale süüa ja leia töökoht.

Meredithi kahekümne dollari eest sai osta kakskümmend liitrit täispiima. Käisin terve nädala jooksul igal hommikul nurgapoest piima ostmas ja jõin päevad läbi aeglaselt koorest vedelikku, samal ajal linnaparkidest koolihoovidesse kõndides ja kohalikke taimi tuvastades. Et elasin esimest korda ookeanile nii lähedal, arvasin, et maastik on teistsugune. Ootasin tihedat hommikust udu, mis maapinnast paari sentimeetri kõrgusel hõljudes paneks tundmatud taimed kiiremini kasvama. Aga kui veepiiril laiuvad aaloekünkad ja nende keskelt taeva poole sirutuvad punased õisikud välja arvata, polnud minu üllatuseks siin midagi uut. Võõramaised taimed, mida olin näinud paljudes East Bay aedades ja taimelavades – lodjapuud, bugenvillead, kassitapud ja kressid –, domineerisid ka siinses ümbruskonnas. Ainult nende mõõtmed olid teistsugused. Läbipaistmatusse rannikuudusse mähitud taimed kasvasid suuremaks, eredavärvilisemaks ja metsikumaks, varjutades madalad piirdeaiad ja kuurid.

Neli liitrit piima joodud, pöördusin koju tagasi, lõikasin pakendi noaga pooleks ja jäin ootama ööd. Muld naabri lillepeenras oli süsimust ja viljakas ja ma teisaldasin selle supilusikaga improviseeritud lillepottidesse. Pakendite põhja augud torganud, asetasin need magamistoa põranda keskele, kus otsene päikesevalgus langes neile vaid mõne tunni jooksul enne keskpäeva.

Muidugi tahtsin ma tööd otsida; teadsin, et pean seda tegema. Aga esimest korda elus oli mul oma magamistuba, mille uks käis lukku, ning keegi ei öelnud, kus ma pean olema või mida tegema. Otsustasin, et enne töö otsimist rajan endale aia.

Esimese nädala lõpuks olin valmistanud neliteist lillepotti ja läbi uurinud kõik võimalused kuueteistkümne kvartali raadiuses. Sügislilledele keskendudes kaevasin eesõuedest, linnaparkidest ja mänguväljakutelt üles terveid taimi. Tavaliselt hoidsin kodu poole kõndides hellalt käes mudaseid juurepalle, aga paaril korral õnnestus mul ära eksida, sest olin grupikodust liiga kaugele läinud. Sellistel puhkudel hiilisin tagauksest rahvarohkesse bussi, trügisin vabale istekohale ja sõitsin senikaua, kuni ümbruskond oli tuttav. Oma tuppa jõudnud, laotasin traumeeritud juured õrnalt põrandale, katsin toitainerikka mullaga ja kastsin põhjalikult. Vesi voolas läbi piimapakiaukude otse vaibale ning päevade möödudes hakkas kulunud vaibakiudude vahelt võrsuma umbrohi. Passisin hoolikalt peale ja kitkusin agressiivsed isendid vaiba seest välja veel enne, kui need jõudsid end pimedusest läbi suruda.

Meredith käis mind iga nädal kontrollimas. Kohtunik oli määranud ta mu alatiseks kontaktisikuks, sest seaduse järgi pidi täisealiseks saanud orbudel olema kontaktisik ja minu toimikust ei suudetud kedagi teist välja kaevata. Tegin omalt poolt kõik, et Meredithi vältida. Jalutuskäikudelt tagasi jõudnud, seisatasin tähelepanelikult grupikodu ümbrust uurides tänavanurgal ja astusin trepist üles vaid juhul, kui sissesõiduteel polnud näha valget autot. Lõpuks tabas ta mu taktika ära ja kui olin ühel septembrialguse päeval välisukse lukust lahti keeranud, istus ta söögitoa laua ääres.

„Kus su auto on?” nõudsin vastust.

„Parkisin lõrvalkvartalisse,” ütles ta. „Ma pole sind üle kuu aja näinud ja taipasin, et sa vist väldid mind. On sul selleks põhjust?”

„Ei.” Astusin lauale lähemale ja lükkasin kellegi vedelema jäetud mustad nõud kaugemale. Istusin ja asetasin paar väikest lavendlipõõsast – olin need välja sikutanud ühest Pacific Heights’i eesõuest – kriimustatud lauaplaadile meie vahel. „Lavendel,” sõnasin talle oksakest ulatades. Usaldamatus.

Keerutanud oksa mõnda aega pöidla ja nimetissõrme vahel, asetas Meredith selle ükskõikselt lauale. „Töö? ” päris ta.

„Mis mõttes töö?”

„On sul töökoht olemas?”

„Miks mul peaks töökoht olema?”

Meredith ohkas. Ta võttis laualt kingituseks saadud lavendlioksakese ja heitis selle, latv ees, minu poole. See maandus otse mu nina ees nagu halvasti kokku volditud paberlennuk. Napsasin laualt oksa ja silusin pöidlaga hellalt kannatada saanud kroonlehti.

„Sul saab töö olema,” alustas Meredith, „sest sa hakkad tööd otsima, saadad avalduse ja saad töökoha, sest kui sa nii ei tee, visatakse sind kuue nädala pärast tänavale ning keegi ei ava sulle külmal ööl ust.”

Pöörasin pilgu välisuksele, oodates, et ta viimaks ometi minema läheks.

„Sa pead seda tahtma,” jätkas Meredith. „Rohkem ei saa ma sind aidata. Lõpuks pead sa seda tahtma.”

Tahtma mida? Ta sõnad ei jõudnud mulle pärale. Tahtsin vaid, et Meredith lahkuks. Tahtsin juua piima, mis seisis külmiku ülemisel riiulil ja kandis silti LORRAINE, ning lisada tühja pakendi oma toas olevasse kollektsiooni. Tahtsin istutada lavendli oma padja lähedusse ja uinuda, hingates sisse selle jahutavat kuiva lõhna.

Meredith tõusis. „Ma tulen tagasi järgmisel nädalal, kui sa mind kõige vähem oodata oskad, ning siis tahan ma näha su seljakotis paksu tööavalduste pakki.” Ukse juurde jõudnud, jäi ta seisma. „Mul on raske sind tänavale visata, aga sa pead teadma, et just seda ma teen.”

Ma ei arvanud, et see tema jaoks raske on.

Kõndisin kööki, avasin külmiku ning torkisin sõrmega munarulle ja külmutatud viinereid senikaua, kuni kuulsin ust tema järel sulgumas.

*

Viimastel grupikodus veedetud nädalatel oli mu põhitegevuseks magamistuppa rajatud aiast taimede ümber istutamine McKinley väljakule, väikesesse linnaparki Potrero mäel. Olin avastanud väljaku päeval, mil otsisin ümberkaudsetelt tänavatelt „pakun tööd” silte, aga pargis valitsev päikese, varjude, eraldatuse ja turvalisuse täiuslik kooskõla kallutas mu eesmärgilt kõrvale. Potrero mägi oli linna soojemaid paiku ja park paiknes mäetipus, kust avanes igasse suunda selge vaade. Madalaks pügatud murulapi keskel oli väike liivaga kaetud mänguväljak, aga murupiirist kaugemal algas mets ja järsku mäekülge kattis tihe põõsastik, mille seest paistsid San Francisco keskhaigla ja õlletehas. Katkestasin tööotsingud ja transportisin papist lillepotid ühekaupa inimtühja piirkonda. Valisin iga taime jaoks välja õige koha – varju armastavad taimed asetasin kõrgete puude alla, päikeselembesed paarikümne meetri kaugusele mäeküljele, kuhu varjud ei ulatunud.

Grupikodust välja viskamise hommikul ärkasin enne koitu. Mu tuba oli tühi, põrand ikka veel niiske ja piimapakendite endised asukohad mudased. Mind peatselt ees ootav kodutus polnud teadlik otsus; taipasin tänavale sattumise hommikul end riidesse pannes üllatusega, et ei tunne hirmu. Olin eeldanud, et mind valdab masendus või raev, aga tajusin vaid närvilist ootusärevust, millesarnast olin kogenud väikese tüdrukuna järjekordse kasuvanema juurde sõidutamise eelõhtul. Nüüd, täiskasvanuna, olid mu ootused tulevikule selged: tahtsin olla üksi, lillede keskel. Tundus, et lõpuks ometi võib mu soov täituda.

Mu tuba oli tühi, välja arvatud kolm rõivakomplekti, seljakott, hambahari, juuksegeel ja Elizabethi kingitud raamatud. Eelmisel õhtul voodis und oodates olin kuulnud, kuidas majanaabrid nagu maaslamajat õgivad näljased loomad mu ülejäänud asjades sorivad. Laste- ja grupikodudes oli see tavaline protseduur: kiirustavate ja nutvate laste asjad tuhniti läbi. Minu majanaabrid olid küll täiskasvanud, aga jätkasid traditsiooni.

Ajast, mil ka mina osalesin raipesöömises, oli möödas aastaid – vähemalt kümme –, aga ma mäletasin ikka veel erutust, mis mind valdas, kui leidsin midagi söödavat, mõne asja, mille sain koolis paari penni eest maha müüa, midagi salapärast või isiklikku. Algkoolis hakkasin tillukesi unustuse hõlma vajunud asju koguma, justkui oleks tegu tõeliste aaretega – hõbedane amulett, millele oli graveeritud täht M, võltsitud türkiissinisest ussinahast kellarihm, kahekümne viie sendise suurune tabletikarp, milles oli verekihiga kaetud purihammas –, ja toppisin need võõrast pesuruumist varastatud võrguriidest lukuga kotti. Kui kott täis sai ja raskeks läks, pungitasid asjad kangas olevatest tibatillukestest aukudest välja.

Mõnda aega kinnitasin endale, et hoian leide nende õiguspärastele omanikele – mitte sooviga need tagasi anda, vaid kasutada altkäemaksuna toidu või teenete eest, kui peaksime tulevikus samasse lastekodusse sattuma. Aga mida suuremaks mu kott paisus, seda enam hakkasin ihaldama kollektsiooni ennast, tuletades endale üha uuesti meelde asjade saamislugu: aega, mil mu seltsiliseks oli olnud Molly – tüdruk, kes armastas kasse; toakaaslast, kellel oli kell röövitud ja käeluu murtud; keldrikorterit, kus Sarah oli saanud teada tõe Hambahaldja kohta. Kiindumus asjadesse ei olnud vähimalgi määral seotud nende omanikega. Üldjuhul olin omanikke pigem vältinud, ignoreerinud nende nimesid, elulugusid, tulevikulootusi. Aga aja jooksul hakkasid asjad mu mineviku saladuse võtit seletama, ja ma tahtsin nende abiga, nagu mööda saiaraasukeste rada, pöörduda tagasi paika, kuhu mu mälu ei ulatunud. Ühe järjekordse kiirustava kaootilise elukoha vahetuse ajal sunniti mind kotti maha jätma. Seejärel keeldusin aastaid oma asju pakkimast, saabudes järgmisse kasuperesse põikpäiselt tühjade kätega.

Panin end kiirustades riidesse: tõmbasin selga kaks varrukateta särki ning nende peale kolm T-särki ja kapuutsiga dressipluusi, jalga panin pruunid dressipüksid, sokid ja kingad. Et mu pruun villane tekk ei mahtunud seljakotti, voltisin selle kokku, keerasin ümber piha ja kinnitasin paari sentimeetriste vahedega haaknõeltega. Teki alaosa tõmbasin üles, krookisin kokku nagu vanaaegsse undruku ja katsin kogu kupatuse kahe erinevas pikkuses seelikuga, millest esimene oli oranž, pikk ja pitsiline, ning teine tumepunane, A-lõikega. Hambaid harjates ja nägu pestes uurisin end vannitoa peeglist ja jäin nähtuga rahule: ma polnud ei võluv ega vastik. Mu kehakumerused olid rõivastega hästi varjatud ja ülilühike soeng, mille olin ise eelmisel õhtul lõiganud, muutis eresinised silmad – ainus eripära muidu tavaliste joontega näos – üleloomulikult suureks, peaaegu hirmuäratavaks ja ülejäänud nägu domineerivaks. Naeratasin peeglisse. Ma ei näinud välja nagu kodutu. Vähemalt veel mitte praegu.

Seisatasin korraks tühja toa lävel. Valgetelt seintelt peegeldus päikesevalgus. Mõtlesin huviga, kes on järgmine elanik ja mida ta võiks arvata voodijala läheduses läbi vaiba tungivast umbrohust. Kahjuks taipasin liiga hilja, et oleksin võinud jätta järgmisele tütarlapsele piimapaki apteegitilliga. Selle sulgjad lehed ja magus lagritsalõhn oleksid teda rahustanud. Aga nüüd oli liiga hilja. Noogutasin hüvastijätuks toale, mis polnud enam minu oma, ja tundsin ootamatut tänulikkust, et see ruum oli mulle kas või lühikest aega pakkunud õige nurga all langevat päikest, lukustatud ust ja võimalust olla omaette.

Kiirustasin elutuppa. Märkasin läbi akna Meredithi autot, mis oli sissesõiduteele pargitud ja mille mootor oli välja lülitatud. Ta silmitses küljepeeglist oma peegelpilti, käed rooliratta külge klammerdunud. Keerasin end välgukiirusel ringi, hiilisin tagauksest välja ja tormasin esimese möödasõitva bussi peale.

Meredithi ei näinud ma enam kunagi.