Читать книгу Lillede keel - Vanessa Diffenbaugh - Страница 6

MÄEJALAMIL PAIKNEVAST ÕLLETEHASEST TÕUSIS KOGU ÖÖPÄEVA TAEVA POOLE suitsusarnast auru. Vaatasin umbrohtu kitkudes, kuidas aina laienev valge riba meeleheite terava servana mu rahuloluseisundisse tungib.

Novembrikuine ilm oli San Franciscos leebe, McKinley väljak vaikne. Mu aed elas ümberistutamise kenasti üle, tundlik moon välja arvatud, ning esimese kahekümne nelja tunni jooksul kujutlesin, kui mõnusaks kujuneb turvalisustunnet pakkuvate puude varjus anonüümne elu. Töötades hoidsin kõrvad kikkis, olles valmis samme kuuldes põgenema, aga keegi ei põiganud pügatud murulapist kaugemale, mitte ainuski uudishimulik ei pistnud nina metsa, kus ma kükitasin. Isegi mänguväljak oli inimtühi, välja arvatud viieteistminutiline periood vahetult enne tundide algust, kui lapsed vanemate valvsa pilgu all kiikumas käisid (üks, kaks, kolm korda) ja jätkasid teekonda allamäge. Juba kolmandal päeval suutsin laste hääled nimedega kokku viia. Teadsin täpselt, kes kuulas ema sõna (Genna), keda armastas nende õpetaja (Chloe) ja kes oli valmis laskma end pigem elusana liivakasti matta kui peaks veel kas või üheainsa päeva koolis istuma (Greta, väike Greta; kui mu astrid oleksid õitsenud, oleksin jätnud talle terve ämbritäie õisi liivakasti, niivõrd lohutamatu oli hääl, mis anus ema, et see lubaks tal edasi mängida). Perekonnad ei näinud mind ja mina ei näinud neid, aga päevade möödudes hakkasin nende külaskäike igatsema. Mõtisklesin varajastel hommikupoolikutel selle üle, millisele lapsele oleksin kõige rohkem sarnanenud mina, kui mul oleks olnud ema, kes oleks mind hommikuti kooli viinud. Kujutlesin end sõnakuuleliku, mitte trotslikuna, sageli naeratava, mitte pidevalt mossitavana. Küsisin endalt, kas ma armastaksin ka sellisel juhul lilli, ihaldaksin kõigest hoolimata üksiolekut. Vastamata küsimused keerlesid mu peas nagu vesi metsikute kurerehade juurte ümber, mida ma sügavalt ja sageli kastsin.

Kui nälg väljakannatamatuks muutus, hüppasin suvalise bussi peale ja sõitsin Marina, Fillmore Streeti või Pacific Heightsi kanti. Põikasin sisse tipptasemel kulinaariapoodidesse, peatusin pikemalt läikima löödud marmorlettide ääres ja degusteerisin oliive, Kanada peekoni viile või Havarti juustu lõike. Esitasin küsimusi, mida sellisel puhul oleks esitanud Elizabeth: missugune oliiviõli on filtreerimata, kui „värske” on tegelikult tuunikala, lõhe, merikeel, kui magusad hooaja esimesed punased apelsinid. Võtsin meeleldi vastu uusi palakesi, teesklesin otsustusvõimetust. Kui teenindaja teise kliendi poole pöördus, astusin uksest välja.

Nälg vaevu vaigistatud, uitasin ringi mägedes, otsides taimi, mida oma kasvavasse aeda ümber istutada. Kammisin läbi nii eramajade õued kui ka linnapargid, hiilisin lehtertappude ja kannatuslilledega kaetud varikatuste all. Paaril korral sattusin taimedele, mida ma ei tundnud. Sellistel puhkudel näpistasin varre küljest õiega võrse, läksin kähku rahvarohkesse restorani, ootasin külastajate lahkumist ja võtsin koha sisse vabaks jäänud laua ääres. Ees mahajäetud taldrikud poolikute lasanjevõi risottoportsudega, asetasin traumeeritud võrse higiseks tõmbunud veeklaasi, õie närtsinud roheline kael üle klaasiserva longu vajunud. Tillukesi vürtsikaid suutäisi neelates lehitsesin taimede välimäärajat, uurides samal ajal taime osasid ja vastates ükshaaval küsimustele: kas õielehti on palju või pole neid näha? Kas lehed on mõõgakujulised, ilmuvad nähtavale üksteise seest või on hoopis südamekujulised?Kas taim eritab rikkalikult piimjat mahla ja emakas ripub õie küljes või piimjas mahl puudub ja emakas on otse? Kui olin taimeperekonna kindlaks teinud ning selle rahvapärase ja teadusliku nimetuse meelde jätnud, surusin lille raamatulehtede vahele ja vaatasin ringi, lootes leida järgmist pooleldi söödud taldrikutäit.

Kolmandal ööl ei saanud ma und. Tühi kõht korises ja esimest korda ei pakkunud lilled mulle lohutust. Tumedad lillesiluetid tuletasid meelde aega, mil oleksin pidanud otsima tööd, aega, mis oli mulle antud uue elu alustamiseks. Teki tihedamalt ümber pea tõmmanud, sulgesin silmad ja vajusin katkendlikku unne, püüdes mitte mõelda sellele, mida ma järgmisel või ülejärgmisel päeval peale hakkan.

Ärkasin võpatades keset ööd terava tequila-lõhna peale. Lõin silmad pärani. Eerikapõõsas, mille olin ümber istutanud Divisadero tänavale viivalt alleelt, oli sirutanud okkalised harud üle mu pea. Uute kasvude ja pimeduses hiilgavate kellukakujuliste õite vahelt nägin mehe siluetti, mis kummardus ja murdis pooleks mu säralille tüve. Tequila-pudel kaldus küljele, alkohol loksus pudelisuust välja ja maandus mu keha varjavale põõsastikule. Tüdruk mehe selja taga küünitas pudeli järele. Seejärel istus ta maha, selg minu poole, ja vaatas taevasse.

Mees ulatas tüdrukule lille ja kuuvalguses nägin, et ta oli alles poisike: liiga noor, et juua, isegi liiga noor, et öösiti ringi kolada. Mees silitas õielehtedega tüdruku pead ja libistas lille mööda ta põske allapoole. „Karikakar mu kallimale,” lausus ta lõunaosariiklase kombel sõnu venitades. Ta oli purjus.

„See on päevalill, sa vana tobu,” sõnas tüdruk naerma puhkedes. Hobusesaba, mis oli kokku seotud pluusi ja plisseeritud seelikuga sobiva paelaga, kiikus edasi-tagasi. Tüdruk napsas lille noormehe sõrmede vahelt ja nuusutas. Väikese oranži õie küljest olid pooled kroonlehed puudu; ta kitkus järelejäänud lehti senikaua, kuni südamik oli paljas ja ööse üksi jäetud ning heitis seejärel varre metsa.

Poiss istus tüdruku kõrvale. Ta haises kioskist ostetud odava lõhnaõliga summutatud higi järele. Tüdruk viskas tühja pudeli põõsasse ja pööras näo tema poole.

Poiss hakkas pikemalt mõtlemata imalate matsuvate helide saatel endasse ahmima tüdruku nägu, käed tema pluusi all. Ta keel tungis sügavale tüdruku suhu ja ma kartsin, et tüdruk lämbub, aga ta tõi kuuldavale teeseldud oige ja surus sõrmed poisi rasvastesse juustesse. Tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas ja salaamiviil kurku kerkis. Hoidsin kätt suul ja teist silmadel, aga kuulsin neid sellegipoolest. Suudlushelid olid märjad ja agressiivsed ning kandusid mu peidupaika nii selgelt, et tajusin neid nagu täitmatu isuga sõrmeotsi, mis aplalt mu huuli, kaela ja rindu kugistavad.

Tõmbusin keha all krabiseval lehevaibal kerra. Paarike jätkas suudlemist.

*

Järgmisel hommikul seisin bussipeatuses ja vaatasin pikakasvulist naist ämbritäie valgete tulpidega, kui ta võtit naabruses asuva lillepoe lukuauku libistas. Ta süütas poes tule ja tagant valgustatud panoraamaknale ilmus kokkuköidetud okstest sõna „ÕIS”. Sammusin üle tänava ja astusin lähemale.

„Praegu pole hooaeg,” ütlesin peaga tulpidele viidates.

Naine kergitas kulme. „Pruutidele.” Ämbri maha pannud, jäi ta mulle otsa vaatama, otsekui sooviks veel midagi kuulda.

Mõtlesin oma eerikapõõsa all ühtepõimunud armastajatele. Nad olid maha varisenud isegi lähemale, kui ma olin arvanud ja ma astusin poisi abaluule, enne kui suutsin nende asukoha põõsastikus määrata. Kumbki ei liigutanud. Tüdruku huuled puhkasid poisi kaelal, justkui oleks ta keset suudlust teadvuse kaotanud; poisi lõug oli püsti ja kuklasse heidetud pea säralilledest sasipuntras, justkui oleks ta neist erilisse vaimustusse sattunud. Turvalisuse ja üksioleku illusioon oli ainsa hetkega haihtunud.

„Kuidas ma saan sind aidata?” päris naine. Ta libistas sõrmedega kannatamatult läbi turritavate hallide juuste.

Mulle meenus, et olin jätnud geeli juustele kandmata ja lootsin, et neisse pole lehti kinni jäänud. Raputasin enne vastamist enesekindlalt pead. „Kas te tööle võtate?”

Ta mõõtis mind pealaest jalatallani. „On sul kogemusi?”

Libistasin varvast mööda sügavat asfaldivagu ja mõtlesin oma kogemuste üle järele. Moosipurkide täitmine ohakatega ja aaloeogade katmine teibiga polnud lillekujundusmaailmas eriti tõsiseltvõetavad kogemused. Oleksin võinud kuuldavale tuua taimeperekondade teaduslikke nimetusi või ette lugeda nende tekkelugu, aga kahtlesin, kas suudan talle nende valdkondadega muljet avaldada. Raputasin pead. „Ei.”

„Sellisel juhul mitte.” Ta vaatas mulle veel kord otsa ja ta läbitungiv pilk oli sama kindlameelne nagu kunagi Elizabethi oma. Mu kurku kerkis klomp ja ma surusin pruunist tekist moodustatud alusseeliku tugevamalt ümber keha, kartes, et haaknõelad võivad järele anda ja tekk mu jalge ette variseda.

„Ma maksan sulle viis dollarit kaubiku tühjaks laadimise eest,” lausus ta. Hammustasin huulde ja noogutasin.

Olin kindel, et põhjuseks olid mu juustesse takerdunud lehed.