Читать книгу Lillede keel - Vanessa Diffenbaugh - Страница 7

VANN OLI JUBA VETT TÄIS. ELIZABETH NÄIS ETTE TEADVAT, ET SAABUN RÄPASENA, ja see ei meeldinud mulle.

„Kas ma aitan sind?” päris ta.

„Ei.” Vann oli säravvalge; seep pesitses peegelpinnaga metallalusel merekarpide vahel.

„Sellisel juhul tule kohe alla, kui oled riietunud, ja tee kiiresti.” Valgeks värvitud puidust vannitoakapil ootasid mind puhtad rõivad.

Ootasin, kuni ta lahkus ja tahtsin ust ta järelt lukku panna, aga märkasin, et lukk oli ära võetud. Lükkasin väikese tooli kapi eest ukse juurde ja sättisin ukselingi alla, et ma vähemalt kuuleksin ta tulekut. Riided imekähku seljast võtnud, sukeldusin sooja vette.

Kui ma tagasi alakorrusele jõudsin, istus Elizabeth köögilaua ääres, söögitaldrik puutumata ja salvrätt süles. Kandsin rõivaid, mis ta mulle oli ostnud – valget pluusi ja kollaseid pükse. Mind üle vaadates pidi Elizabeth märkama, et rõivad olid hiigelsuured. Olin püksid vöökohalt madalamaks rullinud ja püksisääred üles keeranud, aga sellest hoolimata rippusid püksid puusadel, ja kui pluus oleks olnud lühem, võinuks paista ka aluspesu. Olin ülejäänud kolmanda klassi tüdrukutest peajagu lühem ja kaotanud suve alguses üle kahe kilo.

Kui ma Meredithile oma kaalukaotuse põhjusest rääkisin, nimetas ta mind valevorstiks, aga tõi mu sellegipoolest kasuperest ära ja algatas ametliku uurimise. Kohtunik kuulas esmalt ära minu ja seejärel preili Tapley loo. Mind pole võimalik tembeldada kurjategijaks selle eest, et keeldusin rahuldamast toidu suhtes väga valiva lapse nõudmisi, oli ta oma tunnistuses kirjutanud. Kohtunik otsustas, et tõde asub kusagil vahepeal ja mõõtis mind karmi süüdistava pilguga. Aga ta eksis. Preili Tapley valetas. Mul oli palju halbu iseloomujooni, mida Meredith oleks võinud kohturaportisse kirja panna, aga toidu suhtes valiv ma polnud.

Preili Tapley oli sundinud mind terve juunikuu nälga tõestama. Ta hakkas sellega pihta juba minu esimesel tema kodus veedetud päeval, kohe pärast suvevaheaja algust. Aidates mul uues toas asju lahti pakkida, küsis ta kahtlustäratavalt lahke häälega, mis on mu lemmiktoit ja mida ma eriti ei armasta. Et olin näljane, vastasin ausalt: mu lemmikuks on pitsa ja mulle ei maitse külmutatud herned. Samal õhtul pakkus ta mulle õhtusöögiks kausitäit herneid, mis olid ikka veel külmunud. Ta väitis, et kui ma tõesti näljane olen, söön need kindlasti ära. Kõndisin laua äärest minema. Preili Tapley lukustas külmiku ja kõik köögikapid.

Kahe päeva jooksul lahkusin toast vaid selleks, et tualetti minna. Iga natukese aja järel tungisid mu ukse alt sisse toidulõhnad, aeg-ajalt helises telefon ning teleri hääl keerati valjemaks ja vaiksemaks. Preili Tapley ei tulnud mind kordagi vaatama. Kahekümne nelja tunni pärast helistasin Meredithile, aga ta oli mu nälgimisest nii palju kuulnud, et ei vastanud mu kõnele. Kui ma kolmandal õhtul köögilaua juurde läksin, higistasin ja värisesin üle keha. Preili Tapley vaatas pealt, kuidas ma värisevate kätega rasket tooli laua äärest eemale tõmmata püüdsin. Pingutusest loobunud, libistasin kriipspeenikese keha laua ja toolipõhja vahelisse lõhesse. Kausis olevad herned olid krimpsu tõmmanud ja kivikõvad. Pliidiplaadile pritsis õli ja preili Tapley jäi mind üle köögirätiku serva põrnitsema, pidades seejärel maha terve loengu halbadest toitumisharjumustest, mida kasulastele põhjustavad traumaatilised kogemused. Toit pole trööstija, kinnitas ta, kui olin esimese herne suhu pistnud. See keerles mööda keelt allapoole ja jäi kurku kinni nagu munakivi. Tugevalt neelatades sõin ära järgmise herne, pidades alla kugistatud herneste üle täpset arvet. Pannil säriseva õli ja millegi praadimise lõhnast oli palju abi. Kolmkümmend kuus. Kolmkümmend seitse. Kui olin alla neelanud kolmekümne kaheksanda herne, oksendasin kõik kaussi tagasi. Proovi uuesti, ütles ta pooleldi seeditud herneste poole viidates. Ta istus köögileti äärde baaripukile, võttis pannilt auravad lihalõigud ja hakkas mul silma peal hoides tillukesi suutäisi hammustama. Proovisin uuesti. Nõnda möödus üks nädal teise järel, kuni Meredith igakuisele külaskäigule tuli; selle aja peale olin kõvasti kaalu kaotanud.

Astusin kööki ja Elizabeth naeratas mulle.

„Sa oled tõesti ilus,” kinnitas ta ega püüdnudki imestust varjata. „Nii suure ketšupihulga alt oli seda raske märgata. Tunned sa end nüüd paremini?”

„Ei,” vastasin, ehkki see ei vastanud tõele. Ma ei mäletanud enam kasuperet, kus oleks mul lubatud vannituba kasutada; tõenäoliselt oli see ka Jackie ülakorrusel olemas olnud, aga lapsi kolmandale korrusele ei lubatud. Enne teda olin elanud paljudes väikestes korterites, kus kitsad dušinurgad olid täis kuhjatud kosmeetikavahendeid ja nurkades pesitses hallitus. Kuum vann oli olnud mõnus, aga Elizabethile otsa vaadates küsisin endalt, mis see mulle maksma läheb.

Tooli otsa roninud, sättisin end köögilaua äärde paika. Lauale oli pandud toitu vähemalt kuueliikmelisele perekonnale. Suured kausitäied pastat, paksud singiviilud, kirsstomatid, rohelised õunad, virnade viisi läbipaistvas kilepakendis Ameerika juustu; isegi lusikatäis maapähklivõid valgest riidest salvrätil. Toitu oli liiga palju, et pilguga haarata. Kuulsin iseenda südamelööke; tõmbasin huuled kitsaks triibuks ja hammustasin ühtaegu üla- ja alahuulde. Teadsin, et Elizabeth sunnib mind sööma kõike, mis on laual. Tundsin esimest korda paljude kuude jooksul, et pole näljane. Vaatasin talle alt üles ja ootasin käsklust.

„Lastetoit,” viitas ta ujeda peanoogutusega laua poole. „Kuidas õnnestus?”

Ma ei lausunud sõnagi.

„Raske uskuda, et sa oled näljane,” jätkas ta, kui mõistis, et ei saa vastust, „aga öösärk reetis su pärastlõunase tegevuse.”

Raputasin pead.

„Sellisel juhul söö vaid seda, mida soovid,” ütles ta. „Lihtsalt ole mulle seltsiks, kuni ma olen lõpetanud.”

Hingasin kergendatult välja. Pilgu taas lauale pööranud, märkasin väikest valgetest lilledest kimpu. Sellele oli lavendlivärvi pael ümber köidetud ja see oli mu pastakausile asetatud. Uurinud viivu õrnu õielehti, saatsin kimbu sõrmenipsuga toidu pealt kaugemale. Mulle meenusid teistelt lastelt kuuldud lood mürgitamistest ja haiglasse sattumisest. Vaatasin köögis ringi, et teha kindlaks, kas aknad on lahti, kui peaksin põgenema. Valgete puidust kappide ja vanaaegsete kodumasinatega ruumis oli üksainus aken: väike nelinurkne avaus köögivalamu kohal, ning aknalaual seisid reas miniatuursed sinisest klaasist pudelikesed. Aken oli kindlalt suletud.

Osutasin lilledele. „Sa ei tohi mind mürgitada ega anda mulle ravimeid, mida ma ei taha võtta, ja sa ei tohi mind lüüa – isegi kui ma olen selle ära teeninud. Selline on seadus.” Põrnitsesin seda öeldes üle laua altkulmu tema poole ja lootsin, et ta võtab mu ähvardust tõsiselt. Olin teatanud rohkem kui ühest mulle laksu andnud isikust.

„Kui ma üritaksin sind mürgitada, kingiksin sulle verevaid sõrmkübaraid või hortensiaid, võib-olla isegi ülaseid, sõltuvalt sellest, kui piinarikast surma ma sulle sooviksin ja missugust sõnumit edasi anda üritaksin.”

Uudishimu võitis tõrksuse, mida olin vestluse vastu tundnud. „Millest sa räägid?”

„Neid lilli kutsutakse tähtheinaks,” sõnas ta. „Tähthein tähendab „tere tulemast”. Sulle tähtheinakimpu kinkides tahan öelda, et oled minu koju ja minu ellu teretulnud.” Ta keeras võise pasta kahvli ümber ja vaatas mulle otse silma sisse pilguga, milles polnud ainsatki huumorisädet.

„Mina pidasin neid karikakardeks,” laususin. „Ja arvan endiselt, et need on mürgised.”

„Need ei ole mürgised ja need pole karikakrad. Nagu näed, on nendel vaid viis kroonlehte, aga tundub, justkui oleks kümme. Kõik kroonlehepaarid on keskel ühendatud.” Kimbukese kätte võtnud, uurisin tähelepanelikult tillukest valget mügarikku. Kroonlehed olid enne tüve külge kinnitumist kokku kasvanud ja kõik õielehed näisid olevat südamekujulised.

„See on Stellaria taimeperekonna peamine iseloomulik tunnus,” jätkas Elizabeth, sest oli märganud, et ma mõistsin teda. „Karikakar on lilleperekonna rahvapärane nimetus ja sellesse kuulub palju erinevaid liike, aga lillel, mida me üldjuhul karikakraks kutsume, on kroonlehti tavaliselt rohkem ja kõik kroonlehed kasvavad eraldi. Tähtheina ja karikakra vahel peab oskama vahet teha, vastasel korral lähevad tähendused segamini. Karikakar tähendab süütust, mis on hoopis erinev südamlikust tervitusest.”

„Ma ei saa ikka veel aru, millest sa räägid,” ütlesin.

„Oled sa söömise lõpetanud?” küsis Elizabeth kahvlit käest pannes. Ehkki olin jõudnud ainult natuke sinki näksida, noogutasin vastuseks. „Sellisel juhul tule minuga kaasa ja ma selgitan.”

Elizabeth tõusis, keeras end ringi ja hakkas köögiukse poole sammuma. Toppisin peotäie pastat ühte taskusse ja tühjendasin kirsstomatite kausi teise. Elizabeth peatus korraks tagaukse juures, aga ei vaadanud tagasi. Tõmbasin põlvikud üles ja vooderdasin need seestpoolt Ameerika juustu viiludega. Enne toolilt alla hüppamist haarasin lusikatäie maapähklivõid ja järgnesin seda aeglaselt lakkudes Elizabethile. Neli puidust trepiastet viisid meid suurde lilleaeda.

„Ma räägin lillede keelest,” lausus Elizabeth. „See sai alguse sinu nimekaimu, kuninganna Victoria järgi nimetatud viktoriaanlikul ajastul. Kui noormees andis neiule lillekimbu, tormas tüdruk koju ja püüdis seda nagu salasõnumit lahti kodeerida. Punased roosid tähendavad armastust; kollased roosid truudusetust. Järelikult pidi mees lilli valides väga ettevaatlik olema.”

„Mis on truudusetus?” pärisin temalt, kui me kollastest roosidest ümbritsetuna mööda jalgrada edasi kõndisime.

Elizabeth jäi seisma. Vaatasin talle otsa ja märkasin, et ta ilme oli muutunud kurvaks. Hetkeks arvasin, et mu sõnad tegid ta murelikuks, aga mõistsin siis, et ta pilk oli suunatud roosidele, mitte mulle. Mind huvitas, kes oli need istutanud. „See tähendab seda, et sul on sõbrad… salasõbrad,” vastas ta lõpuks. „Sõbrad, keda sul ei tohiks olla.”

Ma ei saanud Elizabethi selgitusest aru, aga ta oli juba mööda teed edasi liikunud ja käe mu maapähklivõilusika järele sirutanud, et mind kaasa tirida. Napsasin lusika tagasi ja läksin tema kannul ümber järgmise käänaku.

„Näiteks rosmariin tähendab mälestust. Ma tsiteerin praegu Shakespeare’i; tema teoseid hakkad sa lugema keskkoolis. Ja kurekell tähendab mahajätmist; iileks ettenägelikkust; lavendel usaldamatust.” Keerasime haruteele ja Elizabeth kummardus, et madalal rippuva oksa alt läbi pugeda. Tõmbasin keelega aeglaselt üle lusika, et kätte saada kogu sellele jäänud maapähklivõi, viskasin lusika põõsasse ja hüppasin kõrgemale, et oksa küljes kiikuda. Puu ei hakanud õõtsuma.

„See on mandlipuu. Selle kevadised õied sümboliseerivad taktitust – aga sellest on sul veel vara midagi teada. Igatahes ilus puu,” lisas ta, „ja ma olen ammu mõelnud, et selle otsa sobiks imehästi üks puust maja. Ma küsin Carloselt, kas seda on võimalik siia ehitada.”

„Kes on Carlos?” küsisin oksalt maha hüpates. Elizabeth oli juba kaugel ees ja ma võtsin pikki samme, et talle järele jõuda.

„Töödejuhataja. Ta elab tööriistakuuride vahel vagunelamus, aga sel nädalal sa temaga ei kohtu – ta sõitis tütrega telkima. Perla on üheksane nagu sinagi. Kui sa kooli lähed, siis ta kannab su eest hoolt.”

„Ma ei lähe kooli,” teatasin suurte raskustega sammu pidades. Elizabeth oli keset aeda jõudnud ja hakkas tagasi maja poole minema. Ta juhtis mu tähelepanu endiselt erinevatele taimedele ja luges üles nende tähendusi, aga ta kõndis minu jaoks liiga kiiresti. Läksin üle sörgile ja jõudsin talle järele tagumise veranda trepiastmete juures. Ta kükitas, et saaks mulle silma vaadata.

„Sa lähed kooli ülejärgmisel esmaspäeval,” kinnitas ta. „Neljandasse klassi. Ja tuppa tuled alles siis, kui oled mulle mu lusika tagasi toonud.”

Ta pöördus, astus uksest sisse ja keeras ukse enda järel lukku.