Читать книгу Jumalaema kirik Pariisis - Victor Hugo - Страница 10

Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud Gringoire ennast ega oma tükki eksitada. Tema poolt õhutatud näitlejad olid komöödiat vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi Quasimodot ja Coppenole'i ühes narridepaavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk. Ühe minutiga oli saal tühi.

Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid välja platsile.

«Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni kuulata. Neid on küll vähe, aga see kõik on valitud publik, haritud rahvas.»

Püha Maria tulekut pidi sel hetkel saatma muusika ja see pidi kõige suuremat mõju avaldama, kuid muusikud puudusid. Gringoire märkas, et ta muusika oli ühes narridepaavsti rongiga minema läinud. «Läheb ka ilma!» ütles ta külmavereliselt.

Ta ligines kodanike rühmale, kellest arvas, et nad ta tüki üle kõnelevad. Siin mõni katke vestlusest, mida ta kuulis:

«Teie, meister Cheneteau, teate ju Navarra lossi, mis härra de Nemours'i oma oli?»

«Jah, Braque'i kapelli vastas.»

«Vaat selle üüris fiskus Guillaume Alixandre'ile ja saab nüüd aastas kuus pariisi naela ja kaheksa sol'i üüri.»

«Ah, kuidas need üürid küll tõusevad!»

«Pole viga!» õhkas Gringoire endamisi. «Küll teised kuulavad.»

«Seltsimehed!» karjus äkki üks noortest poistest ülal aknalaual. «Esmeralda, Esmeralda on platsil!»

Sel sõnal oli maagiline mõju. Kõik, kes saali olid jäänud, ruttasid akendele, ronisid üles aknalaudadele, et välja vaadata.

«Esmeralda! Esmeralda!» kordasid kõik.

Samal ajal kuuldi väljas suurt käteplaginat.

«Mis Esmeralda?» küsis Gringoire, käsi lootusetult kokku pannes. «Ah mu jumal, näib, et nüüd hakatakse akendest välja ronima!»

Ta pöördus marmorlaua poole ja nägi, et etendus on katkenud. Just sel silmapilgul pidi Jupiter oma välguga ilmuma. Kuid Jupiter seisis liikumatult all lava lähedal.

«Michel Giborne!» hüüdis poeet ärritatult. «Mis sa vahid? Kus su osa on? Roni aga üles!»

«Kus ma ronin, üks skolaar on redeli kaasa võtnud.»

Gringoire vaatas järele. Redel oli tõepoolest kadunud. Igasugune ühendus näidendi sõlme ja lahenduse vahel oli katkenud. «Naljamees!» pigistas ta hammaste vahelt. «Milleks ta redeli kaasa pidi võtma?»

«Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei tarvita,» ja viiski selle ära.»

See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega.

«Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!»

Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on sõdinud.

Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt:

«Niisugused eeslid! Niisugused tainapead need pariislased! Tulevad müsteeriumi kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou, kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa! Ütleme, et Homeros on kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso moskvalaste juures pagulasena surnud! Aga kurat mind võtku, kui ma taipaksin, mida nad oma Esmeraldaga mõtlevad! Mis sõna see on? Vist midagi mustlase keeli.»